Õhtulehe raamatublogi

Tagasi tulevikku Eesti moodi

Tiit Tarlap, "Meie, kromanjoonlased", JI.

Kohutavalt raske on hinnata ulmet, eriti kodumaist, kui pole sel alal asjatundja. Loed seda, mida maakeeli välja antakse ega kuulu kuhugi foorumitesse, kus räägitakse kõrgelennulist ja tavainimesele mõistmatut juttu.

OK. Üritame. Esiteks: ulme on kahtlemata üks žanr, kus me ei jää maailmale palju alla. Vähemalt nii tundub. Võttes krimkad, siis pole eestlastel vähimatki kaasa rääkida, loetavat on näpuotsaga, kui kõvasti liialdada. Ulmes haarad pihki Indrek Hargla või Siim Veskimehe või veel mõne - no näe, ei pritsi nimesid kui varrukast - raamatu, loed lõpuni ning jääd suisa rahule.

Tarlapiga on esmatutvus. Internetis levivates arvustustes on kirjas, et mees suudaks paremat. Ehk. Aga antud teos pole paha. Loetav.

Raamatute ideed on need, mis Eesti autorite puhul on tihtipuhu maailma tase. Nii ka "kromanjoonlase" puhul, kus kirjas meie taguripidine areng, mis, muide, pole sugugi ulmeline, kui pealtnäha paistab. Miks mitte? Kas just tarlaplikult kõrgtehnoloogilisest ühiskonnast eel-inimeseni, kuid mingisugusest tipptsivilisatsioonist algtsivilisatsioonini oleme me väidetaval liikunud korda paar ja rohkemgi.

Ehk võinuks regressi põhjused raamatus selgemini välja tuua ja alajaotusi pisut lühendada, sest lõpuks hakkas jutt venima kui Dali kellad. Aga noh, ei hullu. Igatahes järgmist Tarlapit ootaks huviga.