Unetu Seattle`is II osa
”You´ve Got Mail”
Rezii: Nora Ephron. Osades: Tom Hanks, Meg Ryan, Greg Kinnear, Parker Posey jt. USA 1998.
”YGM” on kolmas kord Tom Hanksil ja Meg Ryanil koostööd teha (”Joe Vs The Volcano”, ”Sleepless In Seattle”), mistõttu nende klapp on suurepärane. Et ”YGM” näol on aga tegemist 1940. aasta filmi ”Shop Around The Corner” remake´iga, ei päästa ka Hanks ja Ryan imalat story’t. Võib küll kiruda, et inimkonna kiireimat leiutist emaili kasutavas filmis kulub paaril tutvumiseks kaks tundi, aga mõeldes 50 aasta taguse aja peale, mil kirjad liikusid mitu päeva, võib ainult hirmuga ette kujutada ”YGM-i” originaali pikkust.
Sisu
Keegi, kellest sa tänaval möödud, võib tegelikult juba olla su elu armastus. Joe Fox (Hanks) ja Kathleen Kelly (Ryan) on teineteisesse emaili teel armunud, kuid vihkavad elukutsete tõttu üksteist päris elus. Joe on, nagu nimest võib järeldada, üks omanikke raamatukaubamajade ketis Fox & Sons Books, mis tahab välja süüa Kathleeni pisipoodi, lasteraamatutele spetsialiseerunud Shop Around The Cornerit. Joe ja Kathleeni kohtumist raskendab ka asjaolu, et mõlemal on elukaaslane, Joel bitchy raamatukirjastaja Patricia (Posey) ja Kathleenil eneseimetlejast kolumnist Frank (Kinnear).
Kui postiljon tuleb vargsi nagu varas öösel
Teeme ühe asja selgeks. Paljud tõlgivad ”Sleepless In Seattle” ”Unetus Seattle`is”, aga ”unetus” oleks ”sleeplessness”. So there. Sest sellest filmist erineb ”YGM” ju ainult sellevõrra, et raadio asemel armuvad Hanks ja Ryan arvuti teel. Kinnear on suisa Ryani eelmise boyfriendi Bill Pullmani koopia.
Selle filmi paras pikkus oleks tund ja 15 minutit. ”YGM” on ju üles ehitatud ainult ühele asjale: millal rivaalitsevad Joe ja Kathleen tegelikult aru saavad, et nad üksteisesse armunud on? Joe pakubki tunni ja veerandi möödudes välja kohtumisvõimaluse, kuid lööb siis araks ja vaataja peab igavledes jälgima tatina venivat aega. Ajatäide sisaldab absoluutselt mõttetut Joe lifti kinnijäämist, Joe isa järjekordset lahutust ja muud tüütust. Suurepäraselt välja mängitud lõpp sunnib ”YGM-ile” ometi andestama. Kui paarikese suudlemise taustaks kõlab ”Somewhere Over The Rainbow”, tuleb peaaegu pisar silma. Ryan on kohati liiga suhkrune, kuid olgem ausad, meessoost vaatajad, kes ei tahaks temaga välja minna?
Probleemi tekitab ka filmi toimumisaeg, milleks on jõulud. Märtsi lõpus olen vähemalt mina juba jõuludest, kuigi nad mulle üliväga meeldivad, mingil kombel jagu saanud ja ei soovi saada taas kiusatusse kistud. Filmi lõpp esindab teist äärmust. Nii lilleline kevad, et lõhn on lausa saalis tunda, rikub tuju teistpidi ära. Aga see pole muidugi enam tegijate probleem. New Yorki on seeeest ülihästi näidatud.
Kinneari tegelaskuju on küll üle mängitud, kuid ometi armsam kui aastate tagune Pullman. Patricia osas annab lõpuks aga mainstream publikule oma talendist aimu indiefilmide kuninganna Posey. Absoluutselt ei tunne ära ”Out Of Sighti” äput Steve Zahni ja see on ainult hea märk. 3
