Õhtulehe raamatublogi

Madise mõnusad lood

Madis Jürgen, "Kõik puha omad joped", Eesti Ekspress. 

Raamat on õieti artiklite valimik. Ehk - midagi uut seal ei ole, vaid kokku on korjatud Eestis vaieldamatult staarajakirjaniku tiitli välja teeninud Jürgeni parimad lehelood.

Aga see ei tähenda, et raamatut ei tasuks osta - kes ajalehti ikka alles hoiab. Kuid Jürgeni kirjutisi lihtsalt peldikusse või saunaahju visata ja siis ülepea unustada, on ju kaheksas surmapatt.

Nagu märgib raamatu tagakaanel Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi, on Jürgen tõepoolest sama palju või rohkemgi kirjanik kui ajakirjanik. Inimeste portreed, mida Jürgen joonistab arvutiklaviatuuril tähti ritta klõbistades, on sama elavad ja värvikad nagu impressionistide maalid - võbelused, värelused, peened nüansid. Need tekstid elavad ja hingavad.

Olles Madisega servipidi ka isiklikult kokku puutunud - ta nimelt aitas mind mu esimeste lehelugudega - võin küll väita, et ta siiralt hoolib inimestest, võtab nende muresid südamesse ja aitab, kui oskab. Nendestsamadest lihtsatest, pealtnäha kõige tavalisematest eesti inimestest, kellest ta raamatus kirjutab.

Kahju, et praegu, kui ajakirjandusest on saanud julm ja küüniline äri, pole Madise-sugustele enam nii palju ruumi kui aastaid tagasi. Otsitakse skandaali, intriigi, teravust, aga seda tema lugudest ei leia.

Kui ise ajakirjanikuteed alustasin, oli Madis üks mu suuri eeskujusid. Ma ei igatsenud muud kui osata kirjutada nagu Madis Jürgen. Lõpuks, olles juba tükk aega oma tööd teinud, olen muidugi mõistnud, et igal ajakirjanikul on oma stiil ja mitte keegi ei saa kirjutada samamoodi nagu Madis Jürgen. Aga siiski - see fakt, et just tema on vähemalt kunagi olnud lõviosa noorte kirjatsurade iidoliks, kõneleb iseenda eest. Nii et iseenesest võiks see raamat olla ka algaja ajakirjaniku õppematerjal. Mitte tema stiili matkimise, vaid inimestesse suhtumise mõttes.