Õhtulehe spordiblogi

5 põhjust, miks laupäeval PEAB võrkpalli vaatama tulema

Kui sind pole laupäeval kell 16.00 (tegelikult võiksid ikka varem tulla) Pärnu spordihallis Eesti võrkpallikoondisele kaasa elamas, pole sind olemas!

1. Võrkpallikoondis mängib kodusaalis harva nagu kuuvarjutus - heal juhul on aastas mõned sõpruskohtumised. Ametlikke mänge peeti Maarjamaal viimati 2008. aasta kevadel. Kui maha magada tänavuse aasta kõige tähtsam matš (kahe mängu kokkuvõttes pääseb parem EM-finaalturniirile), siis pole sa mingi õige võrkpallihuviline. Koondis vajab SIND laupäeval! 

2. Vastasmeeskonna Hollandi koondise peatreener Peter Blange hoiatas hoolealuseid: "Eestis ootab meid tribüünitäis rahvusšovinistidest fänne." Oleks ju piinlik, kui tribüün oleks pooltühi ja hollandlased peaksid pettuma. Šovinism massidesse!

3. Muidugi saab kohtumist jälgida ka kodus teleka ees, kuid... A) Seal ei luba naine sul trummi lüüa. B) Ega üle kolme õlle juua. C) Sa purustad oma teismelise tütre südame, kui ta ei saa samal ajal vaadata teise kanali pealt "Ameerika supermodelli" hooaja viimase osa kordust.

4. Tegelikult on võrkpallimäng üldse sobiv ettekääne suvepealinna sõita. Näites hea on minna edasi ööklubisse Bravo, kus toimub laupäeval temaatiline pidu "Spordipäev", Sugaris lõõritab Maarja-Liis Ilus, Mirage'is toimub videodisko (südaööni tasuta!). Suvi pole veel läbi!

5. Ja lõpetuseks, kuid mitte viimaseks: mis seal salata, Eesti võrkpallikoondislased on teiste alade tippudest kordades ilusamad! Eelkõige puudutab see punkt siis naissoost pealtvaatajaid.

Martinsoni nädala TOP: Pärnu korvpall ruulib!

1. Pärnu korvpall ruulib!

Nüüd, kus Eesti olematu korvpallitaseme ümber lokku lüüakse, oleks paslik vaadata, kust tulevad parimad noormängijad. Tabelis on klubid, mis andnud enim korvpallureid poiste nelja vanuseklassi (U14, U15, U16, U18) koondistesse ja mängijate arv.

KK Pärnu 10

Tiit Soku KK 8

Rakvere SK 6

Rapla KK 5

Tartu Rock 5

BC Kalev 3

Ei saaks öelda, et noortekorvpalli rahapuudus piinaks. Mäletatavasti jagas riigikogu tunamullu ja mullu noortetööks välja 10 miljonit krooni, millest 8,5 läks BC Kalevile, 1,5 Tartu Rockile. Kui taas rahajagamiseks läheb, oleks antud nimekiri ehk otsustajatele abiks.

Reformierakondlane Remo Holsmer, kunagine BC Kalevi mänedžer, kritiseeris äsja Tallinna uute eelarvet, nimetades seda rahapõletamiseks. Oleks reformikad, kes riigikogus tooni annavad, ka noortekorvpalli toetamisel sarnase mõtteviisi juures... Kas miljonite jagamine ühele klubile, jättes need, kes paremat noortetööd teevad, sootuks ilma, pole rahapõletamine?

2. Optimistlikult Lindperest

Joel Lindpere pihta on pillutud paksu ja vedelat. Et vahi, kus - ei taha koondisse tulla, vaid eelistab klubikarjääri ja rahateenimist.

No mis selles imelikku on, et varsti 29aastaseks saav mängumees tulevikku kindlustada tahab? Ju teab Lindpere paremini, mis tema jaoks õige, mis vale. Või hakkavad arvustajad annetusi koguma, kui Lindpere koondist aidates Red Bullsi põhisatsist välja langeb ja ta järgmine leping lahjem on, ning maksavad palgavahe kinni?

Kõik see kritiseerijate jutt, et ärme tee Lindperest enam välja jne... Vastupidi. Tuleks tunda rõõmu, et Eesti mees pidevalt platsil ja pildis on. Lindpere igat mängu näeb ju arvutist HD kvaliteedis. Niisiis hoidkem talle pöialt ja lootkem, et Red Bulls tiitli võidaks. Olgem positiivsed, seltsimehed!

3. Andreas Veerpalu lahkumise viis plussi 

Selles, et Andrus Veerpalu poeg Andreas läks Norra suusaakadeemiasse õppima, saab näha vaid plusse.

* Eestimaine oskusteave ei kao kuhugi, küll aga lisandub maailma mitte just kehvima suusamaa Norra oma. Andreas Veerpalu on vabastiilis parem kui klassikas, kas meil leidub „uisuprofessorit"?

* Sealne konkurents on siinsest märgatavalt tugevam. Ent kas konkurents polnudki edasiviiv jõud?

* Norra ja inglise keele hea oskus ei jookse kellelgi mööda külgi maha.

* Tark on põgeneda Eesti meedia rünnakute eest, sest kui tulevad tulemused, tehakse kahekordse olümpiavõitja poja elu siinmail kibedaks.

* Milline endast vähegi lugupidav mees ei tahaks pääseda papa-mamma hoolitseva pilgu eest võimalikult kiiresti?

Seega: õige tegu, Andreas! Anna vaid tuld ja ole eeskujuks!

Korvpalli MM on põnev ... aga see pole ju MM!

Jälgin korvpalli MMi huviga. Alati olen jälginud. Aga no kuulge - mis õige MM see on, kus puudu vähemalt kahe meeskonna jagu põhitegijaid?

Ameerika spordisüsteem on saatanast, eks ole ju? Ega's muidu enamus (või no hea küll, paljud) kossu- ja hokitähed MMist lihtsalt loobuks. Jah, olümpiaks aetakse end reeglina kenasti vuntsi, aga sõna "maailmameistrivõistlused" peaks ju ka siiski miskit tähendama.

Vaatame üle oluliste puudujate nimekirja.

USA: LeBron James, Dwyane Wade, Kobe Bryant (pildil), Dwight Howard, Carmelo Anthony, Chris Bosh.

Leedu: Šarunas Jasikevicius, Rimantas Kaukenas, Ramunas Šiškauskas, mõlemad Lavrinovicid, Darius Songaila, rääkimata Zydrunas Ilgauskasest.

Argentiina: Manu Ginobili, Pepe Sanchez.

Prantsusmaa: Tony Parker, Joakim Noah, Ronny Turiaf, Mickael Pietrus.

Saksamaa: Dirk Nowitzki.

Hiina: Yao Ming.

Venemaa: Andrei Kirilenko, Viktor Hrjapa.

Hispaania: Pau Gasol, Jose Calderon.

Serbia: Igor Rakocevic, Darko Milicic.

Türgi: Mehmet Okur.

Kreeka: Theodoros Papaloukas.

Kindlasti saab kedagi neist pidada vähe(m)olulise(ma)ks, aga teatud jõu annaks neist oma koondisele siiski igaüks. (Vabandage nüüd, kui mõni tegelane nimistust välja unus!)

Sisuliselt kõik toodud ässad on jäänud MMist lihtsalt eemale. Pole tahtnud või viitsinud.

Aga tõesti, on ka erandeid: Yao Ming, Okur, Kirilenko, Hrjapa ja Calderon on vigastatud või paranemas vigastusest. Aga see ei muuda sõnumi sisu.

On selline nüüd siis MM?

Tõepoolest, põnev on vaadata, kuidas USA on püstihädas Brasiiliaga ja Venemaa Elevandiluurannikuga (!), aga ürituse nimega MM esmane mõte ei peaks ju olema toota põnevust, vaid selgitada parimatest PARIM. Praegune MM parimat kindlasti ei selgitada, leppige sellega, vaid on lihtsalt on üks tore ja tähtis turniir.

PS. Kui keegi hakkab mind nüüd süüdistama jalgpallipedetsemises, siis lubadus: niipea, kui vuti MMist jääb põhjusel "ma ei viitsi" eemale poolgi toodud seltskonnast, vabandan korvpalliväe ees. Ainult et... Seda ei juhtu.

Üks tavaline nädal jalgpalliga

Järgneb lihtlabane kirjeldus eelmisest nädalast, kui sai iga päev moel või teisel jalgpalli vaadatud. Selle väga mitmekesise paleti tähtsamad tähelepanekud olid järgmised:

Esmaspäev (Inglise liiga: Manchester City - Liverpool 3:0)

Lisaks City oivalisele esitusele, mille käigus sai nautida Yaya Toure personaalset maandamisoperatsiooni Steven Gerrardi nimelise elektrijänesega, tuli 57. minutil - Joe Hart tegi siis umbes 10 sekundi jooksul kolm väga head tõrjet - pähe mõte, et mis tundega vaatas seda Fabio Capello, kes Hartist MMil alles inglaste kolmanda numbri tegi? David James või Robert Green pole üldjuhul võimelised üksinda matše päästma/võitma, ent Hart tõestas mullu ja tõestab praegu, et tema on.

Teisipäev (Meistrite liiga play-off: Sampdoria - Bremen 3:2 (kokku 4:5) ja Anderlecht - Partizan 2:2 (kokku 4:4) pen 2:3)

Esmalt lahing Sampdoria - Bremen, kus etendus oivaline jalgpallidraama. Esmalt Sampdoria kiiresti 2:0 ette ehk üldskooriga alagrupiturniirile, siis Antonio Cassano iluvärav, mis pidanuks olema lõppakord, aga ei olnud. Sakslased viisid mängu esmalt lisaajale ja tabasid seal veel korra, mis Sampdoria koduareeni vaigistas. Mul oli Sampdoriast kahju, sest hingestatus, millega mööda platsi tuisati, võitis mu sümpaatia.

Lisaaja lõppedes asusin kohe jälgima Anderlecht - Partizan penaltiduelli, mis oli õpetlik kahel põhjusel. Esiteks tuleb tunda reegleid. Neid ei teadnud loosimise võitnud Anderlechti kapten, kes nõudis kangekaelselt, et penalteid peaks lööma väravasse, mille taga nende hardcore-fännid.

Reeglite järgi valib värava kohtunik, kes oli juba teise värava kasuks otsustanud, ja loosi võitja peab otsustama, kas lüüakse esimese või teisena. See oli Anderlechtil valmis mõtlemata ja välkotsus langes teisena löömise kasuks. Teatavasti ütleb statistika, et umbes 60% penaltivõistlustest võidab esimesena lööv meeskond.

Anderlecht igatahes keeras oma närvid tolle vaidlemisega tuksi, sest viiest penaltist kolm löödi üle. Põhjuseks väga kehvas olukorras penaltipunkt, mis meestel jala alt kippus libisema. Partizan suutis kohaneda, Anderlecht mitte ja kaotas. Õppetund number kaks - hea jalgpallur suudab väga kiiresti oludega kohaneda.

Kolmapäev (Meistrite liiga playoff: Tottenham - Berni Young Boys 4:0 (kokku 6:3))

Gareth Bale on üks terane vend, kellest võib sirguda Ryan Giggsi väärikas mantlipärija. Esialgu Walesi koondises ja miks mitte ka näiteks Manchester Unitedis või mõnes muus suurklubis, sest Tottenhami püüdlused end esinelikus ja Meistrite liigas kinnistada vaevalt et teostuvad.

Neljapäev (Euroopa liiga play-off: Lvovi Karpatõ - Galatasaray 1:1 (kokku 3:3))

Eheda naudingu ja rinnus kõlavate hõisetega vaatasin, kuidas Karutapja Servet Cetin Pärnu poisi Sergei Zenjoviga roppu vaeva nägi. Küll tiris maha, küll pani jala ette, teenis isegi kollase, aga meie meest purki pista ei suutnud. Zenjov tõestas, et on sigaheas vormis. Kahjuks pole Itaalia keskkaitses enam mudaaeglast Fabio Cannavarot...

Reede (Rahvaliiga: MG Keemik - Scanweld 8:1)

Seda mängu vaatasin väravavahi positsioonilt ja nii kaugele kui silm ilma prillita seletas, mis oli keskjoonest veidi kaugemale. Peamised tõdemused, milleni jõudsin, olid: 1. korralik hoovijalgpallitaust annab lausamatööride seas mängides tohutu eelise, 2. teisipäeva all ära toodud kohanemisvõime on seda olulisem, mida madalama tasemega tegemist.

Laupäev (Eesti liiga: Sillamäe Kalev - Tallinna Flora 2:5)

Koduse meistriliiga kontekstis mu selle aasta vutielamuste pingerea auväärne teine koht. Ainsana jäi ettepoole Kadriorus toimunud Levadia - Flora kohtumine (2:2), kus pealtvaatajaid üle 3000. Sillamäele kogunenud 400pealine publik jagunes meeldival kombel kahte tõsisest konkurentsist huvitatud leeri ning häälepaelasid ei säästetud. Jõudsime Flora kapteni Karl Palatuga mängu järel tõdemuseni, et „nagu oleks päris jalgpallimäng olnud" :)

Pühapäev (Inglise liiga: Aston Villa - Everton 1:0)

Sain kinnitust eelmiste hooaegadega tekkinud veendumusele, et kõige vaatemängulisemad on kohtumised, mida peavad meeskonnad, kes konkureerivad kohtadele 5.-8.

Mitmeid neid mõtteid jagas mu Twitter juba eelmise nädala jooksul.

Kergejõustikuaasta maagiline number – neli

Pärast laupäeval Jõgeval lõppenud Eesti kergejõustikuklubide karikavõistlusi võib kuninganna tänavused tegemised kokku võtta. Tippspordi seisukohast jääb aastat kummitama number neli.

Meenutagem, et juba märtsis Kataris peetud sisemaailmameistrivõistlustel tuli kaugushüppajal Ksenija Baltal (pildil) sentimeetridraamaks ristitud kaugushüppevõistlustel leppida neljanda kohaga.

Juuli lõpus Kanadas juunioride maailmameistrivõistlustel jäi Grete Šadeikol seitsmevõistluses pronksmedalist puudu ainult üks punkt - seega kanti temalegi lõpp-protokolli neljas koht.

Augustis Hispaanias Euroopa täiskasvanute meistrivõistlustel lõpetasid neljanda kohaga kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter ja kümnevõistleja Mikk Pahapill. Pronks oli neilgi haardeulatuses.

Ja nagu sellest kõigest olnuks vähe. Äsja Singapuris lõppenud noorte esimestel olümpiamängudel tuli ka Kaia Soosaar kaugushüppes neljandaks, teda lahutasid pronksist kaks sentimeetrit.

Mida näitavad viis neljandat kohta tiitlivõistlustel? See on kindlasti maitse küsimus. Kui Kanterile tähendas napp medalita jäämine altminekut, siis Soosaar võis tulemusega igati rahul olla.

Jääme huviga järgmist aastat ootama!

Kas Pahapill ja Raja kaunistavad nukravõitu hooaega dollaripakkidega?

Eesti kümnevõistlejatel on hea võimalus panna pisut nukrale hooajale ilus punkt. Nimelt Mikk Pahapill hoiab World Challenge'i sarja kokkuvõttes neljandat ja Andres Raja viiendat kohta. Pahapilli haardeulatuses olev teine koht tooks aga sisse 20 000 USA dollarit.

Raja on tänavu ületanud 8000 punkti piiri kolmel korral, ent ei suutnud seda hooaja tähtsaimal võistlusel - Barcelona EMil. Mikk Pahapill püstitas Hispaanias küll isikliku rekordi, kuid vaevalt võib Euroopa valitsev sisemeister rõõmu tunda Barcelonas saadud neljandast kohast. Sisehooaeg luhtus mõlemal mehel, sest MMile ei pääsenud kumbki.

Pahapillil ja Rajal on tänavu tegemata veel üks etteaste ning korralik resultaat Talence'is tooks ka mitmevõistlejate World Challenge'i sarja (arvesse läheb kolm paremat kümnevõistlust) kokkuvõttes kopsaka preemia. Esimene teenib 30 000, teine 20 000, kolmas 15 000 dollarit, mammonat saavad kaheksa edukamat.

Stardipositsioon enne Talence'i jõuproovi, mis tippudele on tänavu viimaseks võistluseks (Challenge'i arvestusse kuuluvad ka sügisel peetavad Okeaania ja Aasia meistrivõistlused ning Briti Rahvaste Ühenduse mängud), on seis järgmine:

1. Romain Barras (Prantsusmaa) 25 063 (8453, 8313, 8297)

2. Leonel Suarez (Kuuba) 24 641 (8286, 8243, 8112)

3. Jake Arnold (USA) 24 627 (8253, 8215, 8159)

4. Mikk Pahapill (Eesti) 24 580 (8298, 8198, 8084)

5. Andres Raja (Eesti) 24 043 (8029, 8023, 7991)

Pahapilli löögipositsioon pole paha. Teisel kohal oleva Suareze püüdmiseks tuleks koguda 8145 punkti, Barras' alistamiseks tuleks teha juba 8567 punkti, mis tundub olevat ebareaalne. Pole teada, kas tänavu vastavalt kolm ja viis kümnevõistlust läbinud Suarez ja Arnold tulevad ka Prantsusmaal starti. Tagant on eestlasi ohustamas Yordani Garcia (23 815), kellel kogusummas on praegu kirjas ka Götzises üheksa alaga kogutud 7479 silma. Lisaks on ohtlikud EMil hõbeda ja pronksi teeninud hollandlane Eelco Sintnicolaas ja valgevenelane Andrei Kravtšenko ning ka venelane Aleksei Drozdov - keegi kolmest pole tänavu veel kolme World Challenge'i arvestusse kuuluvat võistlust läbinud.

Mullu sai Raja kokkuvõttes kaheksanda koha ja teenis 5000 dollarit. Viimane Eesti mitmevõistleja, kes sarja kokkuvõttes jõudis esikolmikusse, oli Larissa Netšeporuk. Ta teenis 2003. aastal Carolina Klüfti ja Jelena Prohhorova järel kolmanda koha. Erki Nool võitis World Challenge'i aastatel 1998 ja 2000.

Järvela ennustab: jalgpalli Eesti meistriliiga 27. voor

Tehnilised viperused tingisid 26. vooru ennustuse ärajäämise, kuid oleme ausad - ega seal midagi põnevat ennustada ka polnud. Seekord tähtsaid mänge õnneks jagub.

Ning nagu juba heaks traditsiooniks saanud, pakuvad jalgpalliennustuste kõrvale silmailu Victoria's Secret pesumodellid.

FC Kuressaare - Tartu JK Tammeka 1:3

Puudub igasugune põhjus arvata või loota, et Kuressaare seda mängu ei kaota. Null punktiga on platsilt lahkutud 11 meistriliigamängus järjest ning Tammekas on piisavalt sisu, et saarlaste kurba seeriat 12 mängule pikendada.

Kuressaarest on saanud peamine kandidaat viimasele kohale ehk esiliigasse langemisele. Ja nad ise arvasid, et jo-jo ajad on läbi...

Nõmme JK Kalju - Viljandi JK Tulevik 2:0

Kui Kalju mängijad tahavad septembri alguses ausa näoga palga vastu võtta, on võit sellest mängust absoluutselt kohustuslik. Ülim kollektiivne hambutus teisipäevases mängus Sillamäega (1:4 kaotus), millega minetati sisulised võimalused meistriliigas medalit püüda, tuleb kuidagi korvata.

Kui medal on Kalju jaoks läinud, siis neljas koht, mis üpris suure tõenäosusega samuti eurosarjakoha tagab, veel mitte. Nõmmekate kasuks mängib endiselt asjaolu, et Sillamäel on tabelis ka tehniline kaotus, mis tähendab, et kui hooaeg lõpetatakse võrdsete punktidega, asetseb tabelis eespool Kalju.

Paide Linnameeskond - Kohtla-Järve FC Lootus 1:0

Nii ehtne kuue punkti mäng, kui vähegi olla saab. Ainuke asjaolu, mis mõlema meeskonna pingul närve veidike lõdvestab, on Kuressaare ülikehv hoog. See tekitab põhjendatud ootuse, et isekeskis tuleb ära klaarida kaheksas-üheksas koht ehk liigasse püsimajäämine ja üleminekumängule minek. Väljalangemine jääb saarlaste hooleks.

Paidet eelistan kahel põhjusel: koduväljakueelis ja peatreener Meelis Rooba.

JK Sillamäe Kalev - Tallinna FC Flora 0:3

Kahjuks räägitakse sellest kohtumisest eelkõige jalgpallivälistel põhjustel ehk käimas on suuremat sorti tramburai, keda lubatakse staadionile ja keda mitte. Põhjuseks samade meeskondade aastatagune kohtumine, mille ajal puhkes fännide vahel kaklus. Miks? Sest ühed olid "fašištid" ja teised "tiblad". Ja siis veel tuhat muud põhjust kah. Loodetavasti saab seekord läbi ilma jamadeta.

Sellele peaks kaasa aitama ka ühepoolne jalgpallimatš, sest Sillamäe saab Flora käest kindla ketuka. Idavirulasi ei aita isegi ülikonarlik plats, sest Flora mängib kõrged pallid Sander Postile, kes on löönud 7 mänguga 14 väravat, mis ütleb põhimõtteliselt kõik vajaliku ära.

Tallinna FC Levadia - Narva JK Trans 1:1

Transi esitus eelmisel laupäeval mängus Floraga oli häbiväärne ja kaotus jääb keskkaitsja Tomas Rimase ja väravavahi Sergei Ussoltsevi hingele. Vaid Mordori tumedad jõud teavad, miks nad Florale kaks väravat kinkisid.

Aga laupäeval on uus päev ja uus mäng. Ning mulle on jäänud mulje, et Trans enamasti endale kahte järjestikust käkki ei luba. Levadiat suudavad nad tahtmise korral haavata küll ja miks mitte praegu?

Kas nende ennustustega on võimalik teenida miljoneid? Ütle oma arvamus julgelt välja, sest internetis on ruumi piiramatult - Õhtuleht Online kirjutab aegajalt isegi saalihokist.

Jalgpallil - nii kodusel kui ka välismaisel - aitab kätt pulsil hoida ka Ott Järvela Twitter!

Maleskandaal ehk ühe peaga lohe lõputu raiumine

Eesti maleelus toimuv meenutab juba aastaid komöödiasugemetega melodraamat, millele passiks pealkiri "Ühe peaga lohe igavene raiumine".

Hendrik Oldet kangutatakse pukist juba nii palju aastaid, et ilmselt ainult ta ise mäletab, kui palju täpselt. Kokku on kutsutud lugematu arv erakorralisi üldkoosolekuid. Aga tulemus on alati üks ja sama: klubid usaldavat Oldet.

Kui algul oli rohkem või vähem tegemist opositsiooni kohustusliku protestiaktsiooniga - males on alati opositsioon, alati! -, siis viimasel paaril aastal kisub lugu juba päris imelikuks ja kurvaks.

Alaliit on igas mõttes käpuli - riigiga ollakse nii lootusetult raksus, et ähvardab usalduse täielik kaotamine ja rahakraanide jäägitu kinnikeeramine. Olde majandamine on viinud olukorda, kus mammonat arvestatakse ainult miinustes. Iga terve mõistusega juht oleks tingimustes, kus kõik on nii halvasti kui veel vähegi olla saab, ammu tooli vabastanud. Aga Olde ei taandu kuhugi - vastupidi, mõne pealtnägija hinnangul isegi naudib enda ümber toimuvat teatrit.

Iseäranis arusaamatu tundub, kuidas on võimalik, et mees, kellele peaaegu kõigil leidub etteheiteid ja kes on alaliidu tüürinud sügavale sohu, teenib ikka ja jälle klubide usalduse. Minu jaoks on see võrrand liiga paljude tundmatutega. Klubid raha ei saa (või saavad pidevalt hilinemisega), aga ikka toetavad. Ja nii juba pikki aastaid. Müstika...

Aga vaadakem siiski ka medali teist külge. Ehk: mis saaks, kui Olde läheks või minema löödaks? Kes hakkaks maleelu uue vedurina juhtima?

Vaat siia ongi koer maetud. Opositsioon pole (seni) suutnud lagedale tulla kandidaadiga, kellesse kogu maleüldsus usuks. Vastasleeri esimene number Margus Sööt hääletajaid taolist tunnet järelikult ei tekita.

Kaido Külaots, Riho Liiva ja Urmas Randma tõenäoliselt oleksid need mehed, aga esimene on siiski (veel) profimaletaja ning teised igapäevaselt tegevad ettevõtluses. Teisisõnu: aega pole.

Ja nii jätkubki jaanalinnumäng ja lohe raiumine ilmselt veel pikki aastaid.

Martinsoni nädala TOP

1. Rohi oli rohelisem…

Kesise spordisuve valguses tulevad meelde kümnenditagused ajad. Nojah, vanasti tundus ikka lumi valgem ja varblased suuremad. Kümnend tagasi:

* kühveldas Kristina Šmigun võite ja poodiumikohti, Andus Veerpalu ja Jaak Mae lisasid omalt poolt üht-teist;
* Markko Märtin alustas tõusu rallimaailma tippu;
* eelmine vehklemispõlvkond kogus medaleid ja MK-võite;
* vennad Budõlinid ja Indrek Pertelson puhastasid auhinnalaudu;
* korvpallikoondis heitles koha eest EM-finaalturniiril – edukalt;
* Jaan Kirsipuu noppis hooajaga üle paarikümne esikoha, Lauri Aus, Andrus Aug ja Janek Tombak olid olemas või tulemas; * Erki Nool oli võimete tipus;
* Mart Poom valitses Derby County väravas;
* Martin Müürsepp lõi Euroopas laineid;
* pisialadelt – moodne viievõistlus, maadlus – toodi medaleid…
Huvitav, kas rohi tundus või oli rohelisem?

2. Orjarahvas?

Viimasel ajal kõlab treeneritelt jutt, et korvpalliklubid peaksid mängijad kokku võtma varem ning miks mehed nii pika puhkuse saavad. Aitab neile kuupikkusest vedelemisest küll.

Tundub, et oleme orjarahvas tõesti. Kui kupja piits turjal ei tantsi, siis lohistame köit, kuis jaksame. Miks peaks treener kulutama oma väärtuslikku aega mängijate üldfüüsilise ettevalmistuse peale? Või klubi niigi nappe vahendeid jõusaalide üürimiseks?

Kunagi sai räägitud ameerika jalgpallur Mihkel Roosiga. Tema kevad ja suvi on täiesti vaba. Viimane mäng toimub jaanuaris, kokku tullakse korraks juunis, kuid treeninglaager algab 31. juulil. Seega kuus kuud puhkust. Aga ainult näiliselt. Roos palkab koos mõne semuga üldfüüsilise treeneri, käib jõusaalides ning on juuli lõpuks trimmis. Kes teste ei läbi, saab trahvi või lüüakse üleüldse meeskonnast minema.

Kas NBA mängijad tulevad kuu pärast hooaja lõppu kokku ja lähevad kambakesi metsa alla põhja laduma?

Paraku on NBAs ja NFLis ääretult tihe konkurents ning kes end lõdvaks laseb, see kaotab halvimal juhul koha, parimal juhul raha. Seal ei aja viis tiimi meeleheitlikult taga meest, keda ei sooviks palgata ükski Soome klubi.

3. Miks kossuvõit ei rõõmusta

Eesti korvpallikoondise võit Luksemburgi üle ei pannud kahjuks rinda rõõmust rõkkama. No võideti, ja mis siis.

Küsiti, miks Eesti jalgpallurite võit Fääri saarte üle rõõmustas.

Vastus: sel lihtsal põhjusel, et vutimehed alistasid endasuguse, no pisut kehvema. Kui oled näinud, kuidas Eesti korvpallurid alistavad maailma ühe tugevaima meeskonna ehk USA olümpiakoondise, Euroopa meistriks tulnud Saksamaa ja olümpiahõbeda Prantsusmaa, pole Luksemburgi ülemängimine mingi sündmus.

Kui jalgpallikoondis alistab näiteks Argentiina, Itaalia ja Hollandi ning nokib kindlalt ära ka Tšehhi, Poola ja Soome, tundub Fääride võit tavapärane.

Elav tõestus, miks "uus ja parem" Kanepi ei ole (veel) parem

Kaia Kanepi jõudis üle mitme-setme aasta Eurospordi otseülekandesse ja siinne spordisõber sai hüva võimaluse hinnata, milline näeb välja too "uus ja parem" Kanepi.

Esmalt terminitest. "Uus ja parem" Kanepi on see, kes lahkus mulluselt kohutavalt kaotuseseerialt, usaldas treeneriks tundmatu Silver Karjuse ning hakkas jälle võitma ja maailma edetabelis kerkima. "Uus ja parem" Kanepi jõudis Wimbledonis peaaegu poolfinaali ja sai hiljuti Palermos elu esimese WTA turniirivõidu.

Tänane reetis aga, et "uus ja parem" Kanepi ei ole veel kaugeltki see mängija, kes võiks täita eluunistuse ja murda kunagi maailma esikümnesse. Muidugi on ta parem, kui totaalses mõõnas Kanepi, aga (esialgu) kehvem kui "vana ja hea" Kanepi (see, kes kuulus TOP 20 sekka).

Jälgisin Montreali turniiri kolmanda ringi heitlust (kuigi see polnud heitlus) Kim Clijstersiga ääretu tähelepanuga. Sama hoolsalt märkisin üles, mida Eurospordi tunnustatud kommentaatorid Jo Durie ja Chris Bradnam meie neiu kohta kostsid.

Alustame kõige lõpust. "Nii lihtne kui veel saab olla. Kanepi ei kujutanud mingit ohtu," lausus Bradnam Clijstersi õhtupooliku kohta, kui Belgia staar Kanepiga kätt surus.

"Õudusunenägu!" kõlas Durie hinnang veidi varem, kui Kanepi oli järjekordse palli kosmosesse kihutanud.

Ent lihtlabastele järeldustele eelnes mõndagi sügavmõttelisemat. Siis nimelt Kanepi kohta. Vaid mõned näited teie lahkel loal.

"Hirmuäratav, mis võib juhtuda, kui ta suudab vigade ja võidulöökide tasakaalu veidigi ühtlustada. Philippoussis?" lausus Durie, tuueks võrdluse omaaegse Austraalia servikahuri.

Veel Durie: "Säärase jõuga on võimalik võita, keda iganes. Ainult et pallid tuleb platsile saada."

Mõlemad eksperdid jõudsid järeldusele, et Kanepi üritab liigselt iga palli iga hinna eest kohe punktiks lüüa. Ja kui meie lemmik oli pakkunud (ehk selle mängu ainsa) rahuliku ja võiduka pallivahetuse, kuuldus teleripurgist: "Näete, ta oskab küll!"

Võtkem kokku: Kanepi võib olla pidurdamatus hoos (sic! esikoht Palermos settigi kaotamata) või vajuda täielikku sohu (eelmine aasta, tänane mäng...), aga ta vajab ülekõige stabiilsust. Nii ebaühtlaselt mängides esikümnesse ei tõuse.