Viie rikkama asemel viie viletsama hulka! (142)
Euroopa viie rikkama riigi asemel, kuhu Andrus Ansip meid viia lubas, oleme Reformierakonna ja IRLi juhtimisel jõudnud maailma 215 riigi seas hoopis planeedi viie suurima kukkuja hulka, platseerudes oma majanduslangusega 210. kohale. See uudis ilmus mõni päev tagasi, kuid valitsus jättis selle igasuguse tähelepanuta.
Et vaid Armeenia, Ukraina, Läti ja Leedu meist tahapoole jäävad, ei sega aga peaministrit pidukõnedes rääkimast, et riigina olevat me hästi hakkama saanud ja et kohe algab maruline majanduskasv. riigikogu rahanduskomisjoni oravapoisist esimees Taavi Rõivas tõdes aga saalis, et rahanduses oleme vääramatult Euroopa meistrid.
Jah, me oleme meistrid ennast kiitmas. Need, kes räägivad vaesusest, töötusest, abivajajatest ja haigetest, meistriklassi välja ei kanna. Vastupidi, nad oleksid justkui riigivastased. Pärast seda, kui töötud tuhandete kaupa lauluväljakule kokku tulid, neist rääkimata jätta enam ei saa. Vaesuse teemat aga ei puudutanud aastapäevakõnes president Ilveski.
Olematu vaesus ja viletsus
Vaesust meil justkui polekski, täpselt samuti, nagu ei tunnistatud 90ndate aastate algul teise Eesti olemasolu. «Kas hakkame tegema panust äpardunutele edukate arvelt, soosima mahajääjaid edasijõudnute käest ressursse ära kiskudes, kaitsma mittetoimetulijaid töökate kahjuks!» hüüdis tol korral Siim Kallas.
Aastad on möödunud, kuid lõhe kahe Eesti vahel on üha süvenenud. Vaesus lokkab. Umbes 130 000 inimest on selle eest välismaale pagenud. Lähevad haritud noored, lähevad uusvaesed. Paljud juba jäädavalt, sest kodumaal pole neile tööd, leiba ega sotsiaaltoetusigi. Peaminister rääkis toetustest kui lennuki pealt raha külvamisest, kuid tema valitsus maksab siiani 300kroonist lastetoetust ka
35 000-kroonist vanemahüvitist saavale lapsevanemale. Tuhandekroonise toimetulekutoetuse saaja jätab aga Ansip sellest 300 kroonist ilma. See olevat topelttoetamine.
Eesti riiki ei huvitagi, palju meil vaeseid on ja kuidas nad hakkama saavad. Absoluutset vaesuse piiri uuringut, millest allpool pole inimesel võimalik kehtivate hindade juures hakkama saada, pole juba mitu aastat tellitud. Ka miinimumostukorvi uuringuid pole riik statistikutelt enam tellinud. Polevat mõtet, sest pilt tuleks liiga hale. Viimased leibkonnauuringud pärinevad tõusuaegadest, aastast 2007. Rohkem neid enam tehtud pole.
Ent kui Eestis on alla poole neid, kes usuvad oma majanduslikku toimetulekusse ja 73% inimestest peab vaesust laialt levinud probleemiks, kisub olukord juba sotsiaalse katastroofi poole. Me ei taha rääkida sellest, et praegune 15,5%line töötus on taasiseseisvusaja suurim, et töötuse kasvult oleme Lätiga esimesed Euroopas. Et ligi kolmandik registreeritud töötutest on tööta olnud aasta või kauem ja et heitunute arv kasvab kiirtempos.
Ja olgugi, et Eesti tööturunäitajad halvenevad teiste riikide omadest kiiremini, tõrvavad oravad riigikogu kõnepuldis Tallinna sotsiaalseid töökohti kui plaanimajanduse karvase käega turu solkimist. Tallinna tööbörsi kilomeetrise järjekorra teleekraanil näitamine andvat välismaailmale halva signaali. Ent kas see signaal, et Soome tööle läinud ja seal sissetulekuta jäänud isikutest saavad kõige rohkem toimetulekutoetusi Eestist pärit inimesed, on parem?
Iseendale valetamise meistrid
Joonistame paberile pensioniea tõstmise kõvera, arvestamata statistikat, et peaaegu pooled lähevad juba praegu pensionile, enne kui õige iga kätte jõudnud. Nad on liiga haiged ja viletsad, et edasi töötada. Kui selle fakti riigikogu saalis sotsiaalminister Pevkurile esitasin, tegi ta ootamatusest suured silmad. Eelmisel aastal oli meil 17 000 eelpensionäri. Kui juurde arvata ka pensionieelses vanuses töövõimetuspensionile jääjad, on pensionile siirdumise tegelik aeg seadusega ette nähtust peaaegu kolm aastat madalam, sest me tervis on vilets ja sureme heaoluriikidega võrreldes 15–20 aastat varem.
ÜRO inimarengu edetabelis oleme üks kehvema tervisega riike. Eesti meestel on Euroopa riikidest kõige madalam tervislik eluiga. Meditsiiniteenuse rahastamiselt oleme Euroopas viimased, kuid arstiabi kuluefektiivsuselt lausa esikohal, mis just tähendabki, et arstiabi pole kättesaadav ega patsiendisõbralik.
Patsiendi omaosalus ravikuludes on meil üks Euroopa kõrgemaid. Ainukese riigina ei kompenseeri me hambaravi, samas kui kõik Euroopa riigid teevad seda suuremal või vähemal määral. Arstirohud on meil aga Euroopa kallimad ja riigi hüvitised imepisikesed. 55% maksab patsient meil rohtude eest omast taskust, samas kui Euroopa keskmine on 8-9%. Neli esimest haiguspäeva istume rahata kodus või õigemini käime haigena tööl. 90 000 inimest on aga üldse kindlustuseta. Vanainimestele tegime hooldusravi tasuliseks – sada krooni päev – ja sellega ka paljudele kättesaamatuks.
Näete siis, kuidas me rahandusala Euroopa meistriks saime. Lisaks veel tõstsime elektriaktsiisi eratarbijale 5 ja äritarbijale 9 korda suuremaks kui Euroopa miinimumnõue, eriotstarbelise kütuse aktsiise 5 korda ELi nõudest ülespoole. Olemegi peened ärimeistrid, kuid varandusliku kihistumise poolest ehk Gini koefitsiendi järgi jääb meist Euroopas maha vaid Portugal.
Ehk aitab numbritest, et mõista, kui oleme alla me oma sotsiaalpoliitikaga käinud ja kui vaeseks ja viletsaks me Reformierakonna ja IRLi targal juhtimisel oleme jäänud.
