Mikko Fritze: ainult rumal inimene ei sõida jalgrattaga! (52)
«Ei olegi ühtegi vettpidavat vabandust peale hirmu, miks ei võiks linnas kõiki sõite jalgrattaga teha,» on sihtasutuse Kultuuripealinn Tallinn 2011 endine juht Mikko Fritze kindel. Tema arvates peaks Eesti teedel praegusest mitu korda rohkem jalgrattureid olema.
Igal kevadel avastame, et autojuhid on häiritud, kui jalgratturid oma sõiduriistad talvekorterist välja toovad. Teie aga sõidate jalgrattaga isegi talvel.
Minu jaoks on jalgratas igapäevane liiklusvahend koolipoisieast alates. Täiesti normaalne oli kaks korda päevas 11kilomeetrist otsa kodu ja kooli vahel vändata. Praegu sõidan kallimat sorti kokkupandava linnarattaga ja see on mul iga päev kasutusel. Ratas annab vabaduse! Ka ülikond ei ole takistuseks – saan vastuvõtul paar klaasi veini juua ja ratta kas või käekõrval koju lükata. Eelistada linnas autot rattale on rumal.
Teil on kogemusi mitmest riigist. Millise hinnangu annate Eesti jalgrattakultuurile?
90ndate alguse Tallinn oli ratturitele karm paik. Rattaga liikuda oli ohtlik ja teisalt peeti seda naeruväärseks. Justkui olnuks rattaga sõitmine vaesuse märk. Praegu on olukord võrreldes kas või kümne aasta taguse ajaga hulga parem, Eesti ei ole enam jalgratturite põrgu. Kuid rattureid peaks olema palju-palju rohkem. Külm ja tuul, need on vabandused, mis ei pea vett. Ainuke vabandus, millest aru saan, on hirm.
Ehk on see hirm põhjendatud, sest autojuhid kipuvad ikka rattureid eirama.
Autojuhte me muidugi segame. Mõned signaalitavad selja taga lihtsalt selleks, et öelda: «Hoia eest, mina tulen!» Kahjuks neid jagub, kelle arvates on tänav autodele ja jalgratas sinna ei kuulu. Kummaline on see, et ka muidu leebed ja heatahtlikud inimesed võtavad autorooli istudes hoiaku, et ratas ei ole võrdne liikleja.
Linnaliikluses võib enim etteheiteid teha bussijuhtidele, kelle liikluskäitumine peaks olema eeskujulik. Aga nemadki kipuvad punase tule ajal ristmikule sõitma. Kuid sohvreid, kes nii linnas kui maanteel jalgrattureist liiga lähedalt ja suure kiirusega mööda sõidavad, on kahjuks palju. Imestama paneb ka see, miks peab jalgratturist mööda sõitma isegi vahetult enne parempöörde tegemist. Miks ei võiks oodata, kuni jalgrattur on üle ristmiku sõitnud, ja siis tema tagant rahulikult pöörata.
Usun, et vastandumine lõpeks, kui autojuhid oleksid ka ise ratturid. Praegu on nii, et lapsevanem ei luba oma last rattaga linna või maanteele sõitma, sest ta on ise autojuht ja teab, et ta käitub juhina nõmedalt. Loomulikult kardab ta siis, et ka teised juhid käituvad samuti. Kas pole kummaline?
Kas jalgratturid siis on nagu inglikesed, midagi valesti ei teegi?
Jalgrattur peab arvestama, et ka temale kehtivad reeglid. Ma ei poolda kõrvuti sõitmist sõiduteel. Seda ei tohiks teha. Ja sõiduteel sõites peab teadma, kuhu kuulud, mõistlik on sõita teepeenrale võimalikult lähedal. Vähemalt mina teen nii. Jalakäijatega tuleb ka arvestada. Nad on lausa hirmul, kui rattur neist liiga lähedalt mööda vuhiseb.
Miks on paljud jalgratturid ikkagi sõiduteel, ehkki samas kõrval jookseb kergliiklustee?
Kui vähegi võimalik, kasutan kergliiklusteed, aga alati ei ole see võimalik. Mõned neist on väga halvas korras, mõned aga ehitatud selliselt, et seal rattaga sõita on puhas piin. Kõrged mahasõidud sunnivad pidevalt pidurdama. Väga palju on kohti, kus rattatee ristub sõiduteega, ja selle ületamiseks pead jalakäijaks kehastuma ja maha tulema või siis iga viie sekundi pärast auto läbi laskma. Üks hullemaid kohti on Tallinnas Pärnu maantee ja Liivalaia ristmik, kus kesklinna poole sõites rattatee täiesti ootamatult lihtsalt lõpeb ja sa oled keset busse ja autosid ega tea, kuhu minna.
Kergliiklusteedele joonistatud märgistusest, mis peaks eristama jalgratturid teistest liiklejatest, ei peeta väga kinni. Teel, kus on läbisegi jalgratturid, kepikõndijad ja rulluisutajad, tekivad pinged. Mis oleks lahendus?
Ma ei poolda igale liikleja eraldi tee tegemist, kõik – nii jalutajad, rulluisutajad kui ka ratturid – peaksid ühele teele ära mahtuma. Asi on selles, et inimesed ei ole veel harjunud ega õppinud üksteisest lugu pidama. Asi oleks teisiti, kui rattureid oleks rohkem. Siis osataks nendega ka arvestada. Praegu sa võid seal ju kella lasta, aga jalutaja vaatab taevasse, et mis linnuke see seal siristab.
Mida hullu on teiega Eestis jalgrattaga sõites juhtunud?
Sülitan kolm korda üle õla, Eestis ei ole minuga midagi tõeliselt hullu juhtunud. Selliseid situatsioone, mis panevad küsima, miks ta nii tegi, on olnud muidugi sadu. Vahel olen aplodeerinud mõne autojuhi tõeliselt nõmeda liigutuse peale, siis on vihastatud ja aken sõimamiseks alla keritud. Vastu autot olen patsutanud, kui autojuhi tegu on ülivõrdes nõme. Siis on juht ka ise sellest aru saanud ja häbenedes minema sõitnud.
Tallinnas tehti hiljuti küsitlus piirkiiruse vähendamiseks 40 kilomeetrile tunnis. Hääletus leidis rohkem vastu- kui poolthääli. Mida arvate teie, kas linnas peaks sõitma aeglasemalt?
Mina pooldan linnas piirkiiruse alandamist. See võiks olla isegi 30 kilomeetrit tunnis. Uskumatu, et linlased seda ei toetanud. Ma arvasin, et see võeti vastu. Aeglasem sõit linnas päästaks elusid ja ma ei usu, et keegi sellepärast kuskile hiljaks jääks.
Kuid ma ei ole selles küsimuses kirglik võitleja. Kui mõni liiklusspetsialist mulle selgitaks, et ma eksin, siis ma ei vaidleks talle vastu.
Väikelinn on rattasõbralikum
Algatuse «Eesti rattarikkaks» eestvedajad viisid aasta tagasi läbi küsitluse Eesti linnade ja asulate jalgrattasõbralikkuse kohta. Mõnusamad paigad jalgrattasõiduks olid küsitluse järgi Karksi-Nuia, Elva, Saku ja Kärdla. Ülikoolilinn Tartu jäi hinnanguskaalal keskmiste hulka. Tabeli alumisse otsa paigutasid ratturid Narva, Tõrva, Jõhvi ja Kohtla-Järve. Suurematest linnadest olid viimase kümne seas ka Tallinn ja Viljandi.
