Tähelepanu – rongaisad! (40)
Kui justiitsministeerium pani oma koduleheküljele nende isade nimed, kes ei maksa oma lastele elatisraha, oli arutelu üsna elav.
Usun, et see oli emade meeleheitlik samm, et lapse isalt elatisraha siiski kätte saada, mitte mingi põhimõtteline vendetta, mille käigus asuti omavahelistele arveteklaarimistele. Mõned sõnavõtud kippusid kahjuks just seda rõhutama.
Nüüd on astutud järgmine samm. Tulevikus on kohustatud lapsele elatisraha maksma ka madalapalgaline lapsevanem, kes kolmandiku palgast peab järeltulija ülalpidamiseks andma. Lõpuks ometi!
Meie naised teenivad võrdväärse töö eest kolmandiku vähem kui mehed. Üldjuhul on üksikvanemad emad. Miks oleme kogu iseseisvuse aja pidanud loomulikuks, et lapsed hüljanud isale peab jääma enese tarbeks vähemalt pool alampalgast ehk 2175 krooni, aga pole üldse pidanud tähelepanuväärivaks seda, kui palju on emal ja lastel kasutada igapäeva elulisteks vajadusteks raha?
Ja midagi kindlat peale riikliku lapsetoetuse sageli ei olegi. Aga ema peab hakkama saama ja saabki. Miks me isa suhtes sama nõudlikud pole olnud? Miks me isakohustuste täitmist enesestmõistetavaks ei pea? See, et justiitsministeerium sellele rajale on astumas, on kiiduväärt. Võetud suund lubab loota, et ka nn Riikliku Alimendifondi edasiarendamise mõte ei ole enam pelgalt unelm. Kohtutäiturite menetluses olevate elatisnõuete jääk oli aasta lõpus ligi 78 miljonit krooni!
Riik, kes sisuliselt võimaldas erastada kohtutäiturite institutsiooni, raputades sellega endalt maha põhiseadusliku kohustuse tagada seaduste täitmine, peab leidma võimalusi seaduste ja kohtuotsuste täitmiseks.
Töökoht Euroopas
Probleem on ju tegelikult terav – sotsiaalministeeriumi uuring näitas, et üle kümnendiku kõigist alaealistest Eesti lastest kasvab vaid ühe vanema hoole ja armastusega, kusjuures tervelt 97% juhtudest on üksikvanemaks ema. Või teine näitaja: Eestis on hinnanguliselt 25 000 last, kes ei saa pere juurest lahkunud vanemalt elatisraha. Võib arvata, et masuaegne tööpuudus pigem kergitab, kui alandab seda arvu. Küllap on nende vanemate seas igasuguseid: on neid, kes tööpuuduse tõttu ise tõsiselt püksirihma pingutavad kui ka neid, kes põhimõtteliselt ei maksa, olgu selle põhjuseks siis tõdemus, et raha kulub endalegi ära kuni jonniajamiseni välja. Nemad ei taha ja ei suuda, aga last üksi kasvatav teine vanem peab suutma. Selline mõtteviis peab kaduma.
Kummastav oli lugeda Ühenduse Isade Eest juhatuse liikme hukkamõistu justiitsministeeriumi kavandatava nn kolmandikureegli kehtestamisele. Kavandatavat laste toetamise kohustust vanema poolt võrreldi tagasiminekuna Nõukogude Liidu õigusruumi. Teadmiseks neile nii mõtlevatele «isadele», et lapsed vajavad sööki ja riideid ka iseseisvas Eestis ja seda lausa iga päev.
Kuid probleem ei ole ainult siseriiklik, sest arvata võib, et on ka isasid, kes on paremate jahimaade lootuses Eesti tolmu jalgelt pühkinud ja kusagil Euroopas tööd rügavad.
Kas otsi tuult väljal? Euroopa Parlament on probleemi käsile võtnud ning hiljuti kiideti heaks konventsioon, milles käsitletakse laste ja teiste pereliikmete elatise rahvusvahelist sissenõudmist. Ja nagu öeldud, mitte ainult lastele, vaid ka abikaasadele ja endistele abikaasadele.
Selle dokumendi põhimõttes ei ole midagi uut, mis juba ei oleks kirjas ÜRO laste õiguste konventsioonis. Kordan olulisemaid sätteid: igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid; igal lapsel on õigus elatustasemele, mis vastab tema kehalisele, vaimsele ja sotsiaalsele arengule; vanemate esmane kohustus on tagada järeltulija arenguks vajalikud elutingimused.
Ja viimane põhimõte, mis paneb riigile rakenduskohustuse ja sunnib tegutsema – nimelt peavad osalisriigid võtma tarvitusele kõik asjakohased meetmed, sh rahvusvaheliste lepingute sõlmimise tagamaks lapse ülalpidamine tema vanemate (või lapse eest vastutust kandvate isikute) poolt.
Niisiis on põhimõtted ammu paika pandud, Eesti on neid ka lapse õiguste konventsiooni ratifitseerimisega tunnustanud ja viimane aeg on need ka tegelikkuseks muuta. Täpselt formuleeritud ülesanded rõhutavad selgelt, et oluline on konkreetsete juhtumite lahendamine, mitte aga lõputu tegelemisprotsess. Venitamise tõttu kannatab ennekõike laps.
Vajalikud sanktsioonid
Kuna bürokraatia kipub ülisageli ja kõikjal muganduma ning muutuma konkreetsete inimeste probleemide lahendamise kohast asjaks iseeneses, s.t pigem dokumentide vastuvõtmise kohaks, näeb konventsioon ette sedagi, et keskasutustel lasub kohustus anda õigusabi või hõlbustada selle saamist, aidata kindlaks teha «kadunud» lapsevanema asukohta, samuti aidata hankida teavet sellise vanema sissetuleku ja vara kohta, abistada dokumentide saamisel ja nende kättetoimetamisel jne.
Eesmärk on üks: aidata last ja teda kasvatavat lapsevanemat ning rakendada sanktsioone selle vanema suhtes, kes ei täida elatisraha maksmise kohustust. Näiteks arestides palga, pangakontod, maksutagastuse, vara või korraldades selle sundmüügi, teavitada krediidiinfoteenust pakkuvaid asutusi.
Samuti võib pidada kinni pensionimaksed, aga needki saab arestida, keelduda mitmesuguseid tegevusi teha lubavatest õigustest (nt mootorsõiduki juhiloast, jahitunnistusest või relvaloast), aga ka peatada või tühistada need. Leppimatu lähenemine, kas pole? Eesmärk on aga kindlapiiriline, et laste arv, kellele vanemad on «unustanud» elatisraha maksta, hakkaks langema.
Muidugi oleks parem, kui peres valitseks harmoonia ning vanemaid ei tuleks sundida oma kohustusi täitma või üle Euroopa taga otsima. Kahjuks ei ole aga maailm täiuslik ja otsida laste heaolu nimel ettevõetavale võrdlusi Nõukogude Liidu aegadest on lapsevaenulik.
