Õhtulehe spordiblogi

Miki Hiir annab aru

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama eufooriast, mis valdab iga jalgpallikommentaatorit, kui ta teab, et teda ootab järgneva 32 tunni jooksul ees 16 tundi otseülekannet.

See valdas allakirjutanut 29. detsembril, kui TV14 kanalil algas 8tunnine otseülekanne EJLi Aastalõputurniirilt, millele järgmisel päeval sama palju lisa tuli.

Mida nimetatud eufooria endas kätkeb - eelkõige lausoptimismi ja joviaalsust, sest selleta kujuneks eesootav katsumus ebameeldivaks. Vastu tahtmist tööd tegevast kommentaatorist tuleb aga televaatajat säästa. Muidu poleks mäng aus.

Joviaalsushoos saigi tol 29. detsembril võrdlemisi ülekande algfaasis välja öeldud: "Kui FC Flora selle koosseisuga turniiri ära võidab, olen mina Miki Hiir."

Flora võitis ning mees sõnast, härga sarvest (antud juhul pigem hiirt sabast). Rohevalgete fännide esindajalt sain nõusoleku, et kui uue hooaja esimest Flora kohtumist Miki Hiire kostüümis kommenteerin, olen auvõla lunastanud.

Reedel väisasin kostüümilaenutust ning lahkusin sealt kolme kilekotiga, kus sisaldusid Miki Hiire kostüümi erinevad osad (pea, mummuline kikilips, valged kindad, frakk, manisk, püksid, punased papud). Esimesed inimkatsed Miki Hiire äkilisest ilmumisest viidi läbi Õhtulehe küljendustoa peal ning saadud reaktsioon -  "Issand Jumal! Ei tohi niimoodi inimesi ehmatada!" - lubas loota huvitavat laupäeva.

Samal õhtul toimunud jalgpallihooaja avamisel selgus, et väljakäidud veksel oli ümberriietumise tuhinasse ajanud ka vutiliidu presidendi Aivar Pohlaku: "Miks ma täna ülikonnas olen? See on austusavaldus Ott Järvelale, kes läheb homme Miki Hiire kostüümis mängule. Tavaliselt olen mina Miki Hiire kostüümis."

Selle teadmisega läksin koju. Enne magamaminekut sõin ära poolteist kilo juustu. Und häirisid akna taga kräununud (ilmselgelt näljased) kassid.

Mängupäeva hommikul taevas säranud päike pani silma särama ka hiirehakatisel, sest esimesed katsed näitasid, et ülearu palju kampsuneid fraki alla ruumipuudusel panna ei saa. Järgmisena vajas lahendamist suur küsimus - kas pugeda kostüümi juba kodus või alles staadionil?

Otsus langes variandi "ei liha ega kala, vaid hiir" kasuks ehk osa komponente kohe selge, ülejäänud kotiga kaasa. Kõiki see lahendus ei rahuldanud, sest kui Flora soojendust alustas, küsis nende kapten Siksten Kasimir varjamatu pettumusega: "Noh, kus siis kostüüm on?"

Selge märk, et tuli alustada pugemisega. Kui enamasti poevad hiired urgu, siis antud isend kostüümi. Ülesande raskeimaks etapiks osutus kõrvaklappidega enda Miki pea sisse mahutamine.

Avavileks valmistudes andis kaaskommentaator Kaspar Koorti repliik, et ta oli üht asja targast raamatust lugenud, võimaluse teatada: "Raamat? Ma tean küll, mis see on! Värviline ja pehmete kaantega. Minu pilt on kaane peal!"

Naerust luksunud pallipoiste ning Mikile patsu löönud Flora treeneritebrigaadi möödumise järel võis mäng alata. Suuremaid ekstsesse ei esinenud, kui välja arvata kaks asjaolu: prillid kippusid maski all pidevalt uduseks kiskuma ning teisel poolajal hakkas külm.

See ongi kokkuvõttev põhjendatud aruanne, kuidas läks nii, et 2010. aasta Eesti superkarikafinaali Levadia - Flora kommenteeris Miki Hiir.

PS! Levadia peatreeneri Igor Prinsi vastus ajakirjanike küsimusele "Kas selle esmakordse superkarika võidu tõi teile Miki-Hiir?" olla kõlanud: "Nojah, ma ei tea, aga ta võiks sel juhul samas vaimus jätkata."

Spordisündmustel - eriti kodust jalgpalli puudutavatel - aitab silma peal hoida Ott Järvela Twitter!