Õhtulehe raamatublogi

Kõigi okupatsiooniraamatute ema

Sofi Oksanen ja Imbi Paju, „Kõige taga oli hirm", Eesti Päevaleht.

Paljuräägitud ja paljukiidetud. Soomlased seisnud ilmumispäeval suisa raamatusabas.

„Kõige taga oli hirm" on kokkuvõttes hea raamat. Harib, annab teavet ja mõtteainet, lahkab kunagisi sündmusi erapooletul moel ja käsitleb teatud teemasid nõnda, nagu varem pole käsitletud.

Samas on teos kõigi okupatsiooniraamatute ema ehk siis annab ette teemad, mida tuleks pikemalt lahata ning peatükkidest uusi suuri ja pakse raamatuid kirjutama hakata.

Raamat on oma olemuselt artiklite kogum. On suurepäraseid artikleid, on häid ja ka kesiseid. Kesiseid eelkõige haritud ja paljulugenud lugeja jaoks. No mida suudab öelda paarikümmend lehekülge N.Liidu vanglasüsteemi kohta uut inimesele, kes on mitu korda läbi lugenud „GULAGI arhipelaagi" ja Applebaumi „GULAGI" takkapihta? Soomlase ja muumaalase jaoks on nood leheküljed kahtlemata huvitavad.

Või artiklid küüditamistest. Palju on Eestis ilmunud küüditamisraamatuid alates „Mariast Siberimaal"? Sadakond ehk. Nii memuaare kui tõsiajaloolisi teoseid. Või metsavendlusest? Neile, kes asjakohaseid raamatuid kümnete kaupa lugenud, pakuvad lühilood vähe.

Küll aga on peatükke, mis panevad aplodeerima: sovietiseerimise mõistest, okupatsiooni juriidiline analüüs, Eesti juutlus, represseeritute intervjuude analüüs, repressiooniteema Eesti ühiskonna, eestluse lammutamine jne, jne. Kusjuures igaühest neist, nagu öeldud, saaks ja peaks kirjutama korraliku raamatu.

Kas meil on „GULAGI arhipelaagi" sarnast monumentaalteost küüditamisest? Metsavendlusest? Okupatsiooniajast? ENSV parteilisest juhtimisest? Okupatsiooni juriidikast? Ei ole. Aga miks? Kas sellepärast, et me ei taha-ei julge-ei oska ajalugu avada? Miks peavad teised kirjutama meile Eesti ajaloo? Raamatu Konstantin Pätsist?

Kas me ei kirjuta neid raamatuid ise seepärast, et kõige taga on hirm?