09.09.10
Blogid »
Uudised »
Sport »
Elu »
Pildigaleriid »
Videod »
Eriprojektid »
Arvamus »
Naistele »
Tarbija »
Ajaviide »
Konkursid »
Kuulutused »
Arhiiv »
Mina ja kaabel
Nagu ütleb Sami Lotila - ah arvasite, et mind lasti lahti või koolesin kuuma kätte? Arvake uuesti! Puhkus on selleks aastaks läbi, natuke juba töödki tehtud. Ja mis kõige tähtsam: minu elus toimus kaablipööre!
Paljud ei usu, aga siiani olin tõesti hakkama saanud ainult kolme Eesti kanaliga, mida vahtisin läbi ühelt Lasnamäe pensionärilt pruugituna ostetud seasilmasuurusest Samsungist toaantenniga. Ka mina ise ei suuda seda enam uskuda - mis elu see küll oli?! Eriti pärast sulnist nädalalõppu, mille veetsin veini ja Fox Crime`i seltsis. Tõsi, kiskus väheke higiseks, sest minu naabruses Kadrioru staadionil käis Eesti kergejõustikumeistrivõistluste tõttu talumatu tramburai ja olin sunnitud aknad sulgema. Et sport on üldiselt kahjulik, teadis juba suur riigimees Winston Churchill.
Ilma kahe Foxi seriaalikanalita ei kujuta ma oma elu enam tõesti ette. Sellepärast aitäh digipöörde eest, mis sundis mind kaablikutti tellima. Kuigi üldiselt on kogu see pakett üsna mõttetu, sest enamikku oma umbes 70 kanalist ei ole ma veel kordagi vaadanud ega kavatsegi. Sellepärast on jube jama, et Foxi jaoks tuleb tellida Starmanilt kallis pakett suure hulga mõttetute kanalitega. Aga ettevõtja ongi sellepärast ettevõtja, et ta on kaval nagu vanakurat.
Mida digipööre mulle veel õpetas, on tõsiasi, et telesarja vaatajal ei ole mingit vahet, kas ta on vahepealseid hooaegu näinud või ei.
Kui suur telerevolutsioon välja arvata, siis ega praegu ju eriti midagi kirjutamisväärset toimu. Tehakse uusi saateid, senikaua korratakse vanu. Hea uudisena kuulsin, et sügisest hakkab ETV näitama "Midsomeri mõrvade" uhiuusi osi. Selle nimel võib elada!
KOMMENTAARID
.
Olen muutunud ülitundlikuks reetmise suhtes ning katkestan lävimise päevapealt, kui keegi mulle vassimisega vahele jääb! Olen see, keda kaaslased nimetavad raskeks inimeseks. Mulle pole kerge ligi pääseda. Oma isa, keda ma ei jõudnudki tundma õppida, olen otsinud igas mehes, kes mu teele on jäänud. Kuni taipasin, et polegi vaja kaugele vaadata. Mul on pooled tema geenid. Läbi enda tunnen ka teda. Aga selleni jõudmiseks kulus aastaid sihitut tiibadega pekslemist ja ängi.
.
Kustutasin selle blogisissekande alt kõik kommentaarid (et keegi ei kurdaks ebaõiglust, siis nii kiitvad, laitvad kui ka enda vastused). Olgu see minu väike protest ebaviisakate kommentaaride vastu. Suhtluskultuur ennekõike! Kas teie pärast peaksingi pingutama? Andestust, kuid see võtab minult kogu isu esiteks üldse midagi kirjutada, teiseks kommentaare lugeda, saati veel neile vastata. Enam ei kavatsegi! (veebruar 2009)
.
TEISIPÄEV, 4. AUGUST 2009 Mis saab sügisel?
- Sügisel lähen mina puhkusele!
- Miks sügise? ehmub Katrin, Hullukene, kesse sügise puhkab? Suvel puhatakse! Sügise on kardulavõtt ja muu.
.
- sally: radist võeks katrene ükskord ära võtta, saaks tema blogidest ka rahu.
- heasüdamlik lugeja: võiks, aga radist vist ei viitsi koos katsiga telkut vahtida?
- Minu teada on blogidega nagu telkugagi, et kui ei taha lugeda, siis ei pea vahtima. Tuleb see blogi sulle iga hommik ukse taha koputama või?
-sally: see veel puuduks, et katrin oma kirvega mulle ukse taha tuleks!
.
Kas ülaltoodu kordub? Novellistikas kindlasti, pole ju Katrin Pautsi hea sõnaseadmisoskus kadunud. Blogis kahjuks mitte. Ühekülgsus ja liigpikad kirjutamispausid on lisaks oponentidele peletanud eemale ka poolehoidjad.
Kaabel on aga mugav asi. Kuid selles vudib peale rebase ringi muudki..
Kes armastab oma bemarit, kes kolme apelsini või unistab salajas Tanel Padarist. Minu armastus on televiisor. Hulluarst teataks, et kompenseerin seda, mis lapsepõlves puudu jäi – suudan meenutada vaid loetud päevi, kui meie mustvalge Rekord rikkis või remondis polnud. Blogisse panen kirja kõik oma (teie poolt raju vastuvaidlemist ootavad) mõtted, mis mulle teleka ees pähe tuhisevad – miski muu ei kihuta inimesi nii kirglikult riidu kiskuma kui telesaade, mis ühele silmapaarile õnnistus, teisele õnnetus. “Kirvest, andke mulle kirvest!” saab ilmselt olema mu moto, aga kui näen midagi aplausi väärivat, küllap sellestki teada annan.
