Õhtulehe raamatublogi

Katastroofi anatoomia ehk tõde Suure Isamaasõja alguspäevist

Mark Solonin, „Katastroofi anatoomia. 22. juuni 1941", tõlkinud Andres Undrul, Grenader.

Järjekordne raamat, mis lõhub teise maailmasõja müüte ehk siis üritab selgitada, mis tegelikult toimus 22. juunil, kui Saksamaa N.Liidule kallale tungis ning paaril järgneval päeval.

Või kas saab öelda järjekordne raamat? Paljus meil neid müüte murdvaid teoseid siis niiväga kirjutatud, saati maakeelde tõlgitud on? Õigupoolest vaid Viktor Suvorovi kümmekond põhjalikku raamatut ja kõik. Muud justkui ei meenugi.

Jah, teise maailmasõja ajalugu peegeldavaid raamatuid ikka ilmub, enamasti kõrvaliste ehk mitte venelaste või sakslaste sulest, kuid kahjuks on neis kõikides kirjas kindlad dogmad - rahuarmastav N.Liit kaitses end vallutajate eest, Stalin oli löönud targad väejuhid mättasse, sestap ka esmane allajäämine Saksamaa võimsale tanki ja lennuväele jne.

Müüdid on visad murduma. Sel suvel tõdeti esmakordselt Eesti televisiooni ühes saates, et äkki oli Saksamaal vaja N.Liitu esimesena rünnata, et jõuda ette ja päästa Euroopa? Sest tegelikult pidas maailmavallutuse plaane eelkõige N.Liit ning koondas juba väed otsustavaks rünnakuks piiri äärde.

Sõnaga, võttis aega, kui siinmail julges keegi hakata kahtlema seni meile pakutud ajaloo tõepärasuses. Aga Suvorov on selles kahelnud juba ju kaks kümnendit.

Kui „Katastroofi anatoomiat" lugeda eelteadmisteta, peab tõsiselt keskenduma, et aru saada vägede liikumisest ja sündmustest ning nende tagajärgedest. Kes varem analoogset kirjandust uurinud, sel on kergem.

Kindlasti ei või väita, et antud raamat avab meile tõe (samas ei saa ka väita, et raamat tõde ei ava). Ent faktid panevad mõtlema, et senine teise maailmasõja, õigemini Suure Isamaasõja, senine ajalugu on totaalses väändes. Kindlasti tunduvad selle raamatu väited tõepärasemad kui venelaste kirjutet ajalugu. Ja kui liita juurde Suvorovi raamatute teesid, saab asi veelgi kindlam.

Vahelepõikeks: Solonin lükkab mõned Suvorovi väited ümber, toimuks justkui vaidlus, et leida tõde. Aga üheskoos pilbastatakse senine ajalugu täielikult.

Ühesõnaga, „Katastroofi anatoomiast", mis on koostatud sadade viimaste aastatel välja ilmunud dokumentide põhjal, saame teada, et:

* N.Liit oli valmis Saksamaale kallale tungima, ilmselt 10. juuli paiku, mida tõendavad kümned väljavõtted dokumentidest.

* N.Liidul oli kuni kümnekordne ülekaal sõjatehnikas ning inimjõus nii maal kui õhus, kusjuures venelaste tehnika on sakslaste omast tunduvalt parem. Teoorias pidanuks sõda lõppema kümnendal päeval Saksamaa hävitava kaotusega.

* N.Liidu sajad tankid oskasid kaduda müstilisel kombel. Kuhu ja kuidas, sajad vene sõjaajaloolased ei tea. Nad pole neid fakte tähtsaks pidanud ega tähelegi pannud. Näiteks: 7. tankidiviisil oli 22.juuni hommikul 368 tanki, lahinguid ei peetud, liiguti koondumiskohta ja kümme päeva hiljem oli hulgast sõjatehnikast ja tuhandetest inimestest alles... 3 tanki ja rühm jalaväge.

* Sõja esimeste päevade saatust ei otsustanud Saksamaa ülekaal maal ega õhus vaid sakslaste kindlameelsus, tarkus ja osavus ning venelaste argus, abitus ja rumalus. Raamatus on hulk näiteid, kus diviisid sõeluvad mõttetult mööda metsi ja soid ning neile antakse ühel päeval kolm erineva sisuga käsku.

Kokkuvõtteks: sõja esimestel päevadel N.Liidu armeed kui sellist polnud. Sõjaväljal kohtusid organiseeritud, kellavärgina töötav Wehrmacht ja selvastatud juhitamatu inimmass. Armee ja inimmassi kokkupõrke tulemus ei saanud testsugune olla.

Huvitavat on raamatus veel, kümnete lehekülgede kaupa. Ja mida lähemale lugedes tagakaaneni jõuad, seda enam saad aru, et Fox Mulderil oli õigus: tõde on kusagil olemas.