"Lätis oleme me jumalad"
Telesaates "Uus viis" esines edukalt raskema muusika ansambel "No Big Silence". Bändi laulja Crami sõnul ei oleks esitatud laulul "Vamp-O-Drama" enam edukamalt minna saanudki.
"Rohkem punkte oleks muidugi võinud olla," arvab ta pärast pisikest mõttepausi. Saates osalemise põhjuseks toob laulja kontrasti saavutamise: "Oli ju üsna kindel, et ülejäänud lood on ballaadi-tüüpi soigumised ja meie mõjusime hea kontrastina." Võrdlusmoment tekkis koguperemuusikaga küll. Kahe muusikastiili vahe on nii suur, et inimeste eelistused tulid selgelt välja. Karmima muusika kasuks.
Samas peab Cram esinemist bändile heaks reklaamiks. Nii suurt edu ette ennustada siiski ei osatud. "Sellistel inimestel, kellele bänd meeldib, on kindel võimalus meile hääli anda. Samas on neil, kellele me eriti ei meeldi, kuid need soigumised ka mitte, jällegi meile häälte andmise võimalus," selgitab Cram ebamääraselt ettekavatsemata plaani mõtet. Üldse aga käib ansambli uute lugude sündimine rohkem hooaja kaupa. Mõnikord nädalaga, mõnikord jääb sisse kuupikkune paus.
Uus plaat tulekul
Praegu pannakse kokku uue plaadi materjali. Kindlalt valmimise kuupäeva paika pandud ei ole. See sõltub paljudest erinevatest asjaoludest. Uuele üllitisele kogutakse loomulikult kõik värsked lood. Need, mida vaid kontsertidel esitatud. Lähitulevikus on õhus ka mõned live-esinemised.
Tegelikult nopib No Big Silence oma kümneaastase töö vilju. "Kui kunagi alustasime, siis tegime death-metal stiilis muusikat," mõtiskleb Cram. Nüüdseks on muusika muutunud koos tegijatega, sest ühte ja sama tegema jääda on laulja meelest paigaltammumine. Muusikaliste maitsetega muutuvad ka enda tegemised. Ansambel No Big Silence pole päris kümmet aastat tegutsenud, aga bändis mängiv kamp küll. Alustati Aggressoriga ning siis tuli nimevahetus, mis säilinud tänini.
Bändi loo valmimine kujuneb välja stuudios ühtses kambavaimus. Crami kirjutada jäävad lugudele sõnad. Miks muusika stiil just karmimat sorti on, vastab Cram lühidalt: "Meile meeldib." Ka plaatidega on juba mitu korda ühele poole saadud: Aggressoriga kaks, No Big Silence`iga üks.
Oma fänne pole Cram kunagi kokku lugenud ja päris igale poole esinema ei minda ka. "Me ei ole selline bänd, kes käib igal nädalavahetusel kuskil kõrtsis esinemas," väidab laulja. "See pole meie jaoks ka eriti tähtis. Parem teeme vähe, aga korralikult. Peaasi, et meile endale meeldib." Seega ei torma poisid iga kutse peale uisapäisa kohale. Peale muusika teeb Cram ka kujundustööd ja vedeleb niisama.
Raske muusika üheks kaubamärgiks on tavaliselt pikad juuksed. No Big Silence´i liikmete kohta see ei kehti. "Püha jeesus, see pole ju näitaja!" hüüatab Cram sellise väite peale. Ka Cram ise on juba ammu oma pikemad kiharad lühemate vastu vahetanud ja leiab, et raskema muusikaga seonduvad pikad juuksed on stereotüüpne arvamus 70ndatest ja 80ndatest.
Esimesed sammud
Ansambli eesmärk on muusikat oma lõbuks teha, kinnitab Cram: "Muidugi ka maailmatuurid, üleilmaline kuulsus, kõvasti pappi.... mida siis veel." Eesti tingimustes on see üsna keeruline ülesanne, aga samas mitte nii võimatu, et asi katki jätta ja käega lüüa.
"See võib tulla üle päeva," selgitab Cram muusikamaailma saladusi ja teeb näppudega nipsu imiteerimaks hetke suurust. "Ühel päeval võib lihtsalt asi hakata tohutu kiirusega arenema." Kõik algab mingist korralikust plaadilepingust, siis plaat, tuurid jne. Hetkel teab Cram, et bänd on tehtud, esinemised ka ja plaadifirmadega otsitakse kontakti. Need ongi esimesed sammud okkalisel teel. "Me pole just hullumoodi mässanud, näiteks sadu pakke plaadifirmadesse teele pannud, vaid vaikselt isiklike suhete kaudu tegutsenud," ütleb Cram. Huvi on tuntud, kuid tingimused ei vasta vajadustele. "Ega esimene pakkumine pruugigi olla see kõige parem. Kogemused on näidanud," ei tehta asjast suurt numbrit.
Esinemiste tee on ka välismaale viinud. Aggressori päevadel palju Venemaale, No Big Silence´iga Ungarisse, Soome ja Läti Vabariiki. "Lätis oleme me jumalad," naerab Cram." Seal pole sellises stiilis bändi olemas ja nad peavad seda sisse ostma."
