Londoni Lusti Blogi

USA juhiload on paras nali

Viimased viis päeva olen ma olnud praktiliselt voodis. Palavikku ei ole ma alla saanud juba üle nädala ja nigel enesetunne ei anna asu. Ma ei oleks ilmaski teadnud, et kliimamuutus võib mu nii haigeks ja hellaks teha.

Oscarite pidudele ma seekord ei jõudnud, aga arsti juurde ma võõral maal ka veel minna ei taha ja püüan end kodus ravida.

Esmaspäeval sõidame tagasi Londonisse ja reedel 19. märtsil pean olema juba Tallinnas Solarise Apollos "Seks, valed ja eneseusk" raamatuesitlusel.

Palun Jumalat, et mul ometi parem hakkaks.

Kuigi California kõlab eestlasele päikselisena, võis siin üleeile varahommikul isegi õhkõrna lumesadu näha. Argentiinaga võrreldes on ilm siin nii külm, mul on isegi kolm korda rohkem riideid seljas kui Londonis talves.

Kuigi enesetunne on nigelamast nigel, pidin end esmaspäeval siiski voodist välja ajama. Ma kaotasin eelmisel suvel ära oma California juhiload, mida ma Euroopas autoga sõites kasutan.

Juhilubade saamisest Suurbritannias ei taha ma isegi mitte unistada- see on seal nii keeruliseks aetud. Nii nagu Eestiski, peab Inglismaal võtma enne eksamile minekut teatud hulga õppesõite ja Londoni vasakpoolsest liikluseksamist ei käiks minu mõistus lihtsalt üle.

Tavaliselt sõidan autoga ainult maal.

Eestis olid mul juhiload olemas, aga kuna ma ei vahetanud oma vahtralehe lube täislubadeks õigel ajal, paluti mul kõike jälle otsast peale alustada ja selleks mul Eestis olles aega enam ei jätku. Tavaliselt käin kodustel külas ainult paar korda aastas ja üle nädala olen koha peal harva.

Ja milleks üldse see jama Eesti ja Suurbritanniaga, kui USA juhilubade taotlemine on nagu ‘drive in' MacDonald'sisse.

Kui ma viis aastat tagasi Palm Desert'is juhilube läksin taotlema ulatati mulle kätte õhuke raamat California liikluseeskirjaga, kontoriametnik teatas mulle: "Kui eeskiri on selge tulge eksamile!" "Kirjalikule?" kokutasin vastu. Eestis peab ju liikluseksamiks aja kinni panema ja sellega kaasneb veel igasugust bürokraatiat. Enne seda tuleb meil teha sõidukooli eksam... "Mida?" küsis tüse proua teispool letti arusaamatult. "Kas ma pean kirjalikuks eksamiks aja kinni panema?" "Mis aja? Tulete oma autoga ja kui kirjalik on tehtud siis lähete sõidueksamile ja ongi kõik! Järgmine!"

Ma oleks seal nagu puuga pähe saanud. Nii lihtne siis ongi või?!?!

Kodus hakkasin uurima seda broshüüri taolist raamatut. Tavaliselt on Eestis mõni meditsiinieeskiri sama suur nagu California liikluseeskiri. Selles oli paarkümmend lehekülge suures trükis õpetussõnu ja paarkümmend lehekülge teste.
Liikluseeskiri ise oli muidugi maailma kõige lihtsakoelisem ja osa sellest ajas mind lausa hüsteeriliselt naerma a la ‘Relvast ei tohi tulistada valgusfoori all ja maanteel. USA on tõesti üks kummaline riik! Üleüldse oli kogu see test mõeldud nagu kolme aastasele.

Lugesin selle siis enne õhtusööki läbi ja hommikul seadsin sammud juba eksamile. Mind rahustas ka see, et Adami isa John teatas mulle, et kirjalikku eksamit saab teha nii palju kordi kui süda soovib. "Kui läbi kukud võid seda proovida nii palju kordi järjest kuni see läbi läheb!"

Kui ma Eestis ühe korra läbi kukkusin, pidin ma eksami eest maksma üle tuhande krooni ja mitu nädalat eksamiks uuesti õppima.

Californias läbikukkumise eest maksma ei pea, paarkümmend dollarit tuleb välja käia ainult siis kui sa load kätte saad.

Kirjalik test koosnes umbes kahekümnest küsimusest, millest raskemad olid võibolla kolm. Need ei olnud mitte algkooli tasemel vaid põhikooli tasemel.

Korra käis peast läbi, kui ohtlik võib olla USA liiklus kui juhiload on nii kergesti kättesaadavad on!?!?

Kirjaliku testi kontrollis proua läbi minu enda silme all umbes kahe minutiga ja teatas siis, et eksamisõit toimub kümne minuti pärast.

Ma olin siin paar korda varem autoga supermarketisse sõitnud, aga USA liiklus tundus Euroopaga võrreldes lihtne.
Teed on suured ja laiad, kõik on alati hästi selgete liiklusmärkidega tähistatud ja nö puust ja punaselt selgeks tehtud.

Ise mõtlesin, et proovin kas saan hakkama. Kaotada pole ju palju. Kui nihu läheb teen kodus veel paar õppesõitu ja tulen siis uuesti tagasi.

Eksam algas täpselt kümne minuti pärast. See sisadas endast ühte parkimist, ühte tagurdamist ja umbes kümne minutilist sõitu La Quinta linakeses.

Eks mul oli närv sees ja vigu tuli rohkem kui ma arvasin.

Kui ma eksamineerija parklasse sõidutasin olin ma veendunud, et sõidueksamist ma nii lihtsalt läbi ei saanud.
"Õnnitlen, te saite juhiload!" ehmatas mind aga tüse proua minu kõrval. Suu vajus ammuli. Kogemata teatasin, "aga ma tegin ju nii palju vigu?"

"Neliteist viga, kuusteist on lubatud. Palun allkiri siia," ulatas proua mulle musta pastakaga läbi kritseldatud eksamisõidu lehe.

Viis aastat tagasi olin ma muidugi õnnest uimane ja adusin vähe, et tegelikult ei olnud ma autosõiduks üldse valmis. Kuidas ma need load üldse sain oli nagu ime.

Aga tõsi ta on, USA juhilubade taotlemine oli minu kui eestlase jaoks paras nali.

Kui ma esmaspäeval läksin haigena oma uusi lube taotlema, lasin pilguga sellest kontorihoonest uuesti üle. Mulle hakkasid silma paar mehhiklast, kes ei suutnud isegi kontoritöötajaga korrektses inglise keeles rääkida, aga testi olid nad ilusti ära teinud. Võibolla on hispaania keel juhilubade taotlemisel siin nüüd ametlikuks keeleks ja ehk tegi mehhiklane testi oma kodukeeles, ma ei tea, aga kummaline tundus see kõik ikkagi.

Ilmselt on need USA teed ja liiklussüsteem, mis on peaaegu lollikindel, et kõik need ebakompetentsed sõitjad nagu mina liikluses ilma avariisid tekitamata hakkama saavad.

Minu isiklik narkoeksperiment: "Argentiina-Mehhiko-USA"

Üleeile jõudsin siis Californiasse ja päev hiljem kukkusin juba palavikuga voodisse. Siin on niiiiiii külm võrreldes Argentiinaga. Peaaegu nagu Eestis, ainult lund pole!

Meie peatume Palm Desert'is. Siin asub üks meie kodudest. Kui tervemaks saan, teen pilti! Siin on nii vapustavalt ilus.

Nädalavahetusel plaanisin suusatama minna, aga haiguse tõttu jääb see vist tegemata. Ajavahe on samuti meeletu- see pani ka kindlasti omapoolse põntsu tervisele.

Aga räägin siis eksperimendist ka. Igal aastal kulub meil hobuste veterinaarkuludeks tuhandeid naelu. Need on meeletud summad, mida on võimatu vältida. Lihtne loomaarsti väljakutse Inglismaal maksab tavaliselt paarsada naela ja seda juhul, kui hobusega ei ole midagi tõsist lahti.

Meil on 22 hobust ja nendega juhtub midagi alalõpmata. Kuna polohobused on kallid siis peab nende eest erilist hoolt kandma. Kui põletikus kabja eest korralikult ei hoolitse, võib see maksma minna terve hobuse. Spordihobuste pidamine on üüratult kallis ja närvesööv, aga mis siin maailmas seda pole?

Kõige suuremad kulud aga kaasnevad siis, kui hobusel on tarvis vitamiinisüste ja steroide (need on lubatud ja toetavad hobuste lihaskudet ning tavaliselt antakse neid hobustele enne võistlusi), lisaks antibiootikumid ja muu. Eelmisel suvel kulus meil veterinaarkulude peale üle viie tuhande naela.

Minul tekkis Argentiinas idee. Nimelt on seal ju ravimid palju odavamad kui Suurbritannias. Pakkusin Adamile välja, et miks me ei osta neid Argentiinast kaasa- nõnda saame me veterinaarkuludelt kasvõi natukenegi kokku hoida.
Mees vaatas mind suurte silmadega nagu nurga tagant välja hüpanud kummitust. Kuigi ta on Argentiinas polo mänginud viisteist hooaega oma elus, ei ole tal sellist ideed kunagi varem tekkinud. "Miks?" küsisin mina. "Ravimite ülevedu pole lubatud?" vastas ta mulle surmtõsise näoga.

Jah, tõsi ta on, ravimeid ei tohi ilma retseptita üle viia mitte üheski riigis. Pealegi raskendas minu eksperimenti asjaolu, et me sõidame Inglismaale läbi California ning teel Los Angeles'i tegime päevase vahemaandumise ka Mehhiko pealinnas Mexico City's. Viimane on teatavasti maailma üks suurimaid narkoüleveopunkte ja erilise kontrolli all.
"Kes ei riski, see shampust ei joo!" vastasin, "Me ei vii ju kokaiini üle vaid penitsiliinipulbrit. Mängime ignorantseid ja vaatame, mis juhtub. Kui midagi nihu läheb, võetakse ravimid meilt ära- mis muud? Vangi ikka ei panda ju!?"

Otsus tehtud. Ostsime mitukümmend purki antibiootikume, steroide ja vitamiinisüste. Penitsiliinipulber sarnaneb tõesti puhtale valgele kokaiinile! Seda oli kinnistes pudelites lausa endal hirmutav vaadata.
Kuna hobused on suured loomad, siis võite ette kujutada, et kogu seda pahna sai päris palju. Kui tavaliselt kulub meil nende ravimite ostule Inglismaal nagu ma enne mainisin paar tuhat naela, siis Argentiinas läks see kõik maksma 900 peesot ehk umbes 260 dollarit.
Kerisin purgikesed oma kleidikeste sisse ja nii algaski minu esimene isiklik narkoeksperiment „Argentiinast-Mehhiko-California".

Eks mul muidugi koguaeg kripeldas, aga kurjategijana ei tundnud ma end hetkeski. Reaalselt ei viiks ma narkootikume üle mitte iialgi ja mis sellega kaasneb, ei taha ma isegi mitte mõelda. Aga väike risk kohvritäie antibiootikumidega on minu kui ajakirjaniku jaoks täitsa huvitav. Sportlasest Adam oli muidugi üsna endast väljas. Kahe kodakondsusega britt/ameeriklane ei ole harjunud seadustest mööda vaatama. Mina olen Nõukogude Liidus sündinud ja igasugune raha kokkuhoidmine pole mulle võõras. Mulle kohe ei meeldi kulutada millelegi, millest saab natuke kõrvale hiilida.

Argentiinas läks kõik libedalt. Muidugi, kui välja arvata Ladina-Ameerika meeletult pikad lennujaama järjekorrad. Seal tuleb lennujaama minekul alati mitu tundi rohkem varuda kui Euroopas ja äriklassis sõit aitas vältida ainult esimest pikka „check-in" järjekorda. Ülejäänud kaks järjekorda kahes turvakontrollis (mõlemas seisis vähemalt 200 inimest) tuli läbida absoluutselt kõigil, v.a. diplomaatidel!
Lõuna-Ameerika lennujaamad ajavad mind tegelikult hulluks. Kaks aastat tagasi oleksin Peruus lennukist ääre pealt maha jäänud, ja seda isegi siis, kui ma olin kohal 5 tundi enne starti.
Isiklikult soovitan kõigil Lõuna-Ameerikas reisides lennujaamades alati lisaaega varuda.

Mitu kuud tagasi mainisin ühes oma blogis ka seda, et meie 90 päevane turistiviisa sai detsembris läbi ning üleaja eest pidime lennujaamas maksma kumbki 300 peesot ehk 80 dollarit. Viisaga läks võrdlemisi kärmelt ja mulle tundus, et argentiinlastel oli üleajast kama kaks - peaasi et pappi tuleb juurde! Mitte nii nagu USA-s, kus viisa piirest üle läinud aeg võib raskendada Ühendriikidesse reisimist tulevikus.

Mehhikos kripeldas närv ikka jubedalt. Eriti siis kui lennujaamas kõikide reisijate kohvrid meie ees keset põrandat laiali laotati ning neil hakkasid turnima kolm hiiglaslikku kilavate silmadega hundikoera. See oli omamoodi vaatepilt. Küll nad kraapisid ja niutsusid...Meie kohvrite pealt hüppasid nad kiirelt minema ja kõik läks libedalt. Korgistatud pudelites peaaegu kilo valget pulbrit jäi Mehhikos märkamatuks isegi siis, kui meie kohvreid läbivalgustati. Pika tumeda patsiga neiu ainult naeratas ja soovis meile head reisi.

Lennukis Los Angeles'i poole mõtlesin isekeskis, et küllap nad meie valget pulbrit USA-s märkavad. Pärast terrorismirünnakuid on sealne turvasüsteem erilise kontrolli all ja ma olin veendunud, et ameeriklased tõmbavad meid otsejoones vahele.
Uskumatu, aga ei? Kohvrid tulid ilusasti lindi peal taas meie juurde ja lennujaamast väljudes ei kontrollinud meid enam ükski masin! Uskumatu!
Ma loodan, et ameeriklased teevad terroristide ja narkokaubitsejatega parema töö kui meiega!

Hoidke siis mulle pöialt, et ma ometi ruttu terveks saaksin!

Don't cry for me Argentina!

Nii, ongi siis käes minu reisi lõpp! Esmaspäeval jätan hüvasti sügisese Buenos Airesega pärast viit pikka kuud. Täpselt sel päeval, kui ema ütles, et Eestis hakkas päike kuidagi soojemalt ja kõrgemalt paistma, hakkas BA's sadama vihma.

Paar päeva hiljem olid puulehed juba muutnud oma värvi ja täna võib tänaval märgata kollaseid lehti juba pea kõikjal. Maakera on tõesti ümmargune, sest Euroopa ootab ju hetkel hoopiski kevadet!

Viimasel ajal on mul täitsa raske end tagasi koju mõelda.
Septembris tulime siia suve ootama ja nüüd siinse suve lõpus sõidame taas kevadesse. Lisaks sellele veel mitme tunnine ajavahe, mis kindlasti mu kehameeled sassi ajab.

Seda raskendab kindlasti ka meie esmaspäevane sõit Californiasse, kus me liigume ajast veelgi rohkem tagasi. Eks näis, mis minust seal saab. Tavaliselt harjun ma uue reþiimiga kiiresti sihtkohta minnes, aga tagasi Euroopasse tulles on raske hommikul ärgata või passin ajavahe tõttu üleval öid. Californias ei ole võib olla olukord veel kõige hullem, raskeks läheb alles Londonis ja märtsi keskel Eestis.

Argentiinas õppisin ma nii palju. See riik tegi mind kuidagi täiskasvanumaks. Ma õppisin aru saama elu tõelistest väärtustest. Kõige rohkem õpetas mind aga siinne vaesus. Kuigi ma olen koha peal juba päris kaua olnud, suudab nii palju mind ikka veel ärritada ning jalust lüüa. Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, et ma sellega üldse kunagi harjuksin.

Täna hommikulgi märkasin taas ühe kontorihoone ees kollast kaheinimese telki, mille pisikese ukse vahelt sibas välja poolalasti umbes aastane laps. Olin tal juba käest kinni haaramas, kui telgist ilmus välja täiesti normaalse välimusega dressipükstes neiu, käes mattekruus (matte on siin kange roheline tee, mida argentiinlased joovad umbes nii nagu meie Euroopas hommikuti kohvi). Mustade pikkade juustega neiu naeratas mulle sõbralikult, võttis lapse sülle ja pani ta autotee betoonääre peale istuma. Seejärel tuli telgist välja nooremapoolne mees, kes hakkas varahommikul telki kokku panema.
Kui tänav ja nende ümbrus välja arvata, oli justkui tegu matkava noorpaariga. Nad ei tundunud alkohoolikud ega narkomaanid, vaid vaesed noored argentiinlased. Kõik muu justkui toimis: nad jõid hommikukohvi, pakkisid asju ja olid just ärganud. Sellist pilti näeb siin kahjuks tihti ja see on üks asi, millega mul on olnud Argentiinas peatudes võimatu harjuda. Loomulikult on siin nii palju vapustavaid vaatamisväärsusi, kohvikuid ja restorane, muuseume ja teatreid, kuid millegipärast kummitavad mind ikka ja jälle needsamad puruvaesed, kelle pilt mu mälust kuidagi ei kao. Kannatavaid ja tänaval elavaid perekondi on siin nii palju ja midagi taolist naljalt USAs või Euroopas reisides lihtsalt ei näe. Ladina-Ameerikas eksisteerib teistmoodi maailm.

Pealinnas pole vähemalt sadu hulkuvaid, nälgivaid ja tihti kolme jalaga lonkavaid koeri. Ometi on mul siiamaani värskelt meeles, et linnapiirist väljudes avaneb loomaarmastajale maailma kõige õudsem pilt. Argentiina ongi selline äärmuslik riik, kus kõik on seinast seina. Turistile ei jää see niimoodi silma, aga koha peal pikemalt peatudes avaneb teistsugune maailm. Kõige selle ilusa kõrval on ka nii palju kurba. Argentiina on korrumpeerunud ja allakäigu piiril. USA ei investeeri siia siinse riigisüsteemi pärast juba ammu.

Minu esialgne plaan oli Argentiinas puhata ja lõpetada oma raamat „SEKS, VALED JA USK ISEENDASSE", mis peaks Eestis välja tulema 15. märtsil. See on üsna skandaalne raamat minu elust ja kõigist neist, kes on minuga ühel või teisel viisil elus kokku puutunud! Hoidke alt - te kõik võite end sellest leida! Ärimehed, poliitikud, sõbrad ja tuttavad! :)
Hetkel kirjutan juba inglisekeelset raamatut. Eestisse kirjutamine aitas mind palju. Näiteks mõistsin seda, et ükskõik kui palju ma ka inglise keelt valdan, tuleb mul kirjutamine paremini välja just eesti keeles.

Paar aastat tagasi tegi mulle Los Angeles'is resideeriv kirjastaja ettepaneku kirjutada raamat minu kolimisest Londonisse. Esimese hooga olin ma muidugi endast väljas, aga siis mõistsin, et mind oli tabanud 'writer's cramp' ehk kirjutamiskramp. Ma ei suutnud kirja panna terve aasta jooksul mitte ühtegi lauset, kuigi ma olin esialgselt kirjastajale andnud näha oma proovitöid, mille põhjal ta pakkumise tegigi. Siis tuli ettepanek Eestist, mille ma tänu pakkuja usaldusväärsusele vastu võtsin.

Eelmisel nädalal alustasin inglisekeelse käsikirjaga üle pika aja. Kirjutan nüüd eesti keeles, mille ma hiljem ümber tõlgin. Kõik mõtted ja emotsioonid minu sees leiavad palju kergemini tee välja minu emakeeles. Inglise keeles punnitada on mõttetu, eriti emotsionaalsete teemade puhul.

Loodan väga, et raamat tuleb eestlaste jaoks põnev. „Seks, valed ja usk iseendasse" on ajaviitekirjandus, mida on kerge lugeda. Kogu minu elu kirja panemisele kulus mul pea poolteist aastat.
Seal on sees kõik, mis on teinud minust inimese, kes ma täna olen. Ka ebameeldivad ja isiklikult väga rasked lood ja hetked.
Minu kaks esimest väga rasket aastat Londonis - karmist hüppest eesti eliidi seast Londoni pööbli hulka. Sellest, kuidas eestlased tulid Mirrorisse mind taga rääkima ja kuidas briti meedia mulle abistava käe ulatas ja mind kõigist nendest juttudest hoolimata usaldas. Aga jutud ei lõppenud...isegi siis, kui Mirror saatis minu kohta Eesti meediale fakse ja emaile. Uskumatutest Eesti inimestest ja staaridest nii siin kui sealpool.
Veel teen juttu minu kaaluprobleemist, millest ma pole isegi rääkinud oma emaga. Raskustest Briti tööturul, Eesti naiste imidþist Suurbritannias ja paljust muust, mida kodumaal elades ei koge.
Kokkuvõttes sai see kirjutatud siiski mitte rõhuga minu elule, vaid pigem toetuseks kõigile neile, kes välismaal püüavad hakkama saada või plaanivad sinna õnne otsima minna. See raamat peaks selgitama sealset maailma reaalselt ja ehk seda, et Eestis polegi kõik nii halb vaid meil on tihti parem kui seal kaugel ära! Selles peaks leiduma nippe, kuidas end välismaal tugeva inimesena tunda ja seal läbi lüüa ning mitte alla anda. Karjäärist Õhtulehes kirjutan ka, ja kui hea meel on mul siin tagasi olla! Oma noorusest Eestis ja õpingutest Ülikoolis ning paljust muust.
Peategelased peaksid olema kõigile eestlastele hästi teada ja pakuvad neist teistsugust pilti, kui meie meelelahutusajakirjandus.

Inspiratsiooni ammutasin Augustine Burroughs'i non-fiction bestseller raamatust „Running with Scissors". Tema raamat on samuti elulugu, mis on kirjutatud huumoriga pooleks ning milles on ühele heale romaanile vajalik hulk dialoogi, kirjeldust ja ðokeerivaid detaile. Nalja peaks saama ka minu raamatus küllaga!

Eks ma hoian teid kursis, kus ja millal toimub raamatu esitlus. Ise soovin lugejatega kohtuda ka väljaspool pealinna. Hea meelega annan nõu kõigile, kel on plaan välismaale õnne otsima minna.
Kuidas seal hakkama saada! Oodatud on kõik - minu poolehoidjad kui tulised vastased. Me eestlased peame ju kokku hoidma!

Kallistan Teid kõiki hästi kõvasti! Pidage vastu, kevad on juba nurga taga!
Järgmised uudised juba Ameerikast siis!

Moemaailm kaotas kuninga

Samal ajal, kui Eesti ajakirjandus kirjutab Anu Saagimi mitu hooaega vanadest Vivienne Westwood' kingadest, on moemaailm kaotanud ühe kõigi aegade suurima geeniuse Alexander McQueen'i. Tegemist oli moekunstnikuga, kelle taolist ei ole maailm kunagi varem veel näinud. Enesetapu teinud McQueen'i positsiooni ei pruugi keegi täita veel aastaid kui üldse kunagi.

Mul on nii selgelt meeles, kui ma olin kuus aastat tagasi Adamiga ainult paaril kohtingul käinud. Adam kutsus mind endaga koos oma sõbra Robert Hansoni koju õhtuöögile. Roberti isa, Suurbritannia kuulus Lord Hanson, oli siis veel elus.

Lord Hansoni perekond on mitme olulise moeajakirja omanik Inglismaal, kaasa arvatud Briti moepiibel Vogue.

Mina ei ole Lord Hansoniga kohtunud mitte kunagi. Täpselt sel päeval, kui me olime Adamiga kutsutud tema maakoju Cirencester maakonnas lõunasöögile, helistas Robert ja teatas, et pidulik pärastlõuna jääb ära, kuna tema isa oli eelmisel õhtul siit ilmast lahkunud. Legendaarse Lord Hansoniga jäi mul saatuse tahtmisel kohtumata, kuigi ajakirkanikuna oleksin ma väga seda teha tahtnud.

Robert Hanson oli oma isa tõttu sõber Briti moemaailma nö oluliste tegijatega.

Tol hilissügisesel õhtul, kui Adam mu õhtusöögile kaasa võttis olid Roberti Sloane Square linnaosas asuvas kodus koos väga karismaatilised külalised/sõbrad.

Kohal oli Briti Vogue ajakirjanik Isabella Blow, moekunstnik Alexander McQueen ja supermodell Naomi Campbell.

Kodused õhtusöögid on Briti aristrokraatide seas väga populaarsed. Nõnda on võimalik juttu ajada ilma avalikkuse ja võõraste tähelepanuta.

Roberti roosas pitsiäärtega kaunistatud kitlis teenijanna oli valmistanud suus sulava liharoa ja selle kõrvale joodi suurepärast veini, mille nime ma kahjuks enam ei mäleta.

Mina olin selles seltskonnas arg ja vaikne ning ei julgenud kordagi oma suud paotada. Vaatasin ainult, kuidas Adam seltskonnas käitus ja püüdsin lauas istuvate brittide lauakombeid kopeerida. Ma kartsin kohutavalt, et ma teen midagi nii olulises seltskonnas valesti.

Tumeda posipea ja veripunaste huultega Isabella Blow oli tõeline ekstravert, kandes maailma kõige kummalisemaid riideid. Naomi oli tulihingeline ja valju ning ei häbenenud täis suuga rääkida. Robert ise oli pisut naiselik ning Alexander McQueen ääretult vaoshoitud ja vaikne.

Olin siis vaid viis kuud varem Londonisse kolinud ja kuigi McQueen oli juba disanerina kuulus, ei teadnud mina temast veel midagi. Ka Isabella Blow nimi, (kes oli Briti üks kuulsamaid moeajakirjanikke ja eriti tuntud oma pilkupüüdvate mütside poolest), ei öelnud mulle kui eestlasele midagi.

McQueen tundus mulle kogu oma tagasihoidlikkuses esimese hooga isegi pisut kuri ja eemaltõukav. Adam selgitas mulle hiljem, et tegu on lihtsalt väga häbeliku persooniga, mida ta varjab tõsise ilme all.

Ka Adam ise tundub inimestele vahel kõrgina just samal põhjusel.

Pärast õhtusööki pärisin nagu väike laps, kes nad kõik seal olid ja sain teada, et McQueen oli hetke üks geniaalsemaid ja originaalsemaid moekunstikke nii Briti kui kogu maailma moeajaloos.

Vivienne Westwood, Adami teine väga hea tuttav, kellega ta oli mitu aastat koos töötanud ja Berliini ülikoolis loengute pidamisel noore disainerina saatjaks olnud, oli minu jaoks pisut rohkem tuntud. Pealegi olin ma Vivienne'iga kohtunud tema poja Ben'i kaudu moekunstniku ema Dora kodus lõuna Londonis- Stockwell linnaosas. Inglased kutsuvad Westwoodi moemaailma Kuningannaks. Kui ma Roberti välisukse taga küsisin Adamilt, kas McQueeni disainid on Westwoodile sarnased, vastas too: "McQueeni ispiratsiooni allikaks ongi Vivienne. Nende disainid on väga sarnased, neil on sarnane käekiri. Samas ei taha nad seda teineteisele tunnistada ja Vivienne ei ole McQueeni loomingu suur austaja ja arvab suuresti, et Lee (McQueen) on tema ideid kopeerinud."

Just seepärast oli minu jaoks kummaline, kui Briti meedia küsis Westwood'ilt kommentaari McQueeni surma kohta ja kui Vivienne vastas napisõnaliselt ainult ühe lause: "Minu kaastunne!"

Täpselt nii vähe teab Briti tabloid Briti moemaailma tausta.

Pärast minu põgusat kohtumist McQueeniga, hakkasin ma tema töödele rohkem tähelepanu juhtima. Mind paelus tema kinnine persoon ja see, et meie eestlased teadsime tol hetkel sellest maailmakuulsast moekunstnikust nii vähe. Kohati oli mul selle pärast lausa piinlik. Meie jaoks eksisteerivad vahel juskui ainult Versace ja Gucci ning moekunstist kui kunstist puudub meil tihti arusaam. Ainus, mida me teame on see, et disainerrõivad on kallid ning et kuulsad ja rikkad kannavad neid justkui eputamiseks. Tegelikult saab moekunsti käsitleda nagu iga teist kunstisuunda ja tõeline ilu peitubki nende arusaamade ja taustade mõistmises.

Hinnalistel rõivastel on oma hind ja tihti ei ole tegu ainult rõivamärgiga vaid tegemist on moekunstikuga, kelle töid hinnatakse samamoodi nagu Andy Warhol'it kui kunstnikku. Rõivaste puhul tuleb end samamoodi harida nagu iga teise kunstisuuna puhul.

Mina õppisin seda maailma tundma läbi Adami. Ma hakkasin aru saama elavate moekunstnike töödest ning investeerima riietesse nagu hinnalistesse maalidesse. Üks minu suuri lemmikuid on Hamburgist pärit disainer Jil Sander, kes oli aastaid ka Prada peakunstnik. Mul õnnestus osta mitmeid tema enda nime all disainituid riideid ja käekotte. Mitu aastat tagasi müüs Jil Sander omanimelise rõivafirma Pradale maha ja tema firmamärki disainivad juba aastaid teised moekunstnikud. Kuigi see kannab endiselt Jil Sander nime, ei ole sellel temaga enam mingit pistmist. Loomulikult ei osta ma enam tema riideid, olgugi et need kannavd tema nime. Mul on olulised esemesed Sanderi enda kollektsioonidest, millel on täna teistsugune väärtus.

Üks tõelisi tänapäeva geeniusi on loomulikult Karl Lagerfeld, kes on samuti Chanel moemaja peadisanier. Tema riided on samuti, ühel päeval kui Lagerfeld siit ilmast lahkub, tõelised kunstiteosed.

Yves Saint Lauren sai kuulsaks eelkõige tänu naiste ülikondadele. Mitu aastat otsisin ma nii Ebay'st kui New York'i kui Londoni vintage rõivapoodidest tema originaalset ülikonda. Mul õnnestus endale saada läbi ime 1970ndatel Mr. Lauren'I poolt käsitsi valmistatud must klassikaline samet pükskostüüm, mille sarnaseid võib maailmas kokku lugeda näppudel.

Minu suurimaid leide on aga käsitsi maalitud prindiga ‘Leonard' originaalkleidid, mida ma käsitlen rõivakunstikogujana kui oma rõivakollektsiooni kõige hinnalisemaid esemeid.

Tänapäeval on elavaid legende moetööstuses vähe- Lagerfeld, Westwood, Jean Paul Gaultier ja varalahkunud McQueen ongi peamised nimed...Marc Jacob'sit ei saa kindlasti nimetada geeniuseks. Tema disainid on moodsad aga siinkohal ma räägin kunstnikest mitte disaineritest, kes teevad ilusaid kleite. Gianni Versace oli samuti omamoodi geenius, tema õde Donatella disainib küll ilusaid riideid aga neid ei saa nimetada kindlasti kunstiks, mida tasub koguda ja millesse tasub investeerida. Gianni originaalsed tööd kannavad aegumatut väärtust, mida tema moemaja ei kanna juba ammu.

Adam rääkis mulle ka McQueeni maailmakuulsatest moesõudest, mille taolisi ei olnud maailm mitte kunagi varem näinud. Näiteks kasutas ta ükskord hologramm-modelle, mis olid pimedale lavale prozektoriga kõndima valgustatud.

(Vaata hologramm moesõud SIIT.)

Minul endal ei õnnestunud kahjuks ühtegi McQueeni sõud näha. Need toimusid Pariisis ja tema sõude pileteid oli kõige raskem saada. Need olid juba pool aastat enne välja müüdud. Adam oli neid näinud koos Robertiga enne minuga kohtumist.

Ükskord oli McQueen lavale toonud kaks robortitaolist masinat, mis olid mõeldud tehases autode värvimiseks.

Modell seisis keset lava, seljas valge McQueeni haute couture (viimse detailini käsitsi valmistatud) kleit, kui kaks McQueeni poolt juhitavat masinat hakkasid kollast ja musta värvi pritsima modelli seljas olnud puhtale puutumata siidile.

Mõni minut hiljem seisis modell laval absoluutselt teistsuguses kleidis, värvikompositsioon oli muutnud seda täielikult. Järgnes sõnuseletamatu aplaus. (Vaata siit!)

Mitte keegi maailma moekunstnikest ei olnud selliseid moesõusid veel kunagi varem korraldanud.

McQueen kulutas neile sadu tuhandeid naelu ja suutis moemaailma alati millegi uuega ðokeerida.

Märtsis toimub Pariisis tema viimane moesõu. Ma ei tea, kui palju oli McQueen suutnud seda enne oma surma korraldada, pealegi meeldis talle langetada otsuseid viimasel minutil, mis tegigi tema tööd ainulaadseks. Näiteks ükskord oli McQueen Adami sõnul marssinud lava taha mõned minutid enne sõu algust ja kääridega lõiganud modellide seljas olnud kleite lühemaks, teinud dekolteesid sügavamaks või hoopiski maha lõiganud hinnaliste tööde varrukad.

Üks on kindel märtsis on meil võimalik näha McQueeni poolt disainitud riideid viimast korda ja ma olen veendunud, et need müüakse maha absoluutselt rekordhinnaga moemaailma kõige tähtsamatele tegelastele ja ma kahtlen, kas see kollektsioon poodidesse üldse jõuab. Huvitav on muidugi see, kes jätkab McQueeni moemaja peakunstnikuna?!? Kindlasti ei kao tema firma tema surmaga. Ometi saab uuel kunstnikul olema raske- täita moegeeniuse kingi samavääriliselt nagu tegi seda McQueen.

Ilmselt ostab moemaja täielikult ära moeimpeerium Gucci, kes omab juba praegu 51% tema firmast.

Ometi ma kahtlen, et ma McQueeni tulihingelise austajana tema nimega riideid enam kunagi ostan, see looming ei kuulu enam talle.

Õnneks on mul kogunenud aastatega päris palju McQueeni disaine. Tema riideid saab kanda ainult väga enesekindel ja julge naine ning mina hakkasin tema disaine tõeliselt nautima alles paar aastat tagasi, kui ma tundsin end pisut rohkem täiskasvanuna. Enne seda oli mul neis olla alati ebameeldiv, eriti tema vangla rõivaste kangast valmistaud hallis kleidis, mille Adam mulle vastu tahtmist sünnipäevaks oli ostnud.

Enamus McQueeni riideid ja käekotte minu garderoobis ongi kingitused temalt.

McQueeniga kohtusin ma ühes seltskonnas veel palju kordi. Neist viimane oli Londonis, kui ta oli disaininud luukere motiiviga kollektsiooni kohvreid Samsonite firmale.

Toona oli üritusele seatud tagaruum, kus moekunstnik veetis enamuse ajast ja minu meelest käis ta üldse rahva seas ainult korra. Ilmselt pidi ta Samsonite reklaamima ja poseeris ebamugavalt oma kohvrikollektsiooni ees. McQueen nägi välja sama häbelik nagu tol õhtusöögil, kus ma teda esimest korda kohtasin. Ta justkui vihkas avalikkust.

Kuigi minu kohtumine McQueeniga oli põgus, olen ma veendunud, et ta ei tahtnud surra.

Ta oli oma karjääri üle ülimalt tänulik, teekond selleni oli olnud liialt pikk ja raske, et ta oleks tahtnud seda nii lihtsalt hüljata.

McQueen oli Ida-Londonis sündinud taksojuhi poeg ja alustas oma karjääri Savile Row tänaval meeste ülikondi õmmeldes. Alles hiljem St. Martin's moekoolis avastas McQueeni talendi Isabella Blow, kes aitas noort kunstnikku oma isiklike kontaktide ja tutvustega.

Ka Isabella sooritas paar aastat tagasi ensetapu, mida McQueen siiamaani üle elas. Isabella, keda ma Adami kaudu paremini tundsin, võttis umbrohu mürki. Ta oli ääretult karismaatiline naisterahvas, keda briti moeinimesed siiamaani taga igatsevad.

McQueeni esimene nimi oli tegelikult Lee ja nõnda kutsusid teda tema lähimad sõbrad ja perekond. Alexander oli tema ristinimi ning just Isabella Blow oli inimene, kes soovitas tal moekunstnikuna kanda Alexander, mitte Lee McQueen nime nagu ta ise oli esialgselt soovinud.

Ma olen veendunud, et McQueen tegi surmaotsuse emotsioonil ja kui tal oleks võimalik aega tagasi keerata, oleks ta ikka veel meie keskel. Ta oli emotsionaalne inimene, kes kaotas ilmselt ema surma tõttu pea. Teades kui kinnine ja häbelik ta oli, võis nii lähedase inimese kaotus tekitada kunstnikus kaose. Ometi ma tean, et McQueen armastas riideid luua ja see oli tema elu suurim soov olnud juba väikesest peale.

Mul on nii kahju, et maailm on kaotanud geeniuse ja moemaailma Kuninga.

Kel on võimalus Ebay või mõnel muul viisil midagi McQueeni varasematest kollektsioonidest omandada, on vaieldamatult omandanud kunstiteose.

Veeuputus päästis Buenos Aires'e kakajunnidest

Üleeile õhtul olime just lõpetanud koduse õhtusoogi ja valmistusime suure toa laua taga malemänguks. Mul oli isegi öösärk juba seljas kui väljas hakkas kriiskama kellegi autoalarm. Kell oli umbes üksteist hilisõhtul.

Korra mõtlesin, et küllap autoomanik majast välja jookseb ja selle lõpetab, aga ei lõpetanud! Viis minutit hiljem kiikasin ärritunult meie kümnenda korruse aknast välja ja sain peaaegu shoki. Kogu tänav oli vee alla uppumas, pruuni sogase vee alt paistsid välja ainult maja ette pargitud autokatused.

"Issand," karjatasin. Väljas oli kõvasti sadanud aga kuna torme esineb siin nagu seeni pärast vihma, siis ma ei olnud sellele liiga palju tähelepanu pööranud ja keetsin kogu oma rahulikkuses kanasuppi edasi.

Sellist pilti ma aga aknast välja vaadetes küll ei oodanud. Meie õhtusöögi ajal oli Buenos Airesest saanud Veneetsia.
Jumal tänatud, et me kümnendal korrusel elame, sest ühekordsed majad olid samuti poolenisti vee all.

Eestis oleks selline uputus olnud raudselt järgmise päeva Õhtulehe kaanelugu a'la looduskatastroof, siin Argentiinas olid aga inimesed võrdlemisi rahulikud.

Alla fuajeesse jõudes oli kordiori kogunenud umbes paarkümmend inimest. Nad olid ka nagu meiegi uputust vaatama tulnud ja laiutasid nüüd üheskoos käsi. Need, kelle autod olid vee alla mattunud, olid muidugi natuke rohkem närvis.

"Kas auto pärast sellist veeuputust üldse läheb käima?" küsis üks nooremapoolne murelik naisterahvas teiselt majaelanikult.

"Ahh, küll ta käivitub ja kui ei käivitugi, saab ju raha kindlustuselt tagasi..." oli vastaja veendunud ja rahulik nagu vana jumal ise. "Nojah, seda küll," vastas autoomanik kulmu kergitades.

Ma ei kujuta ette, mis tunne oleks mul olnud oma autot sellises seisus tabada. Meie linnas elades enam autot ei kasuta, siin on palju lihtsam ilma autota olla.

Pealegi on takso Buenos Aireses samas hinnas, mis Londonis metroopilet.

Eestlasena olin ma sellist pilti nähes muidugi täiesti endast väljas. Uputusest veelgi enam shokeeris mind aga kohalike inimeste rahulolu. Mõni mees keris oma lühikesed püksid aeglaselt üles ja praktiliselt ujus oma auto juurde, et näha kas kõrge vesi on pressinud autosse. Kummaline oli see, et kõik autod olid seest vee poolt täiesti puutumata.

Mina ise ohkasin kergendusega seetõttu, et lõpuks ometi on Buenos Airese koerakakased tänavad looduse poolt puhtaks pestud. Koerajunne on siin absoluutselt igal sammul ja linna peal liikudes peab alati valvsalt vaatama, et kuskile hunnikusse sisse ei astuks.

Ma mäletan oma ajal lapsena maal sugulastel külas olles ei olnud isegi põllu peal isegi nii suur shanss lehmakooki astuda kui siin Buneos Airese tänaval koerajunn kingakontsa otsas koju viia.

Televiisoris jooksevad isegi riigi poolt rahastatud reklaamid, mis paluvad inimestel oma koera väljaheited tänavalt ära koristada. See on tegelikult siin, nagu ma kohalike käest kuulen, päris suur probleem. Inimesed ei ole harjunud oma lemmikloomade järel koristama. Londonis näiteks on oma lemmiklooma järel koristamine lausa kohustuslik.

Ükskord sai mu sõber seal 50 naela trahvi, kuna ta unustas plastmasskotikese koeraga parki minnes koju ja tal ei olnud millegagi junni üles korjata. Kohe hüppas talle ligi pargis korravalvuritiirul olnud politseinik ja kirjutas talle trahvi, mille ta pidi tasuma 15 päeva jooksul. London on koerajunnide poolest väga tsiviliseeritud linn Buenos Airese kõrval.

Eks näis kui kiirelt tänavad jälle hunnikuid täis saavad, aga täna hommikul oli veel võimalik ilma ühtegi hunnikusse sisse astumata sihtpunkti jõuda.

Kurb on omamoodi ka. Buenos Aires on nii võrratult ilus linn, aga koerajunnide poolest üks räpasemaid, mida reisides kunagi kohanud olen.

Veeuputuse koha pealt veel nii palju, et Las Cañitas linnaosa, kus mina elan, on ehitatud jõe peale/kohale- umbes nii nagu Tartugi ning suurema vihmasaju korral on võimalus, et jõevesi tõuseb üles. Kuigi ükski meie majaelanikest ei olnud enda sõnul midagi sellist seal veel kogenud, kuigi mõned neist on elanud selles hoones selle ehitamisest saati, pea kümme aastat.

Mina tean ajakirjanikuna omast kogemusest, et kui meil Eestis midagi taolist juhtuks, oleks see meediauudis päevi. Lahatakse, kes korvab kahjud, mida riik teeb, mida vesi rikkus jne. Ma usun, et siinses üleujutuses kannatasid mitte ainult autod, vaid veega täitusid inimese eramud ja keldrid ning kahju, mille vesi tekitas, võis olla päris suur.

Siin aga läks järgmisel hommikul elu edasi nii nagu midagi poleks juhtunudki. Hommikuks olid tänavad veest tühjaks pumbatud ja ainult mõni üksik härra käivitas veel autot, mille tagumisest torust ajas välja ainult vett.

Ühte olen ma kindlasti siin Argentiinas õppinud: argentiinlaste võimet sellistes hädaolukordades positiivselt hakkama saada. Ükskõik kui vaene Argentiina ka hetkel pole, on neil alati suur lai naeratus näol.

Eestlane olla on välismaal uhke ja hää - Kiku on staar!

Juba mitu päeva on nagu sipelgad püksis; meie Kiku esmaspäevasele sõidule mõeldes läks terve minu nädalavahetus.

Eesti on väike riik, aga kodust eemal elades muutub see justkui veelgi väiksemaks. Kõik meie sõnad ja teod, mis kajavad kodumaast kaugemale lähevad nii hinge ja tõstavad justkui kõrvust.

Minu ameerika pere on suur spordihuviline. Eks ma olen neile meie sportlastest rääkinud kogu aeg aga niikaua kui ise meie võite ei näe või ei koge, tundub kõik üks suur jutt. Eesti on nende jaoks nii väike ja kauge riik, et me lihtsalt vajume teiste suuremate varju alati ära.

Seekord hakkasin juba varakult kõiki taliolümpiaks ette valmistama ja rääkisin meie tublidest sportlasest ja medalisaavutustest varasematel olümpiamängudel.

Palusin neil Ameerikas teleri ette rivistuda ja Kristiina sõitu vaadata kellaajalise täpsusega. Emale Tartus ma selliseid asju muidugi meenutama ei pea, tema oli juba ammu ise nö vaatamise stardipositsioonis.

Ise võtsin koha sisse Buenos Airese spordibaaris, kuna siinse aja järgi toimus võistlus kolme ajal päeval ja tavaliselt olen ma siis väljas nö tool. (Kodus on nii raske tööasjadele keskenduda, seepärast teen arvutiga tööd just kodust eemal).

Minu armsad kolleegid, Õhtulehe spordipoisid, teevad absoluustelt võrratut reporteritööd ja taliolümpial hoian eestlaste tegemistel kätt pulsil mitte CNN või NBC kaudu, vaid loen just Õhtulehe spordiblogi ja uudiseid.

Uhkusega näitasin sportlasest Adamile Kiku 10 km murdmaasuusatmise sõidukaarti, mille oli Õhtuleht lausa kilomeetrilise täpsusega välja joonistanud. Tänu sellele kaartile vaatasin võistlust hoopis teise pilguga, teadsin kõiki mäkke tõuse ja langusi.

Kui Adam seda võistluskaarti Õhtulehe veebil nägi, tundus ta kohkunud - millise uhkusega ja täpsusega me olümpial toimunut võtame. Kuidas spordiblogis oli rahval Kristiina sõidu ajal võimalus talle üheskoos pöialt hoida ja inimesed kirjutasid heasoovlikke kommentaare. Sellist suhtumist suurriikides juba naljalt ei kohta ja see kõik oli ameeriklase jaoks midagi väga erilist.

Kuna siin Argentiinas rõhub hetkel palavus ja suusatamine tundub argentiinlaste jaoks olevat kauge maa, suutsin restoraniomanikku siiski veenda, et ta keeraks kanali Brasiilias toimuvalt Rio karnevaliuudistelt taliolümpiamängudele. Lõunatavad argentiinlased ei olnud lumisest telepildist just kõige rohkem sisse võetud aga nähes, kuidas ma pisarsilmil käed palvepositsioonis telekraani jõllitasin, andsid nad mulle siiski asu.

Adam vaatas mind mõnevõrra arusaamatult. Kuigi ma olin talle Kristiina varasematest võitudest rääkinud, reetis ta silm mõningast kahtlustunnet. Missugune võimalus on, et meie imetilluke Eesti teeb ära suurtele võimsatele suusariikidele? Eks ta vist kõlab ameeriklase jaoks natuke absurdselt tõesti ... aga mina hõikasin juba Kristiina stardipositsioonis oleku ajal: "Siit tuleb kindel võit!" Adam vaatas mind nagu pooletoobist.

Kuna ma olen eestlane, siis oli see võistlus tema jaoks lausa kohustuslik. Vedasin ta selleks ajaks isegi töö juurest ära.

Minu kriisked läksid iga minutiga aina valjemaks. Kuskil kauguses kuulsin, kuidas restoranikülalised sositasid Adamile: "Mis riigist ta pärit on?" "Eestist!" sosistas too mõnevõrra uhkusega, aga ka mõnevõrra piinlikkusega.

Selle vastuse peale oli tükk tühja maad. "Kus see asub?" küsis keegi kolmas vaikselt.

"Soomest mitte kaugel," vastas Adam, mina ekraani ees hüpeldes. Korraks vilksas ekraanile Kristiina nägu ja juba mainisid teda ka spordikommentaatorid telepildis. Kristiina oli end sõitnud selleks ajaks seitsmendaks.

Järsku hõiskas restoranis keegi teine "Eesti" ja ka argentiinlased olid ühtäkki meile kaasa elamas.

Adam, kes on ise suur suusasõber, kommenteeris kõrvalt: "Vau, Kristiina stiil on tõesti nii puhas ja veatu! Ta on tõesti parim," justkui poleks talle kohale jõudnud kõik see, millest ma nädalavahetusel nii pikalt rääkisin.

"Ma ju ütlesin, et ta on parim!" ärritusin. Adam ainult noogutas ja vahtis silmad punnis võistlust.

Hetkega oli kogu ruumi täis rahvast Kiku sõidust vaimustuses.

Nüüd näitas ekraan Kikut kui esimest.

"Issand ta on ajas teistest nii ees," hõikas Adam.

"Vapustav sõit," kommenteeris keegi argentiinlane.

Minul jooksid selle aja peale pisarad mööda põski alla.

Kiku lõpetas esimesena, olles teistest uskumatu ajaga ees. Loomulikult ei olnud see veel lõpp, aga esimese kolme seas olime me kindlalt.

Mitu argentiinlast hüppas mulle ligi ja kallistas mind. Adam vaatas jahmunult telekraani. "Issand, Eesti tegigi sellise tulemuse..." ei suutnud ta uskuda.

"Ma pean ütlema, et Eesti on tõesti üks uskumatu rahvas. Pärast Kristiina sõitu on lausa uhke kasvõi tunda eestlast. Millise sihi ja pühendumusega ta sõitis," vastas Adam restorani laua tagant kohmetult püsti tõustes.

Tema vanemate kõne ja kriisked meie võidust olid samuti südantsoojendavad. Sellistel hetkedel on nii kuradima uhke olla eestlane. Me oleme tegelikult vapustavalt kange rahvas!

Jõudu teistele sportlastele taliolümpial! Ma tean, et see ei jää meie viimaseks võiduks Vancouver'is.

Kristiina me oleme Sinu üle nii uhked!!!!!!!!!

Andy Warhol - tähelepanu vajaduses friik või geenius?

Lõpuks ometi sain siis aega sisse astuda Andy Warholi näitusele "Mr. America" Buenos Aireses.

Ma olen tegelikult Warholi suur austaja olnud juba lapsest peale. Minu skulptorist tädi Erika Haggi oli suur Warholi austaja ja selgitas tema tehnikat mulle juba 1980ndate lõpus, kui ma ei olnud veel kümne aastanegi. Hiljem ülikoolis lisandus sügavam analüüs Warholi töödest, milles kunstnik väljendab oma huvi poliitikast ja meediast, ajakirjandusosakonnas käsitleti neid päris mitmes aspektis.

Mul on siiamaani meeles tädi Eka näidatud pildid Warholi kuulsamatest töödest ajal, kui ta meisterdas sõber Lennart Meri skulptuuri oma Viimsis asuvas mereäärses kodus; Warholi joonistused Campbelli supipurkidest ja Coca-Cola pudelitest. Ausalt öeldes ei osanud ma isegi mitte unistada, et mul tema töid ühel päeval oma silmaga näha õnnestub.

Ometi tõi reaalne kokkupuude Warholi töödega minus esile absoluutselt teistsuguse reaktsiooni kui varem pildiraamatutest nähtu ja loetu. Kunstigaleriis kogetu lõi absoluutselt teise pildi Warholi isiksusest. See on midagi sarnast sellele kui kohtuda mõne kuulsa staari või poliitikuga, kes avanevad silmast silma kohtudes teistsuguse nurga alt kui meedias nähtuna.

Oma karjääri alguses oli Warhol staarifotograaf. 1970ndal aastal ostis ta polaroidkaamera; just polaroidfotode peal harjutas ta siiditrüki tehnikat. Selle kaameraga sai Warhol teha kiirelt sadu erinevaid fotosid, muutes ainult millimeetri jagu kaamera suunda või nurka, mis andis talle vajaliku mänguruumi.

Warhol hakkas maalima Ameerika ikoone (produkte) nagu Coca-Cola pudelid ja Campbelli supipurgid (1968), ning toonaseid elavaid ikoone nagu Elvis, Marylin Monroe ja Muhammad Ali.

Warhol kujundas - nagu teinegi minu suur lemmik, Roy Lichtenstein - Pop Art'i (kunsti) joont. Warhol armastas staare ja uskus, et kunstnik peab ammutama inspiratsiooni sellest, mis teda paelub. Ilmselt just seepärast alustas ta staaride fotografeerimist. Warhol lõpetas käsitsi maalimise ja hakkas kasutama moodsamaid väljakutseid nagu print alles hiljem.

Tema esimesed tööd kuuluvad 1960ndate algusesse, kui ta maalis kommertslikke illustratsioone.

Mis mind alati selliste kuulsate kunstnike või kirjanike puhul innustab, on nende tahtejõud oma unistusele mitte alla anda. Warhol püüdis oma töid 1960ndate alguses galeriides eksponeerida, kuid tema töödest öeldi mitmel korral ära. Warhol pidi neis midagi muutma? Midagi, mis tooks tähelepanu ja oleks teistest erinev.

Oma karjääri alguses oli Warhol minu jaoks tavaline staarifotograaf. Ta tegi polaroidfotosid toonastest kuulsustest, kellest said hiljem sõbrad: Dennis Hopper, Truman Capote, Arnold Schwartzenegger jpt.

Ka Buenos Airese näitusel "Mr. America" olid üleval Warholi nö lausa amatöörsed fotod staaridest, suveniirpildid, millele ta oli isegi võtnud autogrammid.

See periood Warholi elus erutab mind vähe ning teeb temast kohati tähelepanuvajaduses friigi.

Tööd, mis tegid Warholi maailmakuulsaks, olid ikkagi tema prindid fotodest, nende fotode autor ta tihti ise ei olnud. Näiteks Mao ja Lenin. Need olid kellegi teise tehtud fotod, mida Warhol stiliseeris.

Minu jaoks on Warhol innovator ja stilist, ma ei näe teda kui geniaalset fotograafi. Ometi just see paelubki mind Warholi puhul kõige enam.

Warholi anne anda kunstile uus joon/käekiri stilistina?

Tema neli erinevates värvides printi ühest ja samast surmavast elektritoolist näitavad selgelt, et iga print tekitab absoluutselt erineva kujundi, tunde ja uue loo. Sellist joont ei olnud keegi kunagi varem kunstis proovinud.

Warhol oli kunstnik, keda huvitas kahtlemata poliitika ja religioon, mida väljendavad selgelt tema tööd Reaganist ja Maost. Põhiliseks märksõnaks tema tööde puhul on aga siiski vastuolulisus. Inimeste reaktsioon, tunnete segamini puistamine. Tohutu tähelepanuvajadus, mille järele kriiskab absoluutselt kõik tema tehtu.

Warholile meeldis inimesi ðokeerida. See oli tema jaoks tähtsaim! Panna inimese tunded tagurpidi antsuna kokku ja tekitada peaaegu et kaos.

Ma jumaldan Warholi annet näidata, kuidas täiesti ebaolulisele asjale nagu supipurgile võib anda olulise kuju. Warhol võttis asjad ja pani nad konteksti, kuhu nad ei kuulunud. Minu jaoks on Warholi tööd inspireerivad ja näitavad selgelt, et kõik on kinni meie mõttejõus ja piirides, mille me ise loome. Kui need piirangud endalt eemaldada, on meil võime luua ükskõik mida süda ihkab. Saabub piiritu reaalsus ja vaba mõtlemine, mis ongi ju kunsti loomise oluliseim osa.

Kogu selle kunstijutu kõrval aga loeb samuti Warholi töödest selgelt välja tema enneolematult suure kuulusejanu, mis mind kohati lausa häirib. Tema fotod staaridest näitavad selgelt, et kuulsaks saamine tähendas Warholi jaoks kõike. Minul endal on kuulsustest teistsugune arvamus ja see on ainus, millega ma Warholi persooni puhul ei nõustu. Samas - aga kas ilma staarideta oleks Warholist saanud kunstnik, keda me tänapäeval teame ja imetleme?

Warholi iga töö on provokatsioon, püüe kutsuda esile erinevaid reaktsioone. 

Warhol oli kindlasti õnnelikum selle üle kui keegi tema tööd vihkas, kui et tema töö jättis kellegi külmaks või neil puudus tema suhtes arvamus ja emotsioon. Warholi enese kuulsusejanu ongi see, millest ma sain aru alles näitusel tema töödega vastakuti seistes.

Hiljuti lugesin artiklit sellest, kuidas üks Warholi iidolitest ja hiljem sõpradest, näitleja Dennis Hopper ostis ühe tema prindi 1970ndate alguses 30 dollariga. Hopperi esimene abikaasa võttis Warholi prindi lahutusega kaasa ja müüs selle hiljem maha 5000 dollariga.

Kaks aastat tagasi luges Hopper ajalehest, kuidas tema 30 dollariga omastatud Warholi print müüdi Christie galeriis maha 23 miljoni dollariga. Hopper märkis oma intervjuus, et tal ei olnud õrna aimugi, et ekstraverdist staare armastavast fotograaf Warholist saab ühel päev fenomen.

Peter Brant, keda mina tunnen isiklikult kui polo sponsorit, on abielus modell Stephany Seymore'iga. Tegelikult on nad hetkel lahutamas. Brandil on oma isiklik polotiim nimega White Birch, mille koosseisus ta võistleb Floridas Wellingtonis ja New Yorki Long Islandil. Kunstikogujast Brant oli samuti Warholi isiklik sõber.

Esimene asi, mida Brant lahutusest kuuldes tegi, oli see, et ta eemaldas salaja nende New Yorki kodus asuvad 50 Warholi printi. See kollektsioon on tänapäeval lausa hindmatu väärtusega. Megarikas Brant on nõus jagama lahutuses kogu oma maist varandust, peale Warholi tööde.

 NB! Kõikide piltide autor on Katrin Lust.

Miks Facebook’ist võib saada haigus?

Londonis läks Facebook'i maania lahti juba ammu, Eestis vist pisut hiljem ja see on buumina tõusmas alles praegu. Millegipärast ei tundnud ma aastaid tagasi vajadust selle virtuaalse organisatsiooni järele ja nii jäi konto seal algusest peale avamata. Rohkem tundus see kasu toovat klubi promootoritele. Pealegi mul polegi nii palju sõpru, keda ma oma telefonimärkmikust üles ei leiaks ja ma mingeid muid vahendeid oma sõpruse elus hoidmiseks vajaksin.

Kuigi vahepeal ikkagi tekkis väike mõte endale seal konto luua, lõin alati vihas lõpuks käega. Mind lihtsalt ärritas, et iga kord kui ma mõne uue inimesega välismaal kohtusin, siis nende esimene küsimus polnud mitte viisakas vestlus a la mis su nimi on, vaid hoopiski- Kas sul Facebookis konto on?

See ärritas. Esimestel aastatel käis justkui mingi nähtamatu võitlus selle üle, kellel on seal ette näidata rohkem sõpru. Minu jaoks tundus isegi Orkutis totter ühendust otsida mõne vana tuttava-sõbraga, kelle sõprade ringis maandusin ma nö kohale 999.

Ükskõik millisele peole või üritusele ma ka Londonis ei läinud, alati vehkisid kõik ringi oma isiklike kaameratega ja kellegil ei jätkunudki isegi aega jutu ajamiseks. Pildistamine käis söögi alla ja söögi peale ja juba samal õhtul sain vahel telefoni kaudu sõnumi mõnelt Facebooki kasutajalt: ohsaa, nägin sa olid sellel peol, kuidas sa Chloe't tunned?

Absoluutselt iga su samm, tuttav ja sõber tundub Facebookis olevat kogu maailmale teada.

Eelmise aasta mais väisasin Prantsusmaal Cannes Filmifestivali. Seal käis sama pull. Igal peol hüppas ligi mingi suvaline mees ja küsis, kas ta saab minuga koos fotot teha. Mõni oli isegi nii jultunud, et vaatas oma digikaamerast, kas foto tuli välja ja kui selles midagi nihu oli, palus ta teha veel ühe ja veel ühe ja veel ühe?!?!?!

Facebooki mittekasutajana küsisin hiljem sõbranna käest, et mis kuradi jama see on, et mingid suvalised tüübid tahavad koos pilti teha. Sõbrants lisas kiirelt, et mehed teevad igasugu tibidega pilte sellepärast, et Facebookis coolim välja näha. Tõsi ta on, enamik sealsetest inimestest promob ju oma elu. Kellel on rohkem ilusamaid ja edukamaid tuttavaid...

Muidugi on Facebookil ka positiivseid külgi. Alles hiljaaegu sain ühelt oma eestimaiselt ajakirjanikust sõbrannalt nahutada, et pole see Facebook nii paha üldse. Seal aetakse täiesti huvitavat asja, kuuleb erinevaid arvamusi ja leiab kontakti õigete ja elus vajalike inimestegea.

Mirror kasutab juba mitu aastat Facebook lehekülge kui mingit siseinfi panka. See on tegelikult reporterile parim töövahend. Selle kaudu on kerge leida infot allika elu kohta, kui vaja kontakteeruda tema teemal tema sõprade ja tuttavatega. Facebook on maailma parim viis saada viie minuti jooksul teada kogu otsitava inimese elulugu. Keegi tunneb kellegi sõpra ja nii see info liikuma hakkabki...Aga omamoodi kurb kaa, et meie elu niimoodi taevaavarustes laiali on, nii sõpradele kui ka vaenlastele ja kunagi ei tea, millal see meie vastu pöörab.

Mina olen mitu aastat olnud Orkuti kasutaja. Teen seda eelkõige sellepärast, et välismaal elades olen kaotamas ühendust oma eestimaiste sõprade ja tuttavatega. Orkut on olnud mulle ses osas justkui pereliikme eest. Selle suhtlus ringkond pole nii suur kui FAcebookis ja on rohkem kodusem. Ometi olen ma seal ühenduses ainult inimestega, kellega ma muidu kontakti hoida ei saaks. Londonis suhtlen ja näen ma oma kohalikke sõpru nii palju kui vaja ja ma ei näe vajadust, miks ma peaksin oma naabrinaisega Facebookis päevamuljeid vahetama?

Alles hiljaaegu kirjutati sellest, kuidas Facebookist võib saada samasugune haigus nagu suitsetamisest või joomisest. Et osad inimesed on sellele veebilehele nagu kinni naelutatud. Facebookis peitub kogu nende elu iva.

Minu jaoks oli samuti huvitav lugeda rahvusvahelist uudist sellest, kuidas Facebook purustas eelmisel aastal rekordarvu abielusid. Põhjused olid muidugi erinevad...kes avastas selle kaudu elukaaslase armukese; kes veetis veebilehel liiga kaua aega ja unustas perekondlikud kohustused jne. jne.

Mõned Facebooki seltskonnast muudavad oma suhte staatust veebilehel veel enne kui nad sellest oma kallimale mainivad.

Alles hiljaaegu teatas üks mu sõbrannadest Londonis, et ta sai ainult Facebooki kaudu teada, et tema peigmees oli tühistanud nende kihlumisplaanid.

Mitu tuttavat on ka rääkinud sellest, kuidas veel enne kui inimesed jõuavad lahku kolida, muudetakse suhtestaatus Facebooki leheküljel juba vabaks. Või siis muudetakse abielustaatust pärast esimest kodutüli?

Pärast muidugi muudetakse tagasi, aga naljakas ikkagi...

Mina ei saa üldse aru, miks peaks kogu maailma teadma minu suhtestaatust? Kelle asi see on kas ma olen suhtes või vaba? Või mida ma eile õhtul sõin ja jõin?

Et näiteks esmaarmunutel kaob ära võimalus oma elust ise oma sõnadega oma uuele kallimale rääkida, vaid uus tibi või kutt stekib su tausta juba esimesel kohtumispäeval?

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas inimesed istuvad Facebookis päevade kaupa ja elavad mingit virtuaalset elu, millel on tegelikkusega nii vähe pistmist. See peab vist olema üks ilmatu igav elu!!

Ma vahel ikka veel imestan inimeste üle kellel on Facebookis 4500 sõpra? Kuna ma ise valin sõpru hoolikalt, siis mul ei ole vähimatki huvi kuuluda ühtegi sellisesse kupatusse. Minu meelest võtab see arv rõhu sõnalt sõprus üldse ära.

Facebookis on samuti alati kõigil üleval parimad fotod alati parimates kohtades ja poosides. Kui maailm olekski selline, oleks see kindlasti parem paik. Virtuaalkeskkonnas käib koguaeg üks lust ja pidu. Kas keegi tööl enam ei käigi?

Eks näis kaua ma suudan veel Facebooki vastane olla. Praegu kasutan vahel harva kui midagi tööalaselt tarvis on mehe kontot. Pean tunnistama, et ma olen selle kaudu paaril korral otsinud allikaid või nende pereliikmeid. Viimati leidsin näiteks Haiti maavärina üle elanud Tarmo Jõeveeru üles just Facebooki kaudu. Mehe konto kasutamine annab mulle võimaluse sealse maailmaga kainelt ühendust hoida, kasutada seda siis kui vaja.

Ma ei ole veel valmis oma elu kogu maailmaga jagama (peale koduse Orkuti muidugi). Külmavärinad tulevad ihule kui ma mõtlen selle peale, kuidas kogu maailam saab minu isiklikus elus tuhnida. Loodan, et mu sealse keskkonna sõbrad ei arva mind surnuks. Ma olen täitsa elus, lihtsalt mitte Facebookis:)

Ilmar Taska tõstab eestlaste mainet Londonis

Maakera ümarusest saab tõesti kõige paremini aru reisides. Mul on kohe raske mõista, kuidas kodumaal möllab praegu tuisk, torm ja miinuskraadid kui siin, teisel pool maakera Argentiinas, kuulutatakse, et meil on selle suve kõige palavamad päevad. Nädalavahetusel näitas kraadiklaas üle 32 kraadi ja telejaamad hoiatasid inimesi ülekuumenemise eest. Eestis sajab aga jälle lund?

Sel nädalavahetusel tegelesin ma jälle tööasjadega. Reedel sain Londonis elava allika kaudu teada, et meie armas eestlasest Ilmar Taska teeb Londonis teatrit koos mitme Oscari võitnud Kate Winsleti õe Annaga. Ajakirjanikuna haistsin kohe lugu Eestile ja nii saigi kirjutatud esmaspäevasesse Õhtulehte Ilmari sealsetest tegemistest.

Enne veel, kui ma sain ühedust Ilmari endaga, kes on hetkel filmi projektide asjus Hollywoodis, rääkisin tüki autoriga Ilmari lavastajatööst.

Uus-Meremaalt pärit ja kolmekümne kuue raamatu autor Toni J. Williamsil oli n-ö meie mehe kohta rääkida ainult head. Ta oli ääretult rahul Ilmari lavastajatööga ja märkis tema töö lausa geniaalseks.

"Kui Ilmar ei oleks nii hõivatud oma filmidega, oleks ta suurepärane suursaadik Eesti rahvale. Tema põhjal otsustades võin ma julgelt öelda, et tegu on ühe väga esindusliku väikeriigiga."

Miks ma sellest kõigest siin kirjutan? Välismaal elades olen ma hakanud mõistma, kuidas hinnangut ühe või teise rahva kohta tehakse tihti mõne üksiku individuaali pealt otsustades.

Kui üks hiinlane pani pihta rahakoti, tituleeritakse tihti vargaks ülejäänud. Kui üks venelane küsis seksi eest raha, kutsutakse libudeks kõiki endisest Nõukogude Liidust pärit tütarlapsi. Loomulikult on tegu ignorantsusega, samas on see inimlik, et meil tekib erinevatest rahvastest arusaam just nende samade inimeste kaudu, kellega me oleme elus kokku puutunud.

Ka mina olen välismaal elades sellist suhtumist omal nahal tunda saanud. Mõnel britil on kogemus ainult mõne meie maasikakorjajaga ja enne veel, kui ma oma suu jõuan avada, on tal eelarvamus ka minust kui maasikakorjajast. Mitte et mul oleks midagi maasikakorjajate vastu, olen isegi keskkoolis käies suviti põllutöödega lisaraha teeninud. Lihtsalt vahel häirib, et minu kui eestlase persooni hinnatakse inimeste pealt, kellega mul ei ole mingit pistmist.

Muidugi on ka hetki, kus mul on eestlane olla uhke ja hää. Midagi pole teha, välismaal elades kujundame me kõik, kes me ühes või teises riigis elame, arvamust üksteise kohta. Üks uhkust tekitavamaid hetki oligi minu jaoks just see vestlus kirjanik Toni J. Williamsiga Ilmar Taskast. Kuulda nii palju imelisi kiidusõnu meie eestlasest lavastaja kohta pani ennastki pisut kõrvust tõstetuna tundma. Kirjanik suhtles minu kui ajakirjanikuga just Ilmari tõttu ääretult sõbralikult, kiites meie rahvast, kultuuri ja inimesi.

Kui ma hiljem Ilmari endaga rääkisin, oli ta eestlasele iseloomulikult tagasihoidlik oma tegemistest rääkima. Mul tuli enne mitu korda küsida kuulsa Kate Winsleti õe kohta, kes tema lavastatud näidendis kaasa lööb, enne kui Ilmar nõustus temal pikemalt peatuma. Kunstnikuna ei meeldinud talle Annat võrrelda tema õe Kate'iga.

"Nad on kaks näitlejat," vastas ta tagasihoidlikult.

Kahjuks pole aga midagi teha. Tänapäeva meedia on juhitud kuulsuste tegemistest ja tuntud nimed müüvad. Nii piinlik kui mul ka pole, pidin teatriarmastajana pinnima just Anna Winsleti tegemiste kohta.

"Armastuse jõud" tuleb Londoni Courtyard teatris välja 25. märtsil ja seda mängitakse kuu aega. Piletihind kuulub Eesti teatritega võrdväärsesse klassi - umbes 180-210 krooni (12-15 naela).

Londonis elava eestlasena lähen kindlasti kodumaalt pärit Ilmar Taska lavastajatööd vaatama ja toetama ning soovitan seda teha teistelgi seal elavatel rahvuskaaslastel. Ilmar on üks neist inimestest, kes meiega koos kujundab sealse rahva arvamust eestlastest.

Loe pikemalt näidendi kohta minu Õhtulehe artiklist, mille leiad SIIT.

Raha eest võib saada ingliks?

Eks see kaasne vist alati: kõik, mis muutub kättesaamatuks, hakkab paeluma.

Eestis elades virisesin külma ilma üle ja unistasin välismaal saabuvast õnnest. Jõulude ajal kuumas Argentiinas rääkisin koduigatsuses lumest ja külmast. Londonis olles igatsesin jälle palavat ilma ja virisesin ülekoormava töö üle.

Pea pool aastat puhkust ja kaugust minu tavalisest keskkonnast on pannud mind mõtlema paljude asjade üle. Kui oluline on nautida hetke ja mitte unistada koguaeg millestki muust, mida siin ja praegu pole. Igal hommikul ringutan suure kõrge akna taga, kui palav lõunamaa päike mind tervitab. Ma ei virise enam kuumuse üle, vaid mõtlen Londonis saabuvale külmale, vihmale ja niiskusele, mis mind sinna saabudes nagunii tabab.

Kindlasti õppisin ma Argentiinas elu kohta nii mõndagi. Londonis keerleb elu ümber superstaaride ja nende dieetide ja ilunippide, siin aga vaatab suur osa rahvast, kuidas kõhu täis saab. Enamus nimesid, mis ruulivad Euroopas ja Ameerikas, ei ütle siin koha peal mitte midagi. Ma ei räägi muidugi argentiina uusrikastest ja nouveau riche ärahellitatud polomängijatest, kes käituvad vahel oma kõrkusega teiste rahvuskaaslaste suhtes lausa oksendama ajavalt üleolevalt. Viimasel ajal püüan polomänge ja kõike sinna juurde kuuluvat üldse vältida ja lähen selle asemel hoopis mõnda tagasihoidlikku kohvikusse raamatut lugema.

Laupäeval otsustasin siis üle pika aja käia vaatamas seda maailmakuulsat välimuuseumiks kuulutatud surnuaeda Inglite linn. Ema küsis juba mitu kuud, kas ma olen seal käinud ja nahutas mind, et ma ei ole end kurssi viinud Argentiina kultuurilise poolega. Ometi pean ausalt tunnistama, et siin on nii palju huvitavat olnud vaadata ka ilma muuseume külastamata. Argentiinlased ja nende kombed, harjumused elu maal ja linnas paelus mind rohkem kui Andy Warholi maailmanäitus, millest ma mitu nädalat autoga mööda olen sõitnud. Küllap ma enne reisi lõppu ka sinna jõuan.

Inglite linn Buenos Airese südames oli esimese hooga tõesti muljetavaldav. Doric' nimeline värav, viib külastaja lausa teise maailma.

Kraadiklaas näitas sel päeval üle kolmekümne kraadi kuuma, mis tekitas selles surnute linnas minu jaoks isegi mõnevõrra huvitavama elamuse.

Ja mida ma siis nägin?

See on tõesti nagu omaette linn, mille elanikeks on surnud. Iga meie mõistes hauaplatsi peale on ehitatud erinevas stiilis marmorist väikest kirikut meenutav maja. Oma pindalalt on see sama suur nagu meie surnuaedade hauaplatsid, ainult sellele ehitatud hoone on eluruumi suuruses.

Igal marmorist "surnumajal" on erinev nikerdistega uks, mille vahelt saab piiluda ruumi sisse. Enamus inglite linna "elanikest" on endised Argentiina aristrokraadid. Osa haudadest kuulub küll kultuuri- ja haridustegelastele, kuid suurem osa sellest n-ö linnast on siiski täidetud rikaste või militaartegelaste haudadega. Inglite linna hauamajasid eraldavad kitsad tänavad ja teed.

Aristrokraadid ei tähenda siinses tänapäeva ühiskonnas enam seda mis sada aastat tagasi ja seepärast on paljud arhitektuuriliselt võimsad hauamajad seest lausa kokku varisenud. Ilmselt ei jõua nende perekonnad neid enam üleval pidada ja lihvida nii nagu enne. Lukustatud ukse vahelt piiludes näeb pisikesi ruume, mis on tihti põrandast laeni täidetud väikeste või suuremate kirstudega. Osadele neist on lagi peale varisenud, mis teeb pildi trööstituks. Enamus haudadest on valmistatud graniidist ja ülikallist marmorist. Väljast näevad nad kõik välja endiselt võimsad. Igale majale on graveeritud surnute perekonnanimi, vahel ka tema ametinimetus ja elulugu. Ainus, mis nende hingede hooletusse jätmist reedab ongi sissevarisenud sisepilt.

Esialgu panid skulptuurid, mosaiikaknad ja marmormajad mind ahhetama. Kuna surnutelinnas asub tuhandeid haudu, oli mul aega poole ringkäigu peal hakata mõtlema selle linna iseäralikkuse peale.

Jah, tõesti oma loomult on see surnuaed võimas, nii palju arhitektuurilisi nikerdusi külg külje kõrval üheskoos. Samas pani see kõik ka kulmu kergitama.

Mingis mõttes meenutas see pilt elu rikasterajoonis, kus iga peremees ehib oma maja naabrist võimsamaks. Ka siin käis justkui võitlus selle üle, kel on suurem ja kõrgem torn, rist, laemaaling, kullast nikerdatud aken, uhkem marmorkoda. Iga surnu püüdis justkui maha jätta märki, kes neist on jõukam ja rikkam. Kohati tundus see lausa tragikoomiline. Öeldakse ju, et hauda on võimatu oma varandust kaasa viia, selles surnuaias oli aga tunne nagu oleksid surnud seda teha püüdnud.

Euroopas olen ma harjunud selliseid ausambaid nägema, ometi on need püstitanud surnu elutöö auks hiljem riik või rahvas. Inglite linnas aga kujundas iga hauda perekond ja oma surmale mõtlev aristrokraat. Usun, et selles kuulsas surnuaias on väga vähe haudu, mis on antud sealsetele puhkajatele tasuta või nende elutöö eest. Enamus hauaplatse on kohalike rikaste poolt ostetud mammutsummade eest, kus siis igaüks püüab endast maha jätta märki, et neid paremini mäletatakse.

Minus tekitas vastakaid tundeid ka linna nimi: Inglite linn?

Enamus sinna maetutest olid ju karmikäelised militaartegelased, kelle tegude läbi kannatas kogu nende rahvas. Või aristrokraadid, kes olid oma raha nimel teinud nii mõndagi. Kui rääkida inglitest ja taevast, siis ma olen veendunud et nii mõnegi sealse tegelase elulugu vaadates võib arvata, et see inimene lõpetas hoopiski põrgus.

Inglite linna pääsesid need, kel oli raha seal asuva hauaplatsi ostuks. Aga kas raha eest on tõesti võimalik saada ingliks?

Kogus selle suuruse ja skulptuuride keskel oli minu jaoks värskendav leida Eva Peroni matmispaika. Olles surnuaiale peaaegu et ringi peale teinud, olin ma veendunud, et ma leian eest Peroni metsiku kindluse. Mind üllatas, et ma olin Eva Peroni hauast tegelikult mitu korda kogemata mööda kõndinud, sest see oli teiste aristrokraatide ja militaartegelaste haudadega võrreldes nii tagasihoidlik. Sellel ilutses hoopiski Peroni abikaasa Duarte perekonnanimi.

Mul oli omamoodi hea meel, et kogu selle kulla ja karra keskel oli Peroni haud tagasihoidlik ja peamine, mis meile temast meenub, on inimene ja tema teod, mitte laemaalingute, kulla ja karraga täidetud tohutu surnuvilla.