Miks ainult üks miljon?
Laulva revolutsiooni ime on, et Eestis elab kõige rohkem 10—14-aastasi. Samal ajal jääb inimesi igal aastal vähemaks rohkem kui Põlva linna jagu. Tendets on kestnud kuus aastat. Sündimus kahaneb ja suremus kasvab ning Eesti elanikkond väheneb umbes kümne tuhande inimese võrra aastas. Rahvaarv võib kahaneda inimpõlve jooksul 1,2 miljonini, eestlaste arv 750 000-ni. Oleme väljasurev rahvas.
Kuidas peatada kuristiku serval rippuvat vankrit? Probleemi teadvustades. Ja tegelikult pole ühing Elu Liit öelnud midagi uut, ta on seisnud vaid kõikide tervete suundumuste eest, mis aitavad kaasa rahva ja tema moraalsete väärtuste säilimisele. Ka sündimata elu on elu, mida tuleb kaitsta põhiseaduse 16. paragrahviga: “Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.”Tänane Elu Liidu kuues elupooldav miiting algab nagu tavaliselt Viru väravate juurest. Kantakse plakateid, nagu: “Väärtusta naist, kaitse last, armasta neid mõlemaid!”, “Kingi elu, sinu ema tegi seda!”. Rauda tuleb taguda, kuni see on kuum, rahva arvust rääkida, kuni teda veel on. Kui pole rahvast, pole riiki, tema keelt, kultuuri, ajalugu, tulevikuunistusi ega neid, kes tulevad pärast meid.
Elu Liit on korraldanud viis aastat protsessioone läbi Tallinna vanalinna Toompeale, kus peetakse lühike, kuid intensiivne miiting, kus on võtnud sõna mitmed pastorid ja ühiskonnategelased. Eelmise aasta miitingul osales ligi tuhat demonstranti. Enn Tarto tervitas kõiki, kel on olnud võimalus sündida, ja avaldas kahetsust, et iga perepoliitikat puudutav seadusemuudatuse katse (eelmises riigikogus) kas külmutati või sahtlisse seisma pandi.
Esimestel aastatel seisid elupooldajad vastakuti põlgusega ja meedia vaikis sündmuse maha. Hiljem tekitas probleem avaliku diskussiooni ajakirjanduses. Sellest on ka kasu olnud: meditsiiniliselt põhjendamata aborte on piiratud 11 rasedusnädalaga, aastas tehakse keskmiselt viis tuhat aborti vähem kui 1993. aastal. Lastetoetus on kasvanud poole võrra ja väikesi lapsi kasvatavatele peredele hakatakse tuleval aastal maksma lapsehooldustasu.
Ametist on lahkunud sotsiaalminister, aborte toetanud Pereplaneerimise Liidu asepresident Tiiu Aro. Eelmise aasta 1. mail hakkas kehtima pornograafiat, julmust ja vägivalda reguleeriv seadus. Abordi doteerimine haigekassa poolt on vähenenud 50%-ni. Need kõik on terved ja positiivsed suundumused, kuid ebapiisavad, et püsima jääda. Ühiskondlik diskussioon peab viima tegudeni.
Alustada tuleks noortest, kulutada aega, energiat ja raha, käia koolides ja asutustes, näidata aborti puudutavaid filme. Pidada loenguid, kus vastatakse küsimustele, mis abordi- ja moraaliärimeestele ilmselt ei meeldi. Kui turvaline on tegelikult nn. turvaseks? Milline on abort, see kergeks operatsiooniks peetav protsess tegelikult? Milliseid füüsilisi ja psüühilisi tagajärgi see kaasa toob? Miks nimetas eelmine sotsiaalminister aborti üsnagi tulusaks äriks? Ja millal algab inimelu?
Selliseid programmilisi loenguid on Elu Liit pidanud alates 1997. aastast 128, ühingu liikmeid on kutsutud loenguid pidama paljudesse koolidesse.
Maailma moraaliväärtuste skaala muutub pidevalt. Ei pea elama seebifilmides ja klantsajakirjades pakutavate devalveeritud normide järgi, mis ei paku kellelegi kaitset ega tegelikke vastuseid, tõelisus on midagi muud.
Eesti vajab riigi ja vabaduse säilimist, abordiküsimuste teadvustamist, vägivalla ja kõige muu kadumist, mis loob vale ettekujutuse elust ja inimeste suhetest. See ei ole kerge, kuid meil pole teist maad ega rahvast, kelle heaks seda teha.
Kui suudame väärtustada inimest kui kõige suuremat varandust, siis ilmselt jääme alles. Ja miks peaks meid olema ainult üks miljon, nagu juba aastakümneid kurtnud oleme? Miks mitte kaks ja miks mitte kolm miljonit?
