Õhtulehe raamatublogi

Spioneerimisest. Täpselt ja ausalt

Peter Earley, „Seltsimes J", tõlkinud Lauri Liiders, Tänapäev.

Dokumentaalne spiooniromaan täies hiilguses. Või õigemini mitte niivõrd romaan kui dokumentaaljutustus, kus räägitakse asjast nii, kuidas asi oli. Jutustajaks N.Liidu ja Venemaa meisterspioon Sergei Tretjakov. (Huvitav, kui on meisterspioon, peab olema ka esimese-teise-kolmanda järgu spioon, meistrikandidaat-spioon ja teeneline meisterspioon?)

Tont selle meistriga, tegelikult oli Tretjakov, varjunimega Seltsimees J, väga tõsine tegija. Mängis poliitikut Kanadas, USAs ja ÜROs, kuid oli tegelikult Vene Välisluureteenistuse polkovnik, kõrgeima auastmega spioon USAs, kes koordineeris kogu sealset tööd. Ja putkas lõpuks ameeriklaste poole üle.

Sõnaga, Seltsimees J teab, millest räägib. Lehekülgedele laotub täpne tekst N.Liidu ja hilisema Venemaa salaluurest. Kuidas spiooniks pääseda, mida selleks teha, kuidas õppida, mil moel on töö koordineeritud seal ja siinpool piiri. Kuidas värvata olulisi isikuid ja neilt infot välja pinnida, kuidas selle eest maksta jne.

Kui midagi ette heita, siis pisukest naiivsust - kohe näha, et raamat on kirjutet ameeriklastele-eurooplastele, kel puuduvad teadmised taustast ning kellele tuleb asju selgitada aeglaselt ja lihtsamate lausetega.

Usun, et Eesti lugejale võinuks kirjutada veidi sügavama teose, aga ei hullu. Ka meil on juba põlvkond, kes küsib, mis asi on Nõukogude Liit?

Mainitud naiivsus raamatu sisu ei riku, teeb ehk teose sametiselt loetavaks. Igatahes neile, keda teema huvitab, on tegu väärtkirjandusega. Või väärt kirjandusega. Ei teagi, kumb väljend oleks õigem.