Eks me oleme neid jutte kuulnud küll, et ega riigikogu liige ju suvel puhka. Kui seda arvesse võtta, siis ei tundugi midagi koomilist ja äraspidist selles, et mõnda aega pisilapsega kodus olnud sots Urve Palo lasi end tööle tagasi vormistada just 15. juunist.

Mõni inimene on ikka nii tark ja andekas, et lihtsurelik võib kadedusest lausa lõhki minna. Mõistagi kuulub asendamatute inimeste hulka Euroopa Parlamendi liige Vilja Savisaar-Toomast, kes äsja tegi poliitilise kannapöörde, astudes Reformierakonda.

Iga inimese ellu jõuavad ajad, mil nad ei kipu enam olümpiale. Ühesõnaga – tervis pole enam see, mis aastakümneid tagasi. Elasin sellise sündmuse ise üle üsna hiljuti. Täpsemalt – tembeldati lausa invaliidiks.

Neli aastat tagasi näitas Indrek Tarandi edu Euroopa Parlamendi valimistel selgelt, kui pettunud rahvas parteides oli. Mis on vahepeal muutunud? Pettumus on isegi kasvanud.

Valvas kodanik pöördus keeleinspektsiooni ja andis teada räigest rikkumisest.

Esmaspäeva õhtul lõhkes meedias väikest mõõtu lõhkepakett, kui Mart Laar kirjutas oma riigikogust lahkumisele pühendatud kirjas erakonnakaaslastele, et Reformierakonna siseprobleemide tõttu on praegune poliitiline olukord mage ning IRL võiks kaaluda koalitsioonist sirge seljaga lahkumist.

Nõukogude ajal kartsid inimesed koputajaid. Ei olnud vahet, kas sa tegid midagi valesti või mitte, aga sa kartsid ikka.

«Vabandust, otsin lihtsalt süüa,» selgitab üks tänavahärra minu maja prügikastis sorides. Kehitan õlgu. Muidugi. Ise tead. Kiirustan edasi. Sõidan rattaga poodi.

Eile-täna peetav koguperepidu «Puude taga on inimene» peaks inimesi lähendama, olenemata puudest või selle puudumisest. Imetlust väärt, et need nõrgimaks lüliks tituleeritud on meist tugevamad.

Tartus on üks tubli toitlustusettevõte, mis näljas lastele koolivaheaegadel tasuta suppi pakub. On ka üks tubli Viljandimaa talunik, kes supisse veidi liha on lisanud, ja mahlatootja, kes taldriku kõrvale joogipaki on pannud. Vesine värk, aga ühe toidukorraga rändab laste kõhtu ka kuni seitse-kaheksa viilu leiba.

Iga inimene, kel tervis sel määral käest läinud, et perearst suunab ta edasi eriarstile, teab, mida tuleb teha kuu esimesel tööpäeval. Siis, sel kuul näiteks esmaspäeval, 3. juunil, on tervishoiuasutuste telefonid punased, sest meelt heitvad patsiendid helistavad hordidena, et registreerida ennast eriarsti vastuvõtule.

Eelmisel nädalal lahvatas skandaal, et Kristiina Ojulandil on käevangus kott, mis maksab rohkem, kui on keskmise eestlase aastapalk. Arutati sedagi, kas kott on originaal või võltsing, kelle käest ta selle saada võis, jne.

Leedus läbis möödunud nädalal esimese lugemise seadus, mille kohaselt võidakse riigis keelustada abordid. Mis siis saaks, kui soovimatust rasedusest ei lubataks enam vabaneda?

Mornide nägudega teenindajatest ja üleüldisest masendavast teeninduskultuurist Eesti vabariigis on juba räägitud nii palju, et… No nii palju, et hästi enam ei tahaks. Ent kui tunne, et majanduskriisi (on selline või?) tingimustes kliendist (loe: rahast) sugugi ei hoolita, aina süveneb, siis…

Metsatöllu kontsert Narvas üllatas sedakorda tavapärasest suurema tulevärgi ja šašlõkise tossuvinega, sest vihane ja kõiksugu põnevaid aineid tarbinud mees tõi bensukast süütevedeliku ja tikud ning süütas bändi bussi põlema.

Rumal on, kui vaene uhke on ja rikas valetab.

Kultuurilehe teeneka keeletoimetaja soov tõlkida vähemalt riigi poolt rahastatavas meedias ära ka võõrkeelsed laulupealkirjad tekitas paraku tunde, et see kõik on juba olnud, nõukogude ajal näiteks.

Hiljaaegu pani Eesti kaupmehi heast meelest käsi hõõruma uudis Soomes kehtestatud magusmaksust, mis toob soomlased Eestisse nüüd ka kommijahile.

Poliitikas on ikka nii, et vajadusel tuleb tuimalt hakata väitma tegelikkusele vastupidist, ja seda tuleb teha pidevalt. Nii kordab Reformierakond kõhklusteta, et on uhke Eesti üle.

Seoses uute rongide tulekuga Eestisse on rongid ja raudsed teed jälle suurema tähelepanu all. Mäletan Liidu ajast ütlust: kus lõpeb mõistus, algab raudtee. Riigikord on vahetunud, aga paraku pole meil oma riigis asjad paremaks läinud.

Kunstiakadeemia vana maja lammutamisega võib nii mõnelegi jääda mulje, et ühes sellega läks ka kogu kool. Uhket klaastorni ei kerkinud, kuid kooli vaim hingitseb edasi.

Sellist tegelast, kellel mingit reaalset võimu pole ja kes käib ainult valdades linte lõikamas ja vennasvabariikides ausammastele pärgi panemas, pole Eestile vaja, ütlevad presidendi institutsiooni vastalised. Pealegi on tema ülalpidamine hirmkallis, kõik need kleidid ja ehted ja kodumaise disaini toetamine.

Britid lubavad riiki ligi 600 tõlki, kes on nende vägesid Afganistanis Helmandi provintsis aidanud, teatas eilne BBC uudis. Esmalt saavad vähemalt aasta otsa töötanud tõlgid viieaastase viisa, seejärel võivad taotleda elamisluba. Ka neile, kes jäävad Afganistani, makstakse mõne aja jooksul teatud tingimustel palka edasi.

Eilne päev tõi meile täiesti uskumatu uudise: üks mitmeid eri nimedega riietepoode pidav välismaine firma teatas, et laseb Eestis hinnad kuni 20 protsenti alla. Põhjenduseks toodi, et tegu on keti üleeuroopalise hindade ühtlustamisega, nüüd on hinnad meil samal tasemel kui näiteks Prahas või Budapestis.

Istusin möödunud reedel kell 16.30 Helsingi äärelinnas ühe äri-, tervise- ja meelelahutuskeskuseks ehitatud hoone terrassile. Enne mind oli seal umbes 30 inimest. Ühed mängisid minigolfi, teised bingot. Kolmandad ajasid niisama juttu, suitsetasid ja rüüpasid õlut (klaasist-, mitte plasttopsist).

Üldiselt Eurovision mulle meeldib. Lõppude lõpuks on ju tegu võistlusega ning spordihull inimene on suuteline vaimustuma tunduvalt tühisemast konkurentsist kui laulmine (ja sinna juurde käiv muu tantsu- ja šõupalagan). Kui muud elamust ei saa, siis naerda tänu Raadio 2-le ikka saab.

Möödunud pühapäeval tabas mind šokk. Lugesin, et 34aastane meesterahvas üritas laste nähes eriti jõhkral viisil kutsikaid tappa. Kuna olen väga suur loomaarmastaja, siis minu jaoks on lihtsalt mõistetamatu, kuidas saab keegi väikesele vastsündinud koerale liiga teha. Kas sellel inimesel ei ole siis üldse mingeid tundeid?

Kui võrrelda Eesti viimaste aastate Eurovisioni lugude tulemusi, siis võib märgata, et ühte tüüpi laulud on olnud edukamad kui teised. Oleme suutnud end laulda kõige enam eurooplaste südametesse omakeelsete ballaadidega: 2009. aastal "Rändajad" ja kuues koht, 2012. aastal "Kuula" eest samuti kuues koht ning tänavu "Et uus saaks alguse" finaalipääs.

Sõjaväelastele ja kaitseliitlastele aeg-ajalt esmaabivõtteid õpetav ohvitser kurtis kord, et alati esitab keegi loengu lõpus küsimuse: "Kuhu teha halastuslask?" No et kui kamraad on surmavalt haavatud, väljakannatamatutes valudes – kuidas tema piinad kiiremini lõpetada.