Juba kahe nädala pärast lubavad ametiühingud korraldada Eestis enneolematu streigilaine, millega protestitakse valitsusliidu ülbuse ja sotsiaalpartneritega arvestamata jätmise vastu. Lisaks ametiühingute keskliidu korraldatavatele tööseisakutele kavatsevad streikida õpetajad, õed ja arstid.

Riigikogu liikmetele kuluhüvitiste maksmise võiks ära lõpetada või vähemalt seda põhjalikult reformida. Senine kord riivab valusalt arusaama ühiskonna solidaarsusest.

Viimase paari nädala rahvakogunemisi arvestades on näha, et rahvas ei kipu enam pika aja jooksul valitsuse ülbuse vastu kogunenud vimma enda teada hoidma. Seni on Eesti valitsused saanud nautida ilmselt maailma ühe rahulikuma rahva valitsemist, kes on nurinata alla neelanud kõik viimase paarikümne aasta hoobid. Kuid siis lasi universumi peadirektorina riigikogu ees ärbelnud peaminister Ansip fooliummütsi ja seemnete abil džinni pudelist välja.

Koalitsiooni plaan taganeda töölepingu seaduse vastuvõtul kompromissettepanekuna kokku lepitud hüvitisest ka vabatahtlikult töölt lahkujaile on häbiväärne.

On tänapäeva tõsiasi, et Eesti silmipimestava majandusedu glamuursema poole kõrval on alati eksisteerinud ka selle varjukülg koos vaestega. Eesti edukuse hinnaks on olnud teise Eesti tekkimine ning vaeste arvu suurenemine.

Kas me oleme vingatsid, kui hakkame iga kord, kui Eesti kavandab Euroopa Liidu raha toel mõnda järjekordset suurobjekti, rääkima, et me elame üle oma võimete?

On üsna pretsedenditu, kui riigi tähtsuselt teine inimene kritiseerib avalikult presidendi tegevust traditsioonide lõhkumisel. Presidendi soov heisata päikesetõusul Tartu Tähetornis Eesti lipp jätab tartlased ilma nende traditsioonist tervitada lippu 24.veebruari hommikul kell 10. Ning päikesetõusul heiskamiseks peab lipu eelnevalt erakorraliselt langetama, sest seni on lipp lehvinud seal ööpäev läbi.

Andrus Ansip võttis viis päeva pärast oma reljeefset ACTA-teemalist sõnavõttu vaevaks kahetseda. Kahetsuses, mis näib avalikkussuhete klaarijate õpikust maha kirjutatud, kahetseb ta, et tema reljeefsest esinemisest riigikogu liikme küsimusele vastates on sõnu kontekstist välja rebitud.

Ilmselt Ansipile endalegi hämmastuseks on tema jalgealust hakanud õõnestama esimesel pilgul täiesti abstraktne ja arusaamatu autoriõiguste teema.

Uue kollektiivlepingu seaduse suhtes on lisaks streigiga ähvardavatele raudteelastele oma negatiivse seisukoha välja öelnud ka ametiühingud ja arstide liit.

Stenbocki maja ja päriselu eksisteerivad kui paralleelmaailmad, mis ei lõiku omavahel enam absoluutselt.

Ei usu, et elanikud, kelle kodu lähedalt kaob päästekomando, nõustuksid siseminister Ken-Marti Vaheri väitega, et nii on päästevõimekus Eestis praegusest koguni paremini tagatud.

Viimasel ajal maavanematega seotud jamad ning selle institutsiooni ebamäärasus sunnivad küsima, milleks neid meile üldse vaja on.

Vaevalt et kellelegi sai tulla erilise üllatusena, et kui elamislubade skandaali uurimine õnnestus poliitilise vastutuse asemel suunata siseministeeriumile alluvate ametnike tegevuse uurimiseks, siis järgneb lumepalliefekt.

Tõsiasi, et siseministeerium pani kiiruskaameratest saadava trahvitulu ennustamisel 22kordselt mööda, on muidugi anekdootlik. Kuid kiiruskaamerate mõte ei ole ju ometi trahviraha koguda, või kuidas?

Pakane paugub ja veel külmemaks läheb. Loodus näitab meile oma võimu ja tutvustab meile talve võlusid.

Eesti rahvaloendus maksab 18,9 miljonit eurot, Lätil 7,9 ja Leedul 8,7 miljonit. Seega kolmest riigist väikseima Eesti rahvaloendus maksab rohkem kui Läti ja Leedu loendus kokku.

Swedbank kaotas küll ajutiselt PR-lahingu Virtsu sularahaautomaadi sulgemise pärast, kuid probleem on sellest hoolimata olemas ja pank ei salgagi, et on sulgemisplaanidest sootuks loobunud. See, et ühe automaadi sulgemine tekitas kogu riigis sedavõrd suurt vastukaja, annab märku ühiskonna valulävele jõudmisest.

Saabunud külmalaine võimaldas näha suures toidupoes stseeni, kus turvamees tõstis ukse taha pakase kätte tagasi poes liiga kaua viibinud, kuid mitte midagi ostnud kodutu.

Urmas Reinsalu tugev tulemus IRLi esimeheks saamisel võib kahtlemata veelgi tsementeerida respublikaanide enesekindlust, kuid pikemas perspektiivis ei julge me erakonnale midagi positiivset ennustada.

Ühtede kahjuks ja teiste õnneks saadetakse IRL oma senisel kujul täna ajaloo prügikasti.

Noorele armunud inimesele sõnade pealelugemine on mõttetu, ent ikkagi: mida kaugemal seisab teie väljavalitu teie maast, kultuurist ja tõekspidamistest, seda tõenäolisem on võimalus hiljem valusasti kõrvetada saada. Ning Eesti kohtult abi loota ei ole.

Viimase aja uudiseid lugedes näib, nagu oleks Eesti tükk maad suurem, kui ta tegelikult on. Ikka nii Siberi mõõtu lausa. Kuidas muidu seletada asjaolu, et mõne üsna igapäevase teenuse kasutamiseks tuleb Eesti elanikul teinekord maha sõita ebaproportsionaalselt pikk maa. Sest kodu lähedalt ta seda lihtsalt ei saa.

Pankade kasuminumbreid vaadates jääb arusaamatuks, miks põhjendatakse pangaautomaatide võrgu koomaletõmbamist kokkuhoiumeetmetega. Näiteks Swedbank on teatanud, et võtab sel aastal maha 22 pangaautomaati ja veel 10 asukohta on kavas muuta.

Selgub, et vana hea telegrammi peale tänapäeval enam loota ei saa. Ei mingit tundides mõõdetavat kättetoimetamist – kunagi kiireim teate edastamise vahend venib nüüd samal moel lihtkirjaga.

Hannes Rummi kirjavahetuse osutumine Keskerakonna käes olevaks on pannud poliitilise mesitaru kihama ja sundinud poliitikuid tegema avaldusi, mida IRLi elamislubade äri ilmsikstulekul ei peetud vajalikuks teha. Seetõttu on miljoni dollari küsimus, kas reaktsioonid oleksid olnud sama kaalukad ja kas president tormanuks telesse avaldust tegema, kui mõne valge erakonna riiulil oleks olnud kaustad näiteks Edgar Savisaare väljatrükitud kirjavahetusega.

Riigikogu liikme eetikakoodeksi koostamine tundub nii enesestmõistetav, et paneb imestama, miks meil ikka veel sellist asja olemas ei ole? Äkki seepärast, et kasu poleks sellest niikuinii?

Oleme kaugel valgete erakondade käibearvamusest, nagu oleks kogu Eesti poliitika ebaeetilisus koondunud vaid Keskerakonda. Piisab ainult vaadata samade poliitikute erisuguseid reaktsioone viimase aja suurte skandaalide puhul. Eesti elamislubade ärimine vene allilmategelastele isamaalisuse sildi all ei pälvinud presidendi erakorralist telepöördumist ning Reformierakondki tervitas seda äri kõrvalukustava vaikusega. Oleme juba harjunud, et poliitiku kohtu alla andmine eeldab poliitilist tahet, sestap pole meil põhjust pidada Keskerakonna aukohut toimunule hinnangu andmisel ei pädevamaks ega ebapädevamaks kui IRLi aukohut elamislubade asjus.