Õhtulehe raamatublogi

LAUPÄEV, 17. OKTOOBER 2009

Kui palju maksab üks ookeanitagune kohtunik

John Grisham, „Edasikaebus", tõlkinud Lii Tõnismann, Varrak.

Grishami ilmumine on põnevuskirjanduse fännidele alati suursündmus. Sest Grisham on Grisham.

Grishamit pole võimalik kuhugi liigitada - ta teosed pole krimkad ega puhtakujulised actinromaanid. Kohtusaagad, oleks ehk õige termin. Niisiis: kohtusaagakirjanik.

Ses romaanis mõistab väikelinna kohus keemiafirmalt välja miljoneid, sest mürgitatud on hulk inimesi, kellest mitu juba vähki surnud. Ent sellega pole lugu veel lõppenud. Otsus kaevatakse edasi ringkonnakohtusse ja möll võib alata. Ühelt poolt noored advokaadid, kes riskivad kogu oma varaga, teiselt poolt miljardär, kes võib samuti kaotada kõik.

Kuidas susserdada kohtunikuks oma inimesi? Palju see maksma läheb? Kui suur on tõe hind?

Ja lõpetuseks: kui maailma demokraatlikumas Ameerikas on kõik võimalik, siis mis võib toimuda Eesti kohtusüsteemis...

Postitas Jaan Martinson 14:53 | Püsiviide | Kommentaarid (0)

Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.