Niikaua oli meil kõik omavahel hästi, kui mehel oli peale oma naise ka sõbranna ehk siis mina. Pole mehe pereelu kohta huvi üles näidanud.

Väga kaua ei ole me koos elanud, mingi 100 päeva tuleb kokku. Mina olen temale teine naine, minule endale on praegune kolmas kooselu. Ma pole mingi pipar-mutt, aga ei meeldi mulle enam elu ega koduke. Ma ei tunne elust mõnu, kuigi kõik peaks ju hästi olema.

Mõnikord läheb päris kaua aega, kui elukaaslane ei anna endast elumärki. Mees võtab kätte ja lihtsalt kaob. Ta ei helista mulle, ei saada üldse sõnumeid. Läheb nädal ja osa teisestki, ma isegi harjun mõttega, et no nii, nüüd on elukaaslane täiesti läinud. Aga ta imbub tagasi ning see on nõme. Minu katsetele teda tabada ta isegi ei vasta. Niisiis, härrad tulevad tagasi siis, kui see neile sobib.

Lugu juhtus enne suuri külmasid, jaanuari keskel. Mind ennast polnud kodus, mees oli üksi. Tal hakkas igav, seepärast tõmbas värvirulliga köögi seinad tumeroheliseks, ei pidanud enne seda minuga nõu ega midagi. Ma oleksin kreepsu saanud! Tema võttis lihtsalt keldrist esimese värviplasku, mis pihku jäi. Oleks siis valgetki juurde seganud, ei midagi. Kaks aastat käib meil kodus remonditeemal jutt, ikka pole selleks aega. Nüüd siis on seinad värvitud, väga tore. Tegelikult on tulemus kole, ma ei taha kööki minnagi.

Ühel minu tuttaval (kunagi olime naabrid) on järjekordne peika ning ta on otsustanud minule ja veel ühele meie ühisele sõbrannale ka seda meest näidata. Me kumbki ei pea arvestust, palju tal neid mehi üldse olnud on, kuid sügisest tänaseni on nelja küll juba nähtud.

Meil on tööl üks selline tegelane, kes üksinda olles lööb arvutimängudega aega surnuks, joob kohvi ja molutab niisama.

Kuidas saab olla üks inimene nii hullult armukade, ma enam ei või?!

Kuidagi väga halvasti kukkus asi välja ühe minu kauaaegse sõbrannaga. Sügisest saadik kavatsesime kokku saada, aga kavatsuseks see jäigi. Nagu alati, tuli iga kord midagi kiireloomulist ette, viimasel tunnil helistasin talle ja palusin vabandust.

Meie väikesel 5aastasel pojal on üks probleem. Tal on väga elav kujutlusvõime ning ta on veendunud, et meie elu on raamat, mida loeb karu.

Vastan sellele küsimusele ise – mehele meeldib kõige rohkem naine, keda ta kätte pole saanud. Minu elusaatus kordub nagu kampsunimuster ja on äravahetamiseni sarnane paljude teiste naiste omadega.

Tekkis selline küsimus, kas mehed ennast tõesti mitte kunagi peeglist ei vaata? Väga naljakad on enda meelest nooblid mehed, kes endale kaks numbrit väiksema kampsuni on selga venitanud.

Poeg helistas ühel päeval, et tal on mingi jama, mida telefonis rääkida ei saa. Lubas nädala sees minu juurest läbi astuda.

Tüdruk on viimasel ajal imelik, nüüdki peale jõule hakkas pipardama, tahab aastavahetusel oma kodus perega olla ja minuga kuhugi koos välja minna ei taha. Mul oli talle mitu varianti välja pakkuda, vastuseks sain ikka «ei!», tema oma otsust ei muuda.

Teile kirjutab aastavahetusel mahajäetud pea neljakümnene naine. Kas on ikka õige suhteid lõpetada pühade või sünnipäeva käigus? Mingi aja võiks ju kaaslasele, kellega enam koos olla/elada ei taheta ikka anda, et pühad ja tähtpäevad oleks ilusad ja meeldejäävad, mitte pikaks ajaks rikutud.

Jõuluajal käisid minul mitmed külalised, väga erinevad inimesed. Käisin ka ise külas, nägin ka võõramat linnarahvast.

Minu tüdrukul on selline loll mood, et hommikul enne musi läheb ta kohe hambaid pesema ning pärast söömist teeb ta seda jällegi.

17. detsembri Õhtulehes kirjutas Andre endast järgmist: tal on naine, keda ta armastab ja väike laps.