Õhtulehe raamatublogi

Kolumbia armastus: segu armastusest ja vihkamisest

Ave Ungro. „Minu Kolumbia. Lend papagoi nokal", Petrone Print.

Kui kellelegi veel tundub, et elus on vaid mustad ja valged toonid, tasub tal kätte võtta just see raamat. Kui keegi otsib paaniliselt oma kohta siin maailmas ja püüab maksimumi võtta igast elusekundist, tasub talle kätte anda just see raamat.
Sest kõrvuti Kolumbia kui maa kirjeldamisega on see raamat eelkõige ühe noore inimese enese otsimise lugu. Ja nagu noored inimesed ikka, tegi tema seda suure leegiga lõõmates - et mitte maha magada võimalusi, mis ei pruugi enam kunagi tagasi tulla...

Maast kui sellisest on raamatus muidugi vähem juttu, kuid kes vähegi viitsib ka sissejuhatuse läbi lugeda, ei hakka seda ootamagi. Küll aga annab teos ülevaate raamatu autorit kirjutama inspireerinud inimestest, kogu kamp on nii üksikuna kui üheskoos kokkuvõtteks üsna kirju ja värvikas.

Pooltoone ja värve leiab raamatu igalt leheküljelt, eriti kontrastsed on teose algus ja lõpp. Raamat algab lahkumineku ja põgenemisega - no mis võiks olla parem haavade parandamisel kui reisimine. Lõpeb aga haiglas ärkamisega ning taas igapäevaeluga kohanemisega. Ja leppimisega mõttega, et lisaks tänasele on olemas ka homme.

Vahelepõikena olgu mainitud, et tundlikumatel inimestel õnnestub end suurepäraselt raamatu autoriga samastada - teose igast reast on tunda, et autor on kirjutamist võtnud sama kirglikult kui enda elugi Kolumbias. Kuigi, nagu ta märgib teose tagakaanel, on tema armastus Kolumbia vastu segu armastusest ja vihkamisest. Kirglikel inimestel vist ongi nii, et näilise õnne ja muretuse taga on peidus kurbus ja meeleheidegi.

Ning - päris kindlasti lisab sellele raamatule vürtsi iga peatüki alguses soovitatud muusikat. Kui mõni laul on juba tuttav, siis teine laul annab peatüki lugemiseks sobiva meeleolu ja kolmas võib sattuda lugeja lemmiklaulude hulka.