Londoni Lusti Blogi

ESMASPÄEV, 30. AUGUST 2010

Hello, Malta

Nii, ongi käes see kauaoodatud sõit, millest ma paar blogi tagasi rääkisin. Kolm nädalat tagasi tekkis hirmus suvelõpu puhkuse isu, lõin interneti lahti ja hakkasin seda reisi nagu puzzlet kokku panema.

Eelmisel nädalal saabus mulle Inglismaale külla ka ema Tartust, kellele ma olen juba mitu aastat tahtnud näidata ka midagi muud kui Londonit! Sel kevadel käisime küll Iirimaal, aga see ei olnud rannareis!

Esilagu otsisin internetiavarustes kohti, kus ma varem käinud pole. Peamiselt Vahemere ääres, kus on Euroopa suve lõpus veel ääretult ilus ja soe. Viimati käisin Sardiinias ja Ibizal, mis kuuluvad minu jaoks kategooriasse "võrratud".

Malta lõi otsingumootor mulle ette puhtjuhuslikult ja kuna ma olen üsna ebausklik inimene, siis lugesin seda kui erilist märki.

Ausalt öeldes ei tea ma Malta kohta palju. Peamiselt, et seal on augusti lõpus-septembri alguses soe ja et see väike saareriik ühines Euroopa Liiduga samal aastal kui Eesti - 2004. aasta mais. Isiklikult tahakski näha kui palju on Euroopa Liit Maltat muutnud, võrreldes siis meie väikese Eestiga.

Netis surfates leidsin saare kaarti ja lugesin üles ilusamad rannad. Kultuurilisi väärtusi näis seal ka kuhjaga olevat. Muide ma ei teadnud, et Malta on väga populaarne mesinädalate ja pulmade pidamise koht!

Oleme seal perega tegelikult ainult viis päeva. Ma ei ole nimelt suur rannas passija ja kibelen asjatama ja sporti tegema. Loodan, et reis tuleb tore, kuigi püüan alati enne uue riigi külastamist oma tundeid vaos hoida. Kui reisilt liiga palju oodata ja loota läheb alati midagi nihu. Parem on minna lihtsalt ja ilma suurte ootusteta, siis on võimalus, et läheb paremini!

Kui tagasi tulen, siis räägin kuidas oli ja näitan reisipilte!

LAUPÄEV, 28. AUGUST 2010

London Shakespeare'i lummuses

Paar blogi tagasi soovitasin eestlastel Londonisse tulles külastada peale "pulmatordiläägete" muusikalide ka muid teatrietendusi.

Eelmisel nädalal käisin ma üle pika aja Shakespeare'i Globe nimelises teatris ja mõtlesin, mis saaks rahvuskaaslastele olla veel parem nõuanne, kui selle geeniuse koduteatrist natuke pikemalt rääkida.

Me kõik ju teame, et William Shakespeare on pärit Londonist, aga kui paljud meist on kursis sellega, et selles linnas eksisteerib tema originaalteater, kus mängitakse maailmakuulsa meistri lavastatud tükke ikka veel justkui tema enda käe all.

Kaadreid Shakespeare Globe teatrist on paljud näinud kuulsas filmis nimega "Shakespeare Love" See on teatrihoone, mis on ehitatud 1997. aastal ning on koopia Shakespeare'I originaalteatrist nimega Globe, mis asus praegusest teatrihoonest 230 meetrit eemal.

Originaal Globe oli ehitatud 1599. aastal ning omanikeks olid selle näitlejad ja lavastajad; k.a. William Shakespeare ise. 1613. aastal aga süttis teater põlema ajal, mil laval mängiti tükki nimega "Henry The Eighth" ning teatrihoone hävis.

1997. aastal konstrueeriti uus teatrihoone, mille nimeks sai "Shakespeare Globe", kus mängitakse geeniuse tükke samas stiilis nagu nelisada aastat tagasi. Teatrihoone näeb välja samasugune nagu Shakespeare'i ajal, nelinurkse
lavaga teatri keskel. Lagi, mis oli Shakespeare'i ajal kutsutud taevaks ning kaetud pilvemaalingutega, on uues teatris jäetud avatuks. Etendusi on võimalik jälgida täpselt nii nagu Shakespeare'i ajal rõdukohtadelt kui ka seistes
põrandalt.

Mul on nii meeles aeg, mil ma Londonisse kolisin ja kogusin raha selle teatri külastuseks. Kolmekümmend naela maksev seisukoha pilet oli toona minu jaoks lubamatult kallis ja ma pidin seda oma Londoni-elu kõrvalt säästma mitu nädalat. Pealegi ei olnud mu inglise keel Shakespeare'i vaatamiseks pädev aga soov geeniuse töid tema emakeeles ja originaalkeskkonnas näha, oli põletavalt suur.

Mida veel Londonist otsida kui mitte siin kasvanud kultuurilisi juuri, mida me kõikjal maailmas jumaldame. Raskes vanas inglise keeles tükk tundus toona küll paljuski arusaamatuna aga lavakujundus, kostüümid ja näitlejad viisid mu lausa
deliiriumisse. Sellist Shakespeare'i näeb tõesti ainult Londonis.

Möödunud neljapäeval nähtud Shakespeare'i komöödia "The Merry Wives of Windsor" oli taas omaette teatrielamus, mida ma soovitan Londonisse tulles kindlasti vaatama minna. Tükk räägib Kuninganna Elizabeth'i aegsest keskklassi elust Londonis.

Foto: Reuters

Kes minu juttu ei usu, saab kinnitust Briti teatrikriitikutelt, kelle asjakohased sõnad olen lisanud selle blogi lõppu.

Shakespeare Globe asub Londoni linna südames ja Thames'i jõe lõunapoolsel kaldal, mitte kaugel Parlamendihoonest ja Big Ben'ist. (21 New Globe Walk, London SE1). Pileteid saab broneerida Shakespeare Globe koduleheküljel ning
hinnad varieeruvad sõltuvalt kohtade asukohast.

Sellest teatrist väljudes tundub London teistsuguse linnana, täis ajalugu igal nurgal. London ilma Shakespear'i teatrikülastuse ja kella viie teeta on nagu Kati ilma karuta.

DAILY TELEGRAPH: "I cannot recommend it too highly... Those in search of a theatrical treat this summer need look no further."

EVENING STANDARD: "Fun throughout, this Merry Wivesseems set once again to be a seasonal crowd-pleaser."

TIME OUT: "This is an absolute joy... Sure to spread sunshine wherever it goes... The timing and attention to detail are impeccable. Bliss."

THE INDIPENDENT: "Highly entertaining... Deliciously inventive."

MAIL ON SUNDAY: "Pace, polish, gorgeous Elizabethan costumes and some rollicking performances"

KOLMAPÄEV, 25. AUGUST 2010

Identiteedikriisist

Üleeile lugesin huvitavat lugu, milles räägiti, kuidas kõik need popiks saanud Facebook'id, Twitterid ja My Space'id sunnivad meid ühel päeval oma identiteeti muutma. Internetis on üleval nii palju isiklikku informatsiooni, et võimalus tulevikus oma minevikku unustada juhtub ainult siis, kui me vahetame oma nime.

Uskumatu, aga tõsi! Kui paar aastat tagasi võis Google otsingumootori kaudu leida suht tagasihoidlikku tausta, mis puudutas lõpetatud kooli või endist töökohta- siis täna saame me paari nupule vajutusega teada suhteseisud, lapsed, eelmised peikad ja palju muud. Kel huvi, võib oma uue sõbra või tuttava kohta välja nuhkida absoluutselt kõike. Aga tõesti, mis saab siis kui midagi läheb nihu?

Mõelge näiteks selle peale, kui teie endine armuke või abikaasa tahab teile interneti kaudu korraldada käkki!? Pruugib vaid sisse saada teie Facebook leheküljele (näiteks mõne anonüümse isikuna) ja hakata teie sõpru üksipulgi ette võtma. Netti on võimalik üles panna ka alasti pilte ja kõike muud tundlikku, mida ta olete kunagi oma armastatuga jaganud!

Sealt ka see uskumatu tulemus. Iga kord kui keegi teie nime guugeldab, leiab ta üles mõne teie nooruses tehtud lolluse. Päris jube ju, kas pole?

Iga päev riputame me enda kohta üles aina rohkem ja rohkem informatsiooni. Facebooki'is on võimalik update'ida oma suhet iga minut; väljendada oma arvamust ja suhtumist. Aga mis saab siis kui kümme aastat hiljem oleme me oma arvamust muutnud? Kui teist on näiteks saanud tuntud poliitik, näitleja või mõne muu avaliku elu tegelane ning teie kunagised arvamused ja mõtted kougitakse üksipulgi üles.

Viimasel ajal räägitakse Läänes palju ka selle üle, kuidas tööandjad koguvad Facebook'i kaudu oma alluvate kohta infot. Mitmel korral on välja tulnud fakt, et inimene on käinud tööintervjuul ning olnud reaalsuses meeldiv, aga just tema Facebooki profiil on jätnud tööpakkujale kummalise mulje, mis tõttu inimene on jäänud soovitud kohast ilma!

Supermodell Naomi Campbell'i kohta tuli näiteks hiljuti välja uudis, kuidas ta on palganud tiimi inimesi, kes hoiaksid korras tema interentiprofiili ja klikiksid ainult temaga seotud positiivsetel lugudel. Nõnda tuleb supermodelli nime guugeldades esile ainult eekujulik ning pahandused (näiteks lood tema halvast
temperamendist) jäävad pika nimekirja lõppu.

Inimesed mõelge mitu korda enne järele, mida te endast interneti avarustesse üles riputate või kuidas te suhtuksite ühte või teise fotosse, usutlusse või suhtesse kümme-kakskümmend aastat hiljem? Kas teile meeldiks siis see inimene, kes teile täna internetist vastu vaatab?

Muidu juhtub tõesti nii nagu ajaleht Time's kirjutas. Ainus võimalus oma minevikku tulevikus selja taha jätta, on muuta oma identiteeti.

 

 

ESMASPÄEV, 23. AUGUST 2010

Printsess Beatrice sõidab Easyjetiga

Selle suve jooksul on Inglismaal pankrotistunud õige mitmed reisifirmad. Sel nädalal läks põhja reisibüroo ‘Kiss'. Juulis olid tuhanded britid lõksus Türgis, kuna pankrotistunud reisifirma ei korvanud hotellikulusid ja nende tagasisõidu piletit. BBC näitas pilte nutvatest reisijatest ja lastega peredest, kes olid kulutanud reisibüroole aga olid sunnitud koha peal tuhandeid juurde maksma. Osad lootsid raha tagasi saada kindlustusfirmadelt, aga paljud olid jäetud ka tühjade kätega.

Aga kellele neid reisibüroosid tarvis läheb? Tänapäeva internet ju lausa kubiseb kõikvõimalikest pakkumistest. Välja on mõeldud isegi couch surfing ehk võimalus kontakteeruda inimestega, kes pakuvad reisihimulistele tasuta ööbimaja üle kogu maailma.

Minu üks sõbranna käis niimoodi läbi kogu USA ja kiitis võõraid inimesi taevani. Tegemist on muide ühe tuntud Eestimaise firma juhiga.

Eile lugesin ma The Sunday Times'ist, et nüüd on ka tekkinud võimalus rentida soodsalt tuba kellegi kodus (www.crashpadder.com) Osad neist pakuvad muide kümme korda vingemat interjööri ja vaadet kui linna parimad hotellid ja seda poole hinnaga!

Kui te eelistate hotelli nagu mina, siis kubiseb internet ka nendest pakkumistest. Kuigi hotelli soovitan mina ette broneerida ainult suurlinnu külastades. Väiksemates riikides ja linnades leiab koha pealt palju soodsamaid diile kui internetis. Interenetilehekülgi suudavad siiski toota rikkamad ja suuremad kompleksid ning väiksemad ja odavamad hotellid jäävad seepärast internetis surfates kahe silma vahele.

Külastades näiteks Sardiiniat, leidsin ma koha peal imelise hotelli ja seda just viimase hetke pakkumisega. Ühe korra elus olen rentinud Itaalias ka villat, mis oli küll kallis aga ikkagi kordades soodsam kui ma oleksin seda teinud mõne kalli büroo vahendusel.

Ka lennukipiletite pealt on tänapäeval võimalik säästa. Kuna mina reisin palju, siis kasutan ma juba mitmendat aastat veebilehekülge www.kayak.com. See annab kiire nimekirja kõikidest pakkumistest valitud sihtpunkti. Hinnad algavad kõige odavamast ja lõpevad kõige kallimaga. Nii ei pea kondama sadade lennufirmade kodulehekülgedel, vaid sinu ette jõuab kõik ühe nupule vajutusega.

Ajakiri The Economist kirjutas hiljuti sellest, kuidas kõige soodsam aeg lennupileti broneerimiseks on kaheksa nädalat enne sõidu algust. Uurimuse põhjal tõusevad lennukipiletihinnad kõige rohkem tavaliselt 22 päeva enne sõidu algust ja samuti on hinnad üleval kui broneerida reisi liiga pikalt ette. (Näiteks pool aastat). Nende sõnul on kaks kuud optimaalne aeg, mil lennufirmad on kõige paindlikumad.

Kohalik ajakirjandus kiitis näiteks Printsess Beatrice'i (pildil), keda nähti hiljuti Easyjet'i lennul Malagasse. Kui Printsessi ema York'i Krahvinna sõidab tavaliselt esimeses klassis ja sipleb hetkel 4 miljoni naela suuruses võlas, siis Beatrice kulutas Hispaania reisile 90 naela ehk kuskil 1800 krooni.

Mulle tundub, et reisibüroodes on osati kinni inimesed, kes ei ole harjunud reisima. Ma mõistan, et uude riiki minnes me ei tunne end nii kindlalt nagu kodus ja eelistame kõike plaanipäraselt teha, mida reisifirmad ju pakuvadki.

Tihedamalt reisides aga muutub maailm vähem kardetavaks ja soovitan seepärast just ise reisibürood mängida. Internetist ei leia ainult soodsaid pakkumisi, vaid ka soovitusi absoluutselt igale maitsele; ka seda millest hoiduda.

Milleks maksta reisibüroole, kes teeb kontorilaua taga teid nähes pähe tähtsa näo aga hangib infot tihti just internetist.

Reisifirmade pankrotistumised näitavad selgelt, et suur osa klientuurist on kannapöörde juba teinud. Uskuge mind, oma isiklikku reisi plaanides on rõõm mitu korda suurem.

Mina lähen kuu lõpus Maltale!

KOLMAPÄEV, 18. AUGUST 2010

Gerd Kanter versus Madonna

Laupäeval pidin hiilima Madonna sünnipäevale, mis toimus kõigi eelduste kohaselt eraklubis nimega Shoreditch House Londonis linna ida osas.

Kuna üks kodumaine meediakanal tegi aga pakkumise kajastada sel päeval siinset spordisündmust Aviva London Grand Prix ning intervjueerida meie Olümpiavõitja Gerd Kanterit, olin ma loomulikult viimasest rohkem variandist rohkem huvitatud.

Esiteks, olen seda ebameeldivat lühikest kasvu ja õela pilguga Madonnat ka varem kohanud. Mitu aastat tagasi istusin tema ees Leicester Square kinos toimunud filmiesitlusel 'Sin City' ning olin temaga ühes seltskonnas Guy Richie sünnipäevapeol tema eksabikaasa isiklikus pubis 'Punchbowl', mis asub Mayfair nimelises linnaosas.

Teiseks, ei ole ma ühegi Olümpiavõitjaga varem kohtunud. Niiet valik ei olnud raske! Pealegi oli mul esimest korda elus võimalik otsustada selle üle, millist lugu ma ise soovin rohkem kajastada. Enne olin sunnitud minema staaripidudele, kuna mul olid kohustused Mirrori ees. Neid mul õnneks enam pole ja saan teha vabakutselise ajakirjanikuna seda, mida hing ihkab.

Tegelikult tahtsin ma selles blogis meie tunnustatud sportlast kiita. Kui Madonna on kõrk, ülbe ja külma olekuga naine, siis Kanter hoolimata Olümpial võidetud kuldmedalist, on ääretult soe ja sümpaatne inimene. Rääkimata sellest, et kettaheitja oli ka meie kohtumise päeva hommikul võitnud Londonis toimunud prestiižikal Aviva London Grand Prix kergejõustikuvõistlusel Teemantliiga etapivõidu.

Mind hämmastas Kanteri lihtsus. Temas ei olnud seda võitjale või kuulsustele omast üleolekutunnet, mis on minu meelest harv nähtus. Tema tasakaalukus ja mõte sellest, et ta ei ole võitmatu vaid peab iga oma võistluse nimel püüdma ja töötama.

Mitu korda käis Kanteri jutust ka läbi lause 'Meie sportlased oleme ju eeskujud lastele'. Seda oli tippu jõudnud sportlase suust kuulata kohe eriliselt tore.
Seda enam kui paljud maailma esisportlased tekitavad minus lausa vastikustunde.

Mul on nii hea meel, et Eestis leidub veel sportlasi, kes ei ole vahele jäänud
25 armukesega või purjus peaga avalikus kohas urineerides. Need on näited kuulsast Tiger Woods'ist ja Wayne Rooney'st. Meie sportlasi pole raha ning võidud veel niimoodi reostanud nagu juhtub tihti Läänes.

Gerd Kanter on vapustav näide meie noortele. Lisaks võidule väärtustab ta abielu, ei joo ja ei suitseta. Ta ei anna alla kaotustele ja püüab edasi ka siis, kui paljud on tema Olümpiavõidu unustanud ja näitavad juba pärast esimest suuremat kaotust tema suunas põlgavalt näpuga.

Kanteri Londoni etapivõit näitab selgelt, et ta on taas tagasi oma vormis. Ma südamest loodan, et tal õnnestub Zürichis toimuv Teemantliiga finaalvõit kinni panna!

Võistluses Kanter versus Madonna, teeb ta iga kell popikuningannale ära! Olles Madonnaga silmast silma kohtunud, oleks tal meie sportlaselt õppida paljut!
Eelkõige, kuidas on võimalik tippu jõudes iseendaks jääda!

REEDE, 13. AUGUST 2010

Loomapiinajad tuleks sööta elusalt lõvidele

Mina olen selle põlvkonna eestlane, kelle lapsepõlv ulatus Nõukogude aja lõppu. Kaheksakümnedatel olin ma küll alles kõndima õppinud aga sellegipoolest mäletan ma milline nägi välja rubla, saia järjekorrad, talongid ja poodide lõputult tühjad letid.

Üks minu elavamaid lapsepõlvemälestusi tollest kaugest ajast on siiani tsirkus.

Ma olen juba päris pisikesest peale olnud tõeline loomahull ja just seepärast olid mu vanemad sunnitud mind paar korda aastas viima St. Peterburgi tsirkusesse, kus esinesid tantsivad karud ja tulevõrust läbi hüppavad tiigrid, laulvad koerad ja värvilistes lambadariietes ahvipärdikud.

Venemaa tsirkus on jätnud minusse südamliku ja erksa tunde. Lisaks loomadele olid neil fantastilised akrobaadid ja kogu see aastate tagune kava on mul siiani silme ees.

Ma õppisin sellest, et loomad on säravad isiksused ja imelised kaaslased.

 Le Cirque du Soleil (AP)

Lääne ühiskond käsitleb aga loomatsirkust kui tabu. Cirque De Soleil on maailma kuulsaim ja hinnatuim rändtsirkus, mida ma olen Londonis ka mitmeid kordi vaatamas käinud. Selles ei löö kaasa mitte ükski loom, mis teeb selle sõu justkui veelgi populaarsemaks.

Siin räägitakse tsirkusega seoses loomade piinamisest nende treenimesel, millele ma olen alati vastu vaielnud. Need üksikud loomatreenijad, kellega ma lapsena tsirkuses kokku puutusin olid küll kõike muud kui külmaverelised. Nende loomad olid nende elu. Nad reisisid, magasid ja sõid nendega koos.

Eile sain ma siis lõpuks ometi aru, millest mulle siin Londonis on pikka aega räägitud. BBC näitas salaja filmitud lõike Hiina tsirkuse telgitagustest. Neid oli õõvastav vaadata.

Poksiringi imiteerivaid karumõmme peksti treeningu käigus rusikaga kõhtu.

Uperpalli harjutav karumõmm sai raudkolakaga vastu pead. Ahvipärdikut kägistati ja koeri peksti puunuiaga. Seda kõike selleks, et nad teeksid trikke. Kõige hullem oli aga lõik sellest, kuidas ühes Hiina loomaaias visati turistide ees lõvidele õgida elus lehm. Musta valge kirju lehmake lasti sõidu ajal välja sinisest kastiautost, millest ta kukkus pea ees maha.

Seejärel ajas lehmake end vaevaliselt püsti ja talle hüppasid järsku turja neli nälgivat lõvi, kes hakkasid teda hüplevate ja plaksutavate ameerika turistide ees elusalt järama.

See oli nii jube, et ma panin teleka kinni ja jooksin teise tuppa ning hakkasin nutma.

Hirm, et ma olin lapsena midagi taolist toetanud, ei lase mul juba teist ööd magada. Sisetunne küll ütleb, et Vene tsirkuse taga ei ole sellist külmaverelisust nagu Hiinas aga samas kummitab mind küsimus, kuidas metsikuid loomi siis treenitakse?
Kuigi Briti loomakaitsjad püüavad Hiina tsirkusele ja loomapiinamisele juhtida tähelepanu, ei saa nad võõras riigis toime pandu kohta teha muud kui avada inimeste silmi ja hoiatada meid selle eest, mis toimub loomatsirkuste kulisside taga. Inglaste mõte on avada rahva silmad, et me lõpetaksime loomatsirkuse vaatamise ja toetamise.

Loomapiinajatele peaksid kehtima samasugused karistused nagu mõrtsukatele. Mõned neist võiks eeskujuks sööta elusalt lõvidele.

Nautida looma surma oma silme all ja selle peale käsi plaksutada ja raha pilduda on väär.

  Ratsutav lõvi Hiina tsirkuseetenduses. (AFP)

Võib olla on Lääne ühiskonnal õigus, et loomad ei kuulu tsirkusesse. Kuigi mul on sellega seoses soojad mälestused, avas see lõik BBC's justkui mu silmad.

Turistina mõtleme me vähe sellele, mis on paljude atraktsioonide taga ja tegelikkuses on neil ainult üks mõte- teenida raha.

Safari on ehk tõesti nö ainus looduslik 'tsirkus', millega pole liiga kaugele mindud!

KOLMAPÄEV, 11. AUGUST 2010

Naomi Campbelli pikad näpud

Kahjuks või õnneks möödus minu eilne päev televiisori ees. Sky Television näitas otseülekannet Haagi Tribunalist juba enne üheksat hommikul. Kohvikruus käes, jäingi ma seda vaatama.

Libeeria sõjakuritegudel põhinevat kohtuprotsessi olen ma jälginud tegelikult meedias juba pikemat aega. Selleks on mitu põhjust.

Esiteks on minu minu üks saatuslikumaid filmikogemusi "Blood Diamond" ("Vereteemant"), mille peaosas mängib Leonardo DiCaprio. Selle filmi käsikiri on küll fiktsioon, ometi põhineb stenaarium Libeeria sõjakuritegudel ja just relvade smugeldamisel teemantite vastu. Film ise oli oma jõhkruse ja reaalse taustal nii jube, et pärast selle nägemist surfasin ma kuude kaupa internetis ja uurisin 1990ndate alguses toimunud Libeeria kodusõja tausta.

Pärast seda on mul raske kanda isegi perekonnale kuulunud teemantsõrmuseid.

Minu hobiks on olnud aastaid osta ehteid, mis on ühe või teise riigi põline käsitöö. Põhiliselt on minu ehtekarbis linnusulgedest ja kuivatatud marjadest kõrvarõngad ja kaelakeed, mille ma olen kogunud oma reisidelt Peruusse, Argentiinasse jne.

Läikivate kivide vastu on mul kadunud igasugune isu, kui mul eestlasena seda üldse kunagi nii suurel määral oli. Lääne ühiskonnas on teemandid trend, kus jalgpallurite naised eputavad kihlasõrmustega, mille keskmiseks väärtuseks on 60 000-120 000 naela. Jälle üks number, mida pole mõtet isegi kroonidesse arvutada.

Kel on huvi vereteemantite saatuse kohta, soovitan see filmi kindlasti koju laenutada. See kuulub nende väheste Hollywoodi filmiõpikute hulka, millega on võimalik end harida.

Teiseks huvitas mind Haagi tribunal sellepärast, et ma olen aastaid liikunud samas seltskonnas supermodell Naomi Campbelliga. Jutud Campbelli ahnusest ja nö pikkadest näppudest on jõudnud minuni erineval viisil.

Teemantid on inimese ahnuse tipp. Kallid riided, uhke auto ja maja võivad olla edevuse tundemärk, aga ometi on need asjad, mida meil tegelikult igapäevaelus tarvis läheb. Kui need kõik olemas on - tekib rikkuril dilemma. Millele veel kulutada? Tavaliselt ostab mees siis jahi, privaatlennuki või isikliku polotiimi.

Aga mida teeb naine? Mõõdab oma väärtust teemantites.

Supermodell Campbelli teemantiahnusest on räägitud juba ammu. Ühe mu siinse sõbranna ema õde on abielus rahvusvahelise juvieeliäri DeBeers omanikuga. See on tegelikult pereäri, mida selle naise abikaasa juhib.

De Beers allika sõnul olla Londonis toimunud selle firma suurim moesõu, mille üheks modelliks oli valitud ka Miss Campbell. Jutud supermodelli pikkadest näppudest olid levinud juveelipoe juhtkonnani, kes otsustasid talle tol õhtul sappa panna kaks tursket turvameest.

Campbell kandis moelaval miljoni naela väärtuses teemante ja nõnda käisid turvamehed supermodellil järel ka siis, kui too pissile läks. Campbellil olla nimelt komme tulla välja jutuga, justkui oleks ta moesõude kestel teemantid ära kaotanud. Juveelid olid tema käes kaduma läinud ka varem, teiste tuntud firmadega.

Haagi kohtus tunnistas Naomi Campbell, et ta võttis vereteemantid vastu kui kingituse. Selle hinnalise žesti taga kahtlustatakse Libeeria endist presidenti Charles Taylorit, kes on ühtlasi Aafrika esimene diktaator, keda süüdistatakse sõjakuritegudes. Taylorit põhisüü seisnebki relvade vahenduses teemantite vastu.

Mees ise eitab igasugust kontakti vääriskividega ja seepärast on Campbellist saanud tribunali üks põhitunnistajaid.

Supermodell väidab, et kuigi ta võttis juveelid vastu, ei olnud tal Taylori osalusest selle kingitusega seoses mingit aimu. Vastupidist tunnistavad aga kohtupingis istunud näitleja Mia Farrow ja Campbelli toonane esindaja Carol White. Mõlemad olid samuti kaasas heategevuslikul reisil Lõuna Aafrikasse, mille korraldajaks oli Nelson Mandela.

Campbell olla Libeeria diktaatoriga õhtusöögilauas flirtinud ja teadnud juba enne hotellituppa tagasi jõudmist, et diktaator oli talle lubanud kinkida juveele. Supermodell teatas sellest nii oma agent White'ile kui järgmisel hommikul ka näitleja Mia Farrow'le.

Kuigi Campbell süüdistab White'i valetamises, on ta ise jäänud täbarasse olukorda. Kate Mossi kokaiiniskandaal on tema teo kõrval kökimöki.

Võtta vastu verise ja räpase taustaga teemantid võivad Campbellile maksma minna kogu tema karjääri. Supermodell on seotud sõjakuriteoga ning võtnud vastu kingituse mehelt, keda süüdistatakse jõhkras tapmises ja oma riigi elanike ohtu panemises.

Minu meelest näitab see lugu aga kõige selgemalt staaride ignorantsust.

Kuigi Campbell teatas kohtupingis, et ta andis juveelid üle heategevusorganistasioonile (mille nime ta enam kahjuks ei mäleta), on mul kahtlane tunne, et need teemantid seisavad tal siiani öökapi peal aukohal.

Supermodell, kes on tavaliselt avalikel üritustel hinnaliste juveelidega justkui üle valatud, ilmus seekord kohtusse ilma vääriskivideta, kandes ainult tagasihoidlikku hõbedast kaelakeed.

Kõige raskem on mul aga mõista Campbelli korraldatud ja eestveetud heategevusüritusi, mida ma olen aastate jooksul siin Londonis kajastanud. Mis on nende mõte, kui ta ehib end samal ajal kividega, mille pärast on tapetud ja kannatanud tuhanded inimesed.

Järjekordne hea näide sellest kui võlts ja vastuoluline on tegelikult maailma meelelahutusmaailm!

NELJAPÄEV, 5. AUGUST 2010

'Burn the Floor'

Kuna elan Londonis Covent Garden linnaosas ja West End teatritega külg külje kõrval, on mul viimasel ajal tekkinud siin jooksvatest muusikalidest mõningane tüdimus.

Kui ma hommikuti E.T. ja Cookie parki pissile viin, ajab ‘Chicago' muusikali litritega reklaamplakat Seven Dials Square'il mu iiveldama. Igal õhtul koguneb selle ette meeletu turistiparv. Seda tükki on seal mängitud ei tea kui kaua.

Ühe korra saatis Mirror mu seda ka vaatama. Ütlen ausalt, et ei olnud suurem asi ja kohe kindlasti ei soovita ma teil pileti peale kulutada 35-60 naela. Minge parem kallile kellaviieteele Dorchesteri hotelli või võtke väike õlu Guy Richie'le kuuluvas ehtsas Inglise pubis Punchbowl.

Muusikalid jooksevad siin koguaeg ja iga nurga peal. Nende teatrite külastamisel ei pea end uhkelt riidesse panema, vaid sinna võib minna teksades ja T-särgis nagu kinno.

Vaheajal pakutakse ridade vahel krõpsu, jäätist ja kindlasti ka Coca-Colat.

Muusikal on Londoni kontekstis harva kultuuriline nähtus. Vähemalt mitte nii nagu meil Eestis, kus see on samasuguses aus nagu Tšehhovi ‘Kolm õde'.

Alguses see suhtumine häiris, aga siis sain aru, et muusikali ‘Mamma Mia'
vaatamiseks ei pea tõesti end üles lööma. Muusikalid on Londonis mõeldud
peamiselt turistidele ja neid mängitakse kümneid aastaid jutti puhtalt raha teenimise eesmärgil.

Minu kodu ja The Ivy restorani kõrval on veel üks teater, mille katusel on suur silt. Selle tõlge võiks eesti keeles kõlada nii: "Maailma kõige pikema ajalooga teatritükk!" Agatha Christie ‘Hiirelõksu' on seal mängitud aastakümneid kui mitte rohkem.

Mind selline reklaam igal juhul teatrisse ei meelita.

Soovitan Londonisse tulles otsida kultuurielamust, mida naudivad ka
kohalikud. Internetis on ju üleval nii palju materjali, teatrikriitikat ja soovitusi.

Kust küll on tulnud eestlaste mõtlemisviis, et Londonit külastades on
kohustuslik minna Madame Tussauds vahakujude muuseumisse ja vaadata muusikali ‘Hüljatud'. Need on atraktsioonid, mis ei vääri pooltki seda hinda, mida turistilt võetakse.

West End teatrites jookseb alati huvitavaid teatritükke, mille peaosades
mängivad ka Hollywoodis tuntuks saanud näitlejad nagu Jude Law jpt.
Tom Cruise teatas hiljuti, kuidas tema eluunistuseks on pääseda Londoni West End püünele. See annab näitlejale tõelise staatuse.

Minu hiljutine West End kogemus oli kaks nädalat tagasi, kui ma sattusin
Shafterbury Teatri uue sõu ‘Burn the Floor' esilinastusele. Kava on kokku pandud kuulsatest tantsudest, mida esitavad peotantsu tšempionid üle kogu maailma.

Idee sai alguse Elton Johni 50ndal juubelil pea kümme aastat tagasi.
Sünnipäevapeo peaesinejaks olid toona neli peotantsu paari, kes olid tantsudest nagu tango ja salsa teinud väikese sõu. Külalised olid aga nii eufoorias, et söör Elton soovitas trupil panna kokku pikem esinemiskava. Täna on ‘Burn the Floor' tuntuks saanud üle kogu maailma, jõudes nüüd otsaga ka oma kodumaale. Londonis esinevad nad kuni 4. septembrini. Trupp lõpetas hiljuti eduka hooaja New Yorgi Broadway'l.

Minu jaoks oli see värskendav kogemus. Ometi ka midagi muud kui mõni vana
muusikal uues kuues! ‘Burn the Floor' on lustakas ja magus amps kogu perele.
Tantsukava on meeletult tormiline, kiire ja õhku ahmiva panevad kostüümid
vahetuvad pea iga paari minuti järel. Pluss siis loomulikult tipp tasemel
tantsijad!

Triviaalseks muutunud muusikalid on siin ‘out'.

Hoidke eemale suurtest peatänavatest nagu Oxford Street, seal on palju rämpsu ja hinnad on turistide pärast väga kõrged.

Londonit külastades ärge seadke endale põhieesmärgiks teha pilti ‘Harrodsi' kaubamaja ees nagu enamus Ida-Euroopa turiste, vaid põigake kõrvaltänavatele. Ostke kasvõi kohalik ajaleht, kust leiab soovitusi teistmoodi elamusteks. Nõnda on võimalik säästa raha ja närve. Muidu te olete siin Londonis seesama turist, kes sööb Tallinna Olde Hansas ja viriseb, miks kõik nii kallis ja imelik on!

REEDE, 30. JUULI 2010

Briti telestaar: Ema pakkis mulle Tallinnasse kaasa 30 kondoomi

Viimastel päevadel olen ma meedias sõna võtnud Eesti naiste teemal. Meie kummalisest "lõdva püksikummiga" imidžist võõrsil ja sellest, kust üldse selline arvamus meie naiste kohta Läänes tuleb.

Eile tuli külla sõbranna Aivi, kes oli oma viimase raha eest ostnud Briti populaarseima sopaajakirja Heat. Seal on tavaliselt kirjas kõige kuumem klatš staaridest. Selle nädala peateemadeks oli näiteks Jordan ning šokeerivad pildid tema tunneterohkest tülist abikaasa Alexiga. Veel oli juttu olulistest maailmateemadest nagu Cheryl Cole närvišokk ja Kelly Osbourne anoreksiaoht. Heatil on uudiste räpasusest hoolimata Suurbritannias üle 400 000 lugeja. See on riigi üks loetumaid tabloidajakirju.

Aivi hüppas tugitoolist püsti ja karjatas: "Appi, nad kirjutavad siin Eestist!"

"Misasja?" küsisin ma samal ajal, kui valmistasin ette õhtusööki ja tükeldasin köögis tomateid.

"Vaata!" tõi ta ajakirja mulle lähemale.

Heat oli tõesti intervjueerinud Briti kuulsat telestaari ja koomikut nimega Jack Whitehall ning küsinud lähemalt tema lemmikute kohta. Lugu kattis ajakirja viimast lehekülge. Artiklist saime teada, et Jacki lemmiknäitleja on Russell Crowe, Jack sööb tihti restoranis nimega Nando ja Jacki lemmik reisisihtkoht on Eesti. Viimane oli muide ära märgitud esimesena ka alapealkirjas ning artikli taustapildiks oli valitud värviderohke vaade meie kaunile vanalinnale.

Tallinna kohta ütles Jack nii: "Pärast kooli lõppu toimus Eestis minu esimene niiöelda ainult poiste pidu. Kahepäevase reisi tarvis pakkis ema mulle kaasa 30 kondoomi. Terve Tallinn on nagu üks suur lõbustuspark - kõikide restoranide töötajad kannavad turistide tarbeks vanaaegseid traditsioonilisi kostüüme. See on armas linn, mis on täis kummaliselt riietuvaid mehi."

Kurb, mõtlesin ma omaette, et Briti koomikule on meie riigist jäänud selline mulje. Kui saatus mu kunagi temaga kokku viib, siis ma kindlasti pärin Jackilt, kas ta pidi kondoome Tallinnas juurde ostma või tuli ta 30 kondoomiga kahe päeva jooksul ilusti välja. Eestlasena ma ju soovin, et nii kuulsa inimese reis minu koduvabariiki oleks meeldiv ja mööduks ilma igasuguste viperusteta.

ESMASPÄEV, 26. JUULI 2010

Hullumeelsetest kommentaatoritest

Ei ole mina end kunagi nii kuulsaks ja tähtsaks pidanud, et mul oleks õigus omada fänne. Britney Spearsil on austajad, aga mitte Katrin Lustil. Ometi tahan ma seekord kirjutada anonüümsetest kommenteerijatest, kes ajakirjanike ja blogijate eludesse nii sisse elavad, et unustavad vahel enda omad.

Uskuge mind, mitte ühtegi ajakirjanikku ei jäta täiesti külmaks tema loo taga rippuv kommentaarirodu. Tihti võtavad seal sõna mõned anonüümsed tuttavad, kes oskavad otse südamesse panna. Aastatega tekib muidugi paks nahk ja iga ajakirjanik on täna kommentaaride suhtes tugevama närvikavaga kui näiteks kümme aastat tagasi.

Kui mina kaheksa aasta eest Õhtulehes noore ajakirjaniku ja tudengina alustasin, olin ma šokeeritud. Tartu Ülikoolis õpetati uudise ülesehitust, suhtlust allikatega ja meediaseadusi. Ainus, mille eest meid ei hoiatatud, olid kommentaarid. Ma mäletan nii selgelt oma esimest lugu, kui ma intervjueerisin Keilas elavat naist, kes oli rongiõnnetuses kaotanud oma lapse ning raskelt oli kannatada saanud pool tema näost. See oli minu kui noore algaja ajakirjaniku jaoks keeruline intervjuu. Teema oli nii tundlik, et keset intervjuud hakkas mul mitu korda paha. Kuidas see kõik ajalehte inimese tunnetevääriliselt kirja panna!

Kui intervjuu lõpuks lehte läks, ohkasin kergendatult. Sammusin toimetuses oma verivärske laua juurde, lülitasin sisse oma arvuti ja lugesin artikli uuesti veebis üle. Ainus, mille peale ma ei olnud kunagi varem mõelnud, olid kommentaarid, mis mulle nüüd loo järel otsa vaatasid.

"Lust on litsi nimi?" oli üks esimesi. "Kaotas poole oma näost, hahahaaa!" oli teine. Need olid nii külmaverelised ja kalgid, et mul on raskusi isegi nende meenutamisega.

Kui vaimselt haige peab olema inimene, kes sõimab naist, kes on üle elanud sellise katastroofi. Minu meelest on liputajad ausamad kui anonüümsed kommentaatorid. Peab ikka olema julgus, et oma riistaga teise ette ilmuda samal ajal kui argpüksid nimetult netiruumis üksteisevõidu jälkusi röögivad.

Nõukaajal olid koputajad, täna on kommenteerijad, kes oma anonüümsetes teadetes jätavad endast maha vihjeid. Parimal juhul nopib ajakirjanik sealt midagi üles ja leiab ajendi isegi looks. Mis oli nõukaaegne koputaja halvem kui tänase Eesti jälk veebikommentaator?

Ometi on kommentaarid ohutud nii kaua, kui need ajakirjaniku ellu ei kipu. Aegajalt saan ka mina ähvardavaid meile oma lugejaskonnalt. Enamus pahatahtlikke saadab kirju muidugi libameiliaadressidelt. Üks neist lubas näiteks mu ära kägistada ja teine teatas, et ma saan varsti peretragöödia osaliseks. Milline ilus soov? Nagu meil kõigil oleks veel elus vähe jamasid.

Juba teist aastat on mul kirjasõber, kes enda sõnul on Londonis elav väga tuntud ajakirjanik. Ilmselt varjab ta oma nime, sest ta on liiga kuulus. See persoon teatab mulle pidevalt, et üks tema põhilugudest siin Inglismaal on uurida minu tausta, millest on kohe-kohe ilmumas skandaalne lugu. Nimelt töötab ta enda sõnul ühe kodumaise lehe tarvis, kelle heaks ta informatsiooni minust kogubki. Tema sõnul olen ma välja mõelnud kogu oma elu, mille välja nuhkimise kallal ta nüüd usinalt töötab.

Pärast mitmeid meile palusin ma sel anonüümsel härral minuga kohtuda. Kirjutab ja sõimab teine ju pidevalt. Ja kuidas üks ajakirjanik saab kirjutada ülisalajast lugu, kui ta ise sellest allikale teatab? Pealegi on seadusevastane ilmutada lugusid, milles puudub loo peaosalise võimalus kaasa rääkida. Jätsin meili isegi oma numbri, millele ta paar päeva hiljem helistas. Kutsusin teda polovõistlusele, mille peale ta toru hargile pani.

Minu kirjasõprade hulka kuulub veel Snaiper, kes mulle vahel salapäraseid pilte ja luuletusi saadab. Mõnikord on fotol heinas piiluv suure püssiga mees. Ma ei ole siiani aru saanud, kas tegemist on heatahtliku või mulle surma sooviva inimesega.

Lustiblogi kommentaariumis tuntuks saanud Dish on üks vähestest, kes on reaalsuses mulle oma nägu näidanud. Esimest korda kohtusin ma temaga minu raamatuesitlusel märtsis. Tegemist on pealtnäha viisaka ja šiki härraga, kes mu viimati Eestis vabatahtlikult omal soovil südaööl Tallinna lennujaamast Tartu kodutrepini ära viskas. Soe ja armas inimene. Vahel ärritub, kui ma talle tähelepanu ei jaga, aga üldiselt pean teda kiitma. Ta on üks vähestest Eesti anonüümsetest kommentaatoritest, kes julges oma virtuaalelule nime ja näo juurde panna. Oleks selliseid julgeid mehi ometi rohkem!

Eks pahatahtlikust ja kibestumist leiab igal pool maailmas, aga nii suurt hulka negatiivseid kommentaare kui Eestis, annab otsida. Eriti kui juttu haaratakse kirjutaja lapsed, vanemad ja perekond.

Õnneks pole minu blogi kommentaarid kõige hullemad. Siin on koos veel täiesti normaalne seltskond. Võtame kas või Kaia Kanepi, kes jõudis sel suvel kuulsa Wimbledoni tenniseturniiri semifinaali. Vaene tüdruk tõmmatakse netis lausa
ribadeks! Ime siis, et Kaia kannatab söömishäirete all, kui kodumaa rahvas tema kaalu kallal absoluutselt lubamatute sõnadega nokib. Kuidas ei ole inimestel ometi häbi alavääristada inimest, kes esitleb edukalt meie riiki maailmas.

Kommentaarid näitavad selgelt meie ühiskonna palet ja seda, et heaoluühiskonnani on meil veel pikk teekond. Arenenud ühiskond algab heast haridusest ja haritusest. Kui inimesed on enesekindlad ja õnnelikud, peegeldub see läbi igast
nende sõnast ja teost. Ka anonüümsetes kommentaarides!