Pautsi teleblogi

Krimisaade Eesti moodi: suitsupakid eest ja tagant

Tavaliselt ma politseisaateid ei vaata. Sest nendega üheaegselt on enamasti mõnel teisel kanalil palju põnevamad saated. Mis ma neist suitsupakkidest ikka vahin.

Eile jäid Kanal 2 "Ühikarotid" nägemata, sest pidin tööasjus TV3 "Raportit" vaatama. Oli ju välja reklaamitud paljutõotav klipp ilmarändurist kapten Mart Saarso värvikatest baarisekeldustest. Klipp ise oligi lahe, meenutas "Brüno" filmi, eriti seda kohta, kus Brüno püüab väevõimuga moesõule tungida.

Aga oh, kui pikk tundus aeg, mis kulus selle klipini jõudmiseks! Sest loomulikult oli ju ainus saate osa, mis ka tegelikult saatessepanekut väärinuks, jäetud kõige lõppu. Iga juba-sada-korda nähtud kakluse- või salasuitsuklipi otsa kuulutas entusiastliku ilmega saatejuht, et ärgu vaataja siiski veel jalga lasku (tegelikud sõnad olid vist teised, aga mõte oli see).

Ma saan aru, et politseist teinekord ka magusama info saamiseks tuleb korravalvuritele mett mokale määrida ja kõnelda aeg-ajalt nende töövõitudest, mis ei pruugi avalikkuse jaoks siiski kuigi huvitav info olla. Samas - suitsupakivirn eest ja tagant, iga nurga alt... See oli vist küll kõige igavam ja venivam klipp, mida ma tele-eetris näinud olen. Ja mis tuletas mulle ühtlasi taas meelde, miks ma krimisaateid vaadata ei viitsi. Keda see huvitab, ausalt.

Rääkige parem sellest, millest politsei võib-olla vaikida eelistab, kuid mis rahvast põletavalt huvitab. Näiteks kurikamõrvar. Aga selliste lugude tegemiseks on vaja rohkem viitsimist ja järjekindlust kui politseiraadio ääres passida ja mõnda nurgatagusesse kakluspaika kohale kihutada. Või lasta politsei pressitalitusel endale salasuitsukuhilaid kaela määrida.

Äraspidine "Hung", õppematerjal töötutele

Eile õhtul alustas ETV üsnagi ebakonventsionaalse hittsarja "Hung" näitamist. See telesari on nagu Kört-Pärtli särk. Kõik on pahupidi!

Sarja peategelane on töötu mees - samasugune, nagu neid Eestis praegu kõikjal ripakil. Millegipärast seostatakse mehi ikka edu ja rahaga, aga nagu tööturu-uuringki tõestab, on töötute hulgas mehi tegelikult rohkem kui naisi. Ehkki naised moodustavad rahvastikust ülekaaluka osa...

Nii et "Hung" on tõetruu pilt, mis sobib tänapäeva surutisest puretud Eestisse nagu rusikas silmaauku. Äratundmist on paljudele meestele - edukama, reklaamiguru Linnar Priimägi sõnastuses paremini funktsioneeriva suguvenna juurde pagenud naine; lapsed, kes peavad sind luuseriks; töö, mida sa ei salli ja mille eest suurt ei maksta...

Tõsi, püksi vaadates ei ole ilmselt paljudel äratundmismomenti loota. Aga just seal leiduv päästab "Hungi" kangelase. Ehk - tegu on meessoost prostituudiga. Kellel on naissoost kupeldaja.

Vahva. Kõik on äraspidi - sest tavaliselt on ju naised müüdavad litsid ja mehed need, kes neid müüvad ja ostavad - aga just see ongi tore. Ja õiglane. Lõpuks ometi on meestest maalitud adekvaatne pilt. Neid edukaid ja hästifunktsioneerivaid on siiski vähe, sellised on haruldane ja kõrgesti hinnatud liik.

Viimane aeg on isiklikuks digirevolutsiooniks

Tunnistan häbiga, et linnakorteris on mul moosipurgisuurune igivana Samsung, mis näitab kolme Eesti kanalit. Sedagi vaid parematel päevadel.

Sagedamini pean toaantenniga kannatamatult mööda tuba tuiama, et "Siil udus" multikaga sarnanev telepilt välja nõiduda. Viimati jäi antenni üks sarvedest kardina taha kinni ja seda lahti harutades märatsesin tigedalt, kuni sarveke sootuks ära murdus.

Miks ma selliseid näguripäevi näen? Õige vastus on vist: laiskusest. Ei viitsi üürikorteris liitumislepingute ja uute riistade soetamisega jändama hakata. Pealegi, linnas teen ma tööd - millal ma seda telekat ikka nii väga vaatan. Seni olen leidnud, et investeering ei tasu end ära. Vähemalt mitte enne suve, kui telekas ühel hetkel lihtsalt enam midagi ei näita.

Maakodus, mida oma päris koduks pean, seevastu jõllitab vastu aknasuurune ekraan, mis näitab nii kvaliteetset pilti, et hirm tuleb peale. Liiga täiuslikud asjad ongi tegelikult üsna hirmutavad. Digisignaal levib Muhus päris korralikult, ehkki mõnikord tuleb paariks sekundiks ekraanile kiri "signaali pole". Mis tähendab reeglina, et aknale on pekki nokkima lennanud suuremat sorti lind. "Kuradi harakas!" röögatan ma siis tavaliselt. Lind lendab minema ja pilt on tagasi. Teinekord aitab ka teleri kerge nihutamine.

Olles pikalt maal haiguslehel, harjusin digitelevisiooniga ära. Väga meeldiv oli olümpiamänge vaadata korraga kahelt kanalilt. Tõsi, samal ajal mõistsin, et Eesti digikanalid on täielik jama, kust ei tule mitte tuhkagi.

Aga viimane piisk karikasse, et ka linnas digirevolutsioon ette võtta, langes paari päeva eest. Juba varem olid sõbrad-tuttavad mind vastiku õhinaga mõnitanud, et mida sa tuututad oma Kanal 2 "Meeleheitel koduperenaistest", kui meie oleme Fox Life`ist juba ammu need osad ära näinud.

Kõige jõledam mõnitus oli aga "Koduperenaiste" värskelt alanud hooaeg, kui samal ajal oli Kanal 2-s eelmine just lõppenud ja mina närisin uudishimust küüsi: kellega Mike siis lõppude lõpuks abiellus? Vastuse leidsin internetist. Aga oleksin loomulikult tahtnud seda ilu telerist vaadata.

Ei, mulle aitab! Digirevolutsioon läheb käima juba homsest ja Fox Life`i pean ma saama!

Kuidas läheb Eesti koondisel printsessisaates?

Üks vaev läbi, algab uus. Nädalavahetusel lõppes taliolümpia ning Eestimaa pealinna jõudsid täiskuu ja unistuste prints.

Ma ei teagi, kes oli Vancouveri taliolümpiamängudega suuremas hädas, mina või Eesti koondis. Tänagi saabusin tööle, juuksed padjasoengus, kahvatu nagu kevadine kartuliidu, pihus Red Bull, mis reklaami kohaselt annab tiivad. Tühjagi ta andis. Kell juba pool üksteist, aga ma pole veel tükkigi tööd teinud. Nagu tegelikult iga päev end täpselt samal ajal täpselt samast seisust leian - pole kuhugi helistanud ja ülemusele valetan, et ei saanud kedagi kätte. Aga seekord on mul looderdamiseks vähemalt ettekääne, mida kõik mõistavad.

Ülemus kandis taas Kanada hokikoondise särki ja tundus väga rahulolev - jäin koosolekule kümme minutit hiljaks, tema ei pööranud peadki. Jäähoki olümpiafinaal teeb inimestega imesid.

Ka teised kolleegid tunduvad täna kuidagi kurnatud olevat. Eks ikka öine hokimäng, mis muud. Toimetuse köögis on kohviautomaat rikkis - hullem mõnitus kui pohmakapeavalu.

Läksin allkorruse putkasse hommikusööki ostma. Müüjalgi ei jäänud mu piinatud pilk märkamata, kui värisevate näppudega raha lugeda üritasin ja lõpuks pataka kahekrooniseid ohates üle leti ulatasin: "Vaadake ise. Mina ei näe!" Müüja ei näinud suurt klaarim välja ja teatas kurvalt, et lootis USA võitu.

Õnneks on see vaev nüüd läbi. Taliolümpia ehk öised telekavaatamised. Et aga loodus tühja kohta ei salli, saabus nädalavahetuseks Tallinna TV3 uus "unistuste prints" Dimi. Saatejuhist ärimees Andres Peets kasutas kohe võimalust ja asus Dimi abil suhtlusmeedias oma ööklubi promoma. Ei teagi, kui palju lootusrikkaid plikasid Andres lõpuks listi muntserdas ja kui palju Dimi neile piduöö jooksul kokteilikesi välja käristas. Aga jälgides meelelahutusportaalidest kas või eelmise printsi Roberto sekeldusi pealinna ööasutuste ja noorte näkkidega, tundub, et printsessisaateta ei tuleks ööklubidele vist sentigi sisse.

Ja veidi enne Dimi saabumist juhtusin lugema uudislugu, et Eesti naised sõlmivad välismaa meestega kahtlasi abielusid. Äkki on Dimil lihtsalt elamisluba vaja?

Mis saatest saab, mina ennustada ei oska. Ju nalja ikka saab. Ootan juba huviga, millal Dimi hõiskama kukub, et "ega ma naist ei otsigi". Nagu vaene Roberto - kes ei otsi, ega see ei leia ka. Igatahes soovin tüdrukutele edu. Taliolümpial kukkus Eesti koondis läbi. Ehk läheb meil TV3 suurel lantimisolümpial vähe paremini ja keegi võidabki kuldmedali.

Iluuisutamine on mind täiesti ära vaevanud

"Unereþiim on täiesti sassis!" kurdab sõbranna. Kiidan kaasa - sassis jah! Ja kõiges on süüdi olümpiamängud, täpsemalt iluuisutamine.

Esimene ärkvel veedetud öö oli meeste lühikava. Õnneks sai päevakese vahet pidada, kui juba sõideti vabakava. Ja nii edasi. See, kuidas iluuisutamine inimese ära kurnab, on lihtsalt kohutav! Kui olümpiaöödele lisandus jäähoki, läks elu veelgi raskemaks. Lõpuks leidsin end kell seitse hommikul magama minemas ja kell kaks päeval ärkamas. Aga see oli okei. Sest olin kodus haige. Päriselt haige, kusjuures, ehkki olen kuulnud ka olümpiasimulantidest ehk tegelastest, kes haigestuvad vaid kord kahe aasta tagant, olgu siis parajasti suve- või talimängud.

Nüüd pidin kahjuks jälle tööle tulema. "Kahjuks" sellepärast, et lõunani põõnamise asemel tuleb pärast teleri ees veedetud ööd hommikusele koosolekule kobida. Ehkki minu meelest oleks õiglane, kui olümpiaperioodil koosolekud ära jääksid. Seda enam, et uudistejuht kannab juba mitmendat päeva Kanada hokikoondise särki ja peaks seega alluvate kannatusi mõistma.

Teisel pool maakera peetavate suvemängude ajal oleksin kindlasti veelgi vaevatum, sest suvemängudel on rohkem vaadata. Talimängudel on telegeenilisi alasid vaid üksikuid, iluuisutamine troonib kindlasti esikohal. Kus mujal näeks litrites ja sulgedes mehi, kes väidavad, et nad on heterod? Meeste iluuisutamine on minu jaoks naiste omast huvitavamgi, sest mehed hüppavad uljamalt ja kõrgemale. Minu lemmikmees on Jimi Hendrixi saatel uisutanud jaapanlane. Klassikaline muusika on juba surmani ära tüüdanud. Järgmine etapp võiks olla, et uisutaja saadab end ise kitarril.

Kui kuulsin, et pean minema presidendi vastuvõttu kajastama, olin täiesti endast väljas. Mitte et vastuvõtt olnuks mingi erakordselt ehmatav sündmus, vaid meelsamini vaadanuks ma eelmisel ööl naiste lühikava. Aga pidin end paraku hoopis välja magama, et ma presidendi külalisi surnuks ei ehmataks. Arvatavasti kohatakse kontorites olümpia päevil sageli kolleege, kes näevad välja nagu oleks nad äsja rongi alt välja sikutatud. Presidendi vastuvõtul ei kohanud ma ühtki sellist, kõik nägid üle mõistuse värsked välja. Peale enda - aukus silmi ja kahvatut nägu ei suutnud parandada isegi vahele jäetud öö. Kas Eesti eliit ei vaatagi olümpiat?

Vastuvõtul aega surnuks lüües mõtlesin, et iluuisutamine ületab kohalikku kostüümidraamat kõvasti. Ja kujutlesin presidendiprouat, kes küll kiiruisutamise fänn, kolmekordset toeloop`i hüppamas.

Ühtlasi taunin üht digilevifirmat eksitava reklaami eest. Mis mõttes saab ETV2-st näha kogu olümpiat, nagu tõotab telereklaam? Ei näe sealt mingit targemat olümpiat kui ETV eelmise öö kordusi. Kuigi ideaalis võiks seal joosta alad, mida ETV ei näita. Ja mis oleksid alternatiiviks neile olümpiafännidele, kes ei taha igavat murdmaasuusatamist jälgida. Ja kui eestlased üha viimastele kohtadele jäävad, ei lisa see niigi üksluisele metsa vahel nühkimisele mingit võlu. Mina arvan, et Eesti võiks panustada hoopis korralikule hokikoondisele.

Ooper ja Linnar

Eilne teleõhtu oli üle tüki aja väga põnev. Esiteks tegi ETV teleajalugu erakordselt meeleoluka otseülekandega rahvusooperi esietenduselt. Teiseks näitas Kanal 2 Linnar Priimäe kurikuulsat "pornofilmi". Kokkuvõttes - tore, nii tehkegi! Selliseid õhtuid võiks rohkem olla.

Otseülekannet rahvusooperist Estonia, kus eile esietendus Prokofjevi "Armastus kolme apelsini vastu", ootasin pikkade silmadega. Ega libedatel tänavatel kakerdades viitsi ju ise ooperisse minna, vahva, kui koju tuuakse. Ja mõelge veel kaugema kandi rahva peale, kes tavapäraselt üldse ooperisse ei satuks. Niisiis pidasin seda vahvaks ettevõtmiseks veel enne, kui suur hetk kätte jõudis.

Et ETV otseülekandele ühe kultuurisündmuse kohta üsna jõulist eelreklaami tegi, usun, et teleri ette jõudsid eile õhtul paljud. Mida tõestas kas või see, et Õhtulehe uudistetoimetuse hommikusel koosolekul oli ooperiõhtu kõva teema. Enam-vähem kõik olid vaadanud.

Kõige põnevam oli nii mulle kui ka kuuldavasti paljudele teistele tund enne esietendust lavatagustest üle kantud melu. Eks oopereid ole ennegi nähtud, aga seda mitte, mis toimub garderoobides, kuidas häält lahti lauldakse, grimmi tehakse, lavanärvist õhetatakse, närviliselt edasi-tagasi joostakse ja veel viimasel tuhandel paberitest noote kontrollitakse. Või kes meist oleks kunagi varem käinud lavaaugus või taibanud uurida, millega tegelevad orkester ja koor. Näiteks mängivad enne lavaleminekut kaarte. 

Et ooperirahvas hiilgab mõnusa huumorimeelega, oli seda kõike ääretult tore vaadata, samuti lõi sigin-sagin enne etendust teleri ees diivanilgi piduliku ja ootusäreva meeleolu. Otsekui oleks ise teatris olnud.

Tore lahendus oli, et ETV2 kogu etenduse aja lavatagusest ülekannet tegi. Kuna Prokofjev ja ooper üldse on maitse küsimus, jälgisid televaatajad, kes ooperist suuremat ei pea, huviga kulissidetagust, nagu hommikul töökaaslasteltki kuulsin.

Ja Anatoli Tafitðuk, loomulikult! Minu telelemmik oli end riietanud ilmselt prügikasti kõrvalt leitud jopesse, kaenlasse haaranud koerakese ja tuiskas etendusele saabunud presidendipaari kimbutama, kareldes ümber stoilise, pidurõivastesse kammitsetud presidendi nagu kirp bernhardiini seljas.

Mulle meeldis, et tavapäraselt akadeemiliseks ja igavaks peetav sündmus oli esitatud rahvalähedases võtmes ja hea huumoriga. Usutavasti sai mõnigi televaataja eelarvamustest ooperiteatri suhtes üle. Minu hinnangul oli eilne ooperiõhtu kahtlemata kõige vahvam ettevõtmine, millega riigitelevisioon viimastel aastatel hakkama on saanud. Kindlasti palun seda korrata!

Hoopis teisest ooperist, aga usutavasti samavõrd vaadatav suursündmus leidis aset Kanal 2 ekraanil - paljuräägitud Maria Avdjuðko "pornofilm" Linnar Priimäe seksistseeniga tükkis jõudis lõpuks ometi vaatajateni. "Ehh, no ei oskagi mitte kui midagi öelda!" õhkas kolleeg toimetuse köögis. Sest film osutus lihtsalt sedavõrd naljakaks tükiks, et võttis suu lahti ja sõnatuks. Midagi jubedat seal ju polnud - millest kogu eelnev kära?

Mina arvangi, et Linnar Priimägi järgmine avantüür võiks olla Eesti esimene homoerootiline ooper "Mis su nimi on?", mida kannaks Estoniast otse üle ETV. Ehk keegi võtaks nüüd kätte ja kirjutaks selle ooperi valmis?

Skisofreeniline õhtu

Eile vaatasin ainsat sarja, mida tingimata igal nädalal vaatan - "Meeleheitel koduperenaisi" Kanal 2-st. Et olin viimase reklaamipausi ajal magama jäänud, ärkasin siis, kui järgmine sari oli juba pihta hakanud. Tükk aega ei saanud ma küll aru, et tõesti ikka ärkvel olen.

Nähtu oli lihtsalt sedavõrd skisofreeniline, et olin mõnda aega kindel, et näen und. Või nägemusi, mistõttu vajan ilmselt meedikute abi. Esiteks, olgu öeldud, kõik ulmelise sisuga sarjad on minu jaoks suur "ei!". Ei fänna ma "Dr.House`i", ei meeldi mulle "Teadmata kadunud" ega Kanal 2 uus ulmekas "Ülisalajane". Ega mingisugused nõiasaated ja muu säärane. Kindlasti on need hästi tehtud sarjad, aga mulle istub ka fiktsioonis vaid see, mis saab päriselt juhtuda. Sest minu jaoks on telesarjade, filmide ja raamatute mõte äratundmismomentides, enda mõtetele kinnituse otsimises. Niipea, kui kaob võib-ka-minuga-juhtuda mõõde, pole asi minu jaoks vaatamist väärt. Maitse küsimus.

Kuhu selle jutuga välja jõuda tahtsin, oli masendav tõdemus, kui ogaraks mõni telesari võib minna. Esiteks "Meedium", kus kurjast vaimust vaevatud Alison pommi ehitama kukkus. Varem võis "Meediumi" veel vaadata, sest ehkki ma unenäoennetesse ei usu, on seesugust väitvaid inimesi ka päriseltki. Seega side reaalsusega oli mingilgi kujul olemas. Aga nüüd on see täielikult kummalised tuurid võtnud, rääkimata sellest, et väetisepommi tegemise õpetust tele-eetrisse paisata on kaunikesti riskantne. Ehkki tunnistan, et endalgi läheks neid oskusi aeg-ajalt vaja, mikrolaineahi on ka toimetuse köögis olemas...

Ent see pole veel kõik. Täiesti ära pööranud oli ka minu ühe lemmiksarja "Kaks ja pool meest" viimane osa. Ma saan aru üllast ideest, et kaks poppi telesarja üksteist vastastikku promovad. Aga kuna see on nii läbinähtav ja odav võte, siis vaevalt see toimib. "CSI: Kriminalistid" on niivõrd sünge sari, et mõjub lausa pühaduseteotusena seda mingi komejandiga pookida. Juurdlesin tükk aega, mis seisukoha peaksin võtma. Et kas oli naljakas või mitte. Ja pidin tõdema, et ega vist ei olnud küll. Oli hoopis napakas.

Jeremy Clarksonist ja sellest, miks me enam telekat ei vaata

Et kõik ausalt üles tunnistada: telekat vaatan viimasel ajal üha sagedamini nii, et pilt on, aga häält pole. Jõllitan, ja mõtlen oma mõtteid. Mõnikord loen midagi. Seekord Jeremy Clarksoni uut eesti keeles ilmunud kogumikku "No tule taevas appi". Clarkson seletabki seal muu hulgas, miks inimesed enam eriti telekat ei vaata.

Mulle briti värk meeldib. Meeldivad briti telesarjad. Meeldib briti inglise keel, mistap briti sarjad on ainsad, millel ma häält maha ei keera. Minu jaoks on briti aktsent omamoodi muusika, nii et BBC draamasarjadest on saanud mõnus tapeet, mille taustal oleskleda ja mõtiskleda.

Mulle meeldivad ka briti mehed. Nagu Jeremy Clarkson, kes on hästiõlitatud suuvärgiga, ülbe ja irooniline. Täpselt minu lemmikmees. Sellepärast olen Clarksoni raamatuteks kogutud kolumne isukalt lugenud, ehkki mitte nii suurele selle isanda ja "Top Geari" fännile jäävad need kohati kaugeks. Räägib ta seal ju ikka brittidest ja nende omapärast, mitte ei arvusta Sami Lotila lemmikuid, eestlasi.

See on veel üks põhjus, miks britid mulle tohutult meeldivad - eneseiroonia. Eestlastel selle koha pealt väga head närvi ei ole, oma pahede ja lolluste üle irvitada me ei oska ja kui keegi üritabki, tabab teda vilekoor ja tomatisõda. Hea näite võin tuua siitsamastki blogist - kui ükskord kirjutasin, et tahtsin Statoilis suurest närvipingest (see oli see kanistriteema) suitsu ette panna, kibelesid pooled lugejad mind vangi saatma. Lollakad. Aga mida mina ka tean.

Miks me telekat ei vaata?

Ühes kolumnis valgustab Clarkson küsimust, miks telesaadete vaadatavus üha langeb. Ta tõdeb, et nii suuri vaadatavusnumbreid (britid mõõdavad neid meie sadade tuhandete asemel muidugi miljonites) nagu aastate eest, pole enam mõtet loota. Ta kirjutab, et kunagi olid talkshow`d ja nende juhid suured tegijad, ainuüksi kuulsa host`i nimest piisas, et telerite ette naelutada kümme miljonit vaatajat ja rohkemgi.

Selle taustal meenus mulle hiljutine sõda USA-s, kus telekanal NBC pidi maksma 45 miljonit dollarit, et lahti saada "Tonight Show" äpardunud uuest juhist Conan O`Brienist. Ju siis polnud 45 miljonit võrreldav selle kaotusega, mida O`Brien oleks lepingut jätkates ja vaatajanumbreid üha kukutades kanalile toonud. Muud seletust ma sellele oma juhmi peaga leida ei oska. Kuigi tõtt-öelda maksaksin ka ise hea meelega peale, kui mõni Eesti telesaatejuht igaveseks eetrist lahkuks. Aga mul pole 45 miljonit ja sinna see unistus jääbki.

See selleks. Clarkson püüab tungida mõistatuse olemusse - miks reitingud ikkagi kukuvad? Tema meelest on inimesed praegu end ära killustanud, telesaateid saab vaadata ka internetist ja isegi mobiiltelefonist. Kummatigi, küsib Clarkson, mis ime pärast peaks keegi piinlema ja imetillukeselt ekraanilt mingit saadet vahtida punnitama, endal silmad pingutusest vett jooksmas ja kallis on see veel pealegi. Kui samas on konutab elutoa nurgas aknasuurune LCD-ekraan.

Aga sellepärast, et see on võimalik. Lihtsalt sellepärast. Muud põhjust Clarkson ei leiagi ja eks ta mõistlik ole. Tema usub ja loodab, et küll inimesed oma imevidinatest kord tüdinevad ja taas vana ja äratõestanu poole pöörduvad.

Miks ma ETV-d vaatan?

Mina pole Clarksoniga päris nõus, sest ise ei vaata ma telekat teps mitte sellepärast, et saan saateid mobiilist vaadata. Ma ei taha enam üldse telekat vaadata - kui ta just taustaks ei mängi. Aga killustatusejutuga olen nõus. Sest suurema osa infost, mille muidu saaksin telekast, olen päeva jooksul juba mujalt kätte saanud. Mida õhtustel uudistesaadetel või talkshow`de külalistel mulle ikka uut öelda oleks? Inimesed on üleüldiselt killustunud, eri infokandjaid on liiga palju. Info muutub müraks ja väsitab, nii et õhtul kodus tahaks pead puhata.

Minu lemmikkanaliks on kujunenud ETV. Kui mu telekas mängib, on see enamasti sel kanalil. Mitte et seal näidataks midagi põrutavat ja erakordset, vaid lihtsalt seetõttu, et see kanal pakub mulle kõige enam seda, mida õhtul surmväsinult vajan - rahu. Briti draamasarjadest kui heast taustast mõtlemisele juba rääkisin. Veel meeldib mulle mõelda loodusfilmide taustal. Ja "Ajaliku ja ajatu" taustal. Ma isegi ei kuula, mida räägitakse, piisab sumedast sugereerivast häälest. See on teraapiline.

Veel üks asi - mehed

Üks mõte, mis küll selle teemaga otseselt ei haaku, jäi Clarksoni kirjatükist veel meelde. Nimelt pakkus ta välja, miks menukate jutusaadete juhid kipuvad tihtipeale just mehed olema. Sest mees saab endale kõnepruugis rohkem lubada kui naine ja sellega vestluskaaslast üles ärritada.

Nojah. Meil näiteks on sedasorti staar Hannes Võrno. Või ka Mihkel Raud, kui ta esineb oma elemendis, supestaarisaate kohtunikuna (vestlussaate juhina ta nii veenev ei ole). Aarne Rannamäe suudab samuti ärritada, aga enamasti seeläbi, et ärritub ise ja laseb sel välja paista. Ka Maire Aunaste, tõsi, ärritab oma külalisi. Ja eriti telepublikut. Aga mitte oma terava keelega, vaid pideva kätega vehkimise ja kajakakisaga. Minule piisab silmanurgast registreerimisest, et Aunaste kavatseb suu avada ja kriiskama kukkuda, kui katan kõrvad kätega ja haaran puldi järele.

Samas ma ei mõista, miks peaks meestele olema rohkem lubatud kui naistele? Miks "Ärapanija" peale naerdakse, aga kui sama saadet juhiksid täpselt samamoodi kaks naisterahvast, oleksid nad automaatselt lollakad? Võin kihla vedada, et ka selle blogi lugejad mõistaksid mind palju paremini, kui oleksin mees. Aga minge ka põrgusse oma ðovinismiga - jah, olen naine, aga luban seda endale ikkagi.

TV3 kokasaade on nagu kolhoosipidu

Kodustes fotoalbumites on mul palju luitunud mustvalgeid pilte, kus pika laua ääres on mõni sööja peadpidi taldrikusse kukkunud. Aga ei, need ei ole TV3 kokasaatest "Õhtusöök viiele", sest siis näitasid telekad alles "Vremjat" ja "Reklaamiklubi".

Fotod, mille ennist jutuks võtsin, on puha kolhoosipidudel klõpsitud. Ma ise pole ühelgi käinud - kes see viieaastast ikka joomapeole tassib. Seda huvitavam oli mul lapsepõlves ja on veelgi huvitavam praegu sirvida vanemate fotoalbumeid. Enamikul piltidel on ka mu kadunud isa, meri põlvini, lips viltu ees ja nina punane, sütitavat lauakõnet pidamas. Ühel pildil on tal kauss kummuli peas. Teisel fotol poseerib isa paremaid sõpru satsilises naiste öösärgis.

Jaa, kolhoosipidudel, mis sisuliselt kujutasid endast muistsete bakhanaalide Nõukogude versiooni, sai tööpõllul sisuliselt mitte millegi eest rüganud (kui ta just hästi varastada ei osanud) kolhoosnik korralikult kere täis süüa ja peale kulistada liitrite kaupa peediveini. Kui õigesti mäletan, tegi veini Muhu kolhoos ise. Kindlasti lakuti pidudel ka kodus aetud samakat ja maltoosaõlut.

Tänapäeva bakhanaalikultuur on märksa peenem, nagu vaatasin täna TV3 kokasaatest - ei jooda enam peedi-, vaid paremaid veine. Aga nagu teleekraanilt näha, hakkavad need pähe sama hästi kui vanasti. Joviaalne kivipallur, kes beseed enne laualekandmist üle lakub ja leiab, et sööginõusid pole vajagi, meenutab mulle vägagi ema-isa fotoalbumist nähtut. Kolhoosipidudel ei serveeritud midagi kaine peaga ja et taldrikud enamasti juba peo esimeses veerandis puruks löödi, tuli sakuskat kamalust süüa. See oli nii elementaarne, et keegi ei taibanud pirtsutada.

Minu meelest on väga tore, et kokasaated on viimaks omandanud inimliku mõõtme. Kaua ma vahin seda üle mõistuse käivat gurmeed, peenutsevat jaburdamist mingite kreembrüleede, musseede ja muu arusaamatu kallal. Sööki saatku ikka tore ja meeleolukas jauramine ja purjus kokk-kelneris pole ka raskustega harjunud eesti inimese jaoks midagi enneolematut.

Minu töölauda ehib aga raamitud koltunud sedel, trükimasinal ümber löödud: "Lugupeetud seltsimees Tarvis, Arkaadi. Vastavalt minu korraldusele nr. 458763219876543 panen 9.augustiks kinni 5 /viis/ pudelit kõrgekvaliteedilist veini. Vein eraldada direktori fondist. Muhus, 29.juulil 1958. aastal. A. Pauts." Mälestusi esivanematest tuleb ikka au sees hoida! Nemad juba oskasid elu nautida.

"Meeleheitel koduperenaiste" kokaraamatust

Sirvides "Meeleheitel koduperenaiste" kokaraamatut, vaatasin, et kõige olulisem on puudu.

Nimelt - küll leidsin hulga vahvaid roogasid, aga kuhu jäi kanepikook, mida telesarja neljandal hooajal söötis Lynette`i ema oma vähihaigele tütrele, et tollel olemist muhedamaks teha? Rohkem erilisi sööke ma sealt sarjast nagu ei mäletagi. Või noh, äkki vaatasin valesti.