Seda saab kuulda ja lugeda vähemalt viiskümmend korda päevas: raha ei jätku, kõikidel on seda vähe. Firmadel, ärimeestel, koolidel, ministeeriumidel, kirjastustel, riikidel, kirjanike liidul, vallavanematel, Sandor Liivel, politseinikel, kreeklastel, pensionäridel, Berlusconil, loomakaitseseltsidel, koerte ja kasside varjupaikadel. Ja muidugi minul, otse loomulikult. Kes rahapuudust ei kurda, see on hull.

Kolm IRLi ministrit esinesid hiljuti ühisavaldusega, et vaja oleks muuta välismaalaste seadust, mis reguleerib töörännet Eestisse kolmandatest riikidest. Igati õige küsimusepüstitus. Üleilmne tööränne ja võitlus parimate eest on reaalsus. Kuid miks selleks nii vägev kolme ministri pöördumine? Kas miskit erilist teoksil?

Kui räägitakse laste erakorralisest meditsiiniabist (EMO), siis tahes-tahtmata tuleb minul kui arst-seenioril meelde nõukaaegne laste arstiabi Eestis. Loomulikult puudus tol ajal praegusaja meditsiiniline tipptehnoloogia ja ravimite kvaliteet oli tihti kahtlase väärtusega. Neid puudusi aga korvas see, et töötas lastepolikliinikute süsteem.

16. aprilli Õhtulehes ilmunud Maris Lauri arvamuslugu «Buum on sama kaugel kui Kuu Maast» kommenteerib kinnisvaraanalüütik ja büroo Adaur konsultant Tõnu Toompark.

Miks on Venezuela presidendivalimistega kaasnenud suured rahvarahutused, selgitab Ladina-Ameerika ekspert Toomas Alatalu.

Tallinnas ringlevat mõte vanalinna kõrtsude lahtiolekuaegu piirata. Et muidu ei tule meile kultuurisõbralikud turistid, vaid ainult joodikud. Ja neil õnnetutel inimestel, kellel pole mujal kodu kui vanalinnas, on niru magada. Iseenesest mõistlik jutt. Minagi kaldun eelistama teatrikülastajaid joomaritele ning rahulikku und lärmi käes vaevlemisele.

Professionaalsete poliitikute poolt osavalt läbi viidud nn rahvakogu protsess lõppes ettearvatavalt äranuditud tulemustega. Ja isegi neid hädise loomuga ettepanekuid ei kavatse vähemalt valitsusparteid arutada, kui selleteemalise telesaate «Foorum» järgi otsustades.

Kinnisvarasektoris ei ole buumist märkigi, pigem meenutab olukord 2003. aastat, nendib Õhtulehe palvel kinnisvaraturu hetkeseisu analüüsinud majandusanalüütik Maris Lauri.

Segastel asjaoludel on taaskord läbi avaliku meedia tõstatatud mõte müüa osaliselt või täielikult mitmeid riigiettevõtteid. Tõsiselt või vähemtõsiselt on välja pakutud näiteks Eesti Energia, Eesti Raudtee, Tallinna Sadama, Eesti Posti, Eesti Raudtee ja veel paljude riigile kuuluvate ettevõtete börsile viimist või erastamist.

Lähtudes Euroopa Liidu direktiividest ja teatud huvigrupi tegevusest, tehakse kiirustades ettevalmistusi meie gaasimajanduse reorganiseerimiseks. Paraku on nendes kaalukates ettevõtmistes paljud küsimused ebaselged, kuid kulud tuleb elektri- ja gaasitarbijatel kinni maksta.

Jääkeldri protsess on ehe rahulolematuse ja kodanikuaktiivsuse kanaliseerimise näide. Auru väljalaskmise tulemuseks oli tänavameeleavalduste lõpp, teravaima kriitika lahjendamine, ümbersõnastamine, kontrollimine ja ümbersuunamine.

Just täna õhtul 25 aastat tagasi telesaates "Mõtleme veel" esitas Edgar Savisaar idee asutada Eesti NSVs enneolematu rahvaliikumine – Rahvarinne (RR).

Turg, ehk laiemalt vastandite võitlus paneb alati kõik paika. Seda lauset oleme kuulnud sageli. Kuid see on nii ainult siis, kui vastandid on enam-vähem võrdsed. See on nii näiteks autode turul. Pakkujate tugevus on heades autodes ja suures valikus, ostja tugevus aga selles, et ta võib, ent ei pea tingimata autot ostma.

Eesti välisministeeriumi levitatav info ministri tegevusest on juba pikka aega etaloniks sellest, kuidas end ajalukku kirjutada – ka 30 inimese kohtumisel kõneleks nagu ainult üks isik ja ikka õigesti, st trendi arvestades. Erandiks polnud ka teated Urmas Paeti äsjasest viibimisest Afganistanist.

Politseiameti inimesed on segadustest ja peataolekust väsinud.

Eestis on suur hulk hoiustajaid, nii ca 180 000 inimest, kelle pangakontol seisab keskmiselt 3000 eurot. Kel 1000, kel 6000. Inimesed on õppinud koguma. Tagavaraks näiteks.

Kirjutades käesolevat artiklit, puutus mulle näppu viis aastat tagasi vastu võetud dokument «Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015.» Alustan riigikogu antud otsusest seepärast, et mulle tundub kogu riigi turvalisuspoliitika olevat veidi kreenis.

Millise mulje jättis laupäeval peetud Rahvakogu arutelupäev?

Teisel pool vikerkaart ehk seitsme mäe ja mere taga on üks kuningriik, kus… Ja siinkohal lähevad lood lahku.

Ei ole praegu huvitav vaadata, kuidas korvpallis eesti neegrid ja näiteks vene neegrid omavahel võistlevad. Ei päästa ka see, kui siia juurde on lühiajaliselt palgatud teisejärgulisi moonakaid välismaalt. Tõepoolest – mida siis see võit või kaotus tegelikult meile tähendab? Mängivad ja võidavad-kaotavad «nemad», aga meie kodumaised poisid pääsevad platsile hõredalt ja ei saa saamagi midagi ära tegema. Kas me sellist Eestit tahtsime?

Poliitika on avaliku asja eest hoolitsemine ning selle tuleviku kujundamine. Poliitikud on inimesed, kes poliitikat teostavad. Nad otsustavad selle üle, millele kulutada maksude, aktsiiside ja riigilõivude kaudu kogutud raha. Teoorias peaks raha jagamine olema elanike üldistes huvides. Mis on üldhuvid, selle lepib ühiskond kokku oma esindajate (loe: rahvasaadikute) diskussioonide käigus.

Taas toimub Eestis massilise koosmõtlemise eksperiment, sedapuhku Rahvakogu nime all. Mäletatavasti korraldati pea neli aastat tagasi ülemaalised mõttetalgud, millest võttis osa ligi 12 000 inimest. Arutleti sadadel aktuaalsetel teemadel, aga uusi ja viljakaid mõtteid eriti ei koorunud.

Kas kohalikud jahimehed tulevikus üldse saavad Eestis jahti pidada, muretseb jahimees ja poliitik Karel Rüütli. Reformierakonnal on tekkinud soov erastada looduses vabalt ringi liikuv ressurss - metsloomad. Selleks ei häbene keskkonnaministeerium kiusata kohalikest elanikest jahimehi. Värvikas näide on Abruka, kus kohalik kogukond on jahiseltsi moodustanud, aga jahipidamisõigus anti oksjoniga Itaalia taustaga ärimehele.

Kui tihti mõtleb tavaline keskealine tööinimene pensionipõlve peale?

Rahvusvaheline Spordiarbitraaži kohus on Andrus Veerpalu õigeks mõistnud ja karistuse annulleerinud, kuid paljud ringkonnad ja huvigrupid meil ja välismaal jätkavad tema süüdistamist. Situatsioon on kummaline: kohus on Veerpalu õigeks mõistnud, kuid süüdi on ta justkui ikkagi.

Kuigi riigijuhid kinnitavad, et Eesti on üliedukas ja kõigile eeskujuks, oleme väljarände poolest Euroopas esirinnas. ELi arvestuses on meil Taani järel teine koht.

Alates 1. septembrist saavad Tallinna Prantsuse Lütseumi, Tõnismäe Progümnaasiumi ja Veerenni Tütarlaste Gümnaasiumi lapsed koolisööklas piimaautomaadi kõrval ka veiniautomaadist klaasi täis lasta.

Kuu aega tagasi käisin oma vanas koolis, Tartu Tamme gümnaasiumis vabariigi aastapäeva aktusel kõnet pidamas. Kooli seekordne temaatika oli eestlased välismaal.