Veerpalu olümpiatee: hilinejast kuningaks (18)
Peagi kordab Andrus Veerpalu teise legendaarse "spordivanamehe" Jüri Jaansoni saavutust. Ent vähesed mäletavad, et tee kuuele olümpiale ja klassikakuningaks algas bussist mahajäämisega.
1992 Albertville
Jäi olümpiabussist maha
Taasiseseisvunud Eesti pääses Albertville’i äkki. Koondise nimekirja lülitati ka noor ja perspektiivikas suusataja Andrus Veerpalu.
Aega ettevalmistuseks oli, raha mitte. Appi tulid sõbrad soomlased, kes maksid kinni laagrid Vuo-kattis ja Levil. Soome jagas veelgi humanitaarabi – ostis lõunanaabri koondisele vormid selga.
Imekombel leiti Eestis raha olümpiaeelseks laagriks St. Moritzis. Sealt liikusid suusatajad Albertville’i bussiga. Vähemalt osa liikus, sest Veerpalu unustati kogemata maha.
"Tegime kuskil piiril peatuse ja mul läks asjaajamistega pisut kauem. Kui parklasse läksin, oli buss lahkunud," meenutab Veerpalu. "Ootasin seal, kuni mingi sportlaste buss tuli, ja istusin peale. Igatahes jõudsin lõpuks õigesse kohta."
Kui praegu on hooldemeestel peavalu, et Veerpalule poolesaja paari seast õigeid valida, siis Albertville’is polnud vähimatki muret: ei olnud määrdemehi – töö tegid treenerid Hain Kinks ja Mati Alaver – ega suuski.
"Mu suusapargi moodustasid kaks paari Visu klassika- ja kaks uisusuuski. Valik oli väga lihtne," muigab Veerpalu.
Määrdeid oli rohkem, ent mitte oluliselt. "Meil oli üks määrdeid täis plastkarp – selline, mis tänapäeval kuulub iga endast lugupidava pühapäevasuusataja varustusse," räägib Alaver.
Kõigile üllatuseks sõitis Veerpalu 10 km klassikadistantsil välja 21. koha.
Alaver: "Saime Veerpalu suusad mingil määral libisema. Hea suusaga olnuks ta 15 seas kindlasti. Aga medaleid jagati hoopis teistel kiirustel, seega eufooriasse me ei langenud."
Veerpalu ei mäleta Albertville’ist palju. Ehk seda, et närvitsemist oli stardi eel oluliselt rohkem kui praegu. "21. koht oli suurepärane, kuid suuri lootusi veel ei tekitanud."
1994 Lillehammer
Ajakirjandus materdab
Kahe aastaga suuri muutusi ei toimunud, vaid suuski ja määrdeid tuli lisaks. "Jäime igas sektoris konkurentidest maha," tõdeb Alaver. "Massöör ja arst olid juhuslikud külalised, hooldetiimi polnud. Panustasime kogu raha treeningprotsessi, mitte taustajõududesse."
Alaver selgitab, et tehtud vead olid tingitud kas teadmatusest või taotluslikud. "Läbimurret üritades julgesin Veerpalule ja Maele Norra treeninglaagrisse kaasa panna – ise ei saanud sõita, sest raha polnud – säärased treeningkilomeetrid ja -tunnid, et praegugi läheb rind uhkusest kummi. Mae edastas telefonitsi sõnumi: soomlased harjutavad iga kord pool tundi vähem, kuid suusatavad kiiremini. Ütlesin: pole hullu, täidame oma plaanid ja vaatame, mis tuleb. Esialgu ei tulnud muidugi midagi, aga mehed tegid alla fantastilise baasi, millelt täna tulemust lõikavad. Oleks me toona kasutanud efektiivsemat programmi, tulnuks mingi edu kiiremini. Aga kas Veerpalu ja Mae ka medaleid võitnuks..."
Karmid treeningud tõid Veerpalule kraesse hingamisteede haigused ning vaid viimasel distantsil, 50 km klassikas oli ta enam-vähem ja sai 26. koha.
Kui täna peetakse kohta kolme-kümne seas normaalseks, siis toona tõid Veerpalu tulemus kaasa karmi kriitika. Kuna ka aasta varem toimunud Faluni MM oli nässu läinud, asuti Veerpalu ja Eesti suusatamist materdama. Veerpalu tituleeriti andetuks ja Alaver suureks teoreetikuks, kellelt polegi tulemusi tahta. Ja üleüldse soovitati suusatajatel Eesti rahvusvärvide mõnitamine ära lõpetada.
"Eks need artiklid tuli üle elada," tõdeb Veerpalu.
"Ikka lugesime kirjutisi. Ega mittelugemine olukorda paranda," lisab Alaver. "Võtsime konstruktiivse kriitika vastu ja tänu sellele olemegi seal, kus oleme."
1998 Nagano
Läbimurre!
Uue olümpiatsükli esimesed aastad ei teinud elu paremaks. 1995. aasta Thunder Bay MMil sai Veerpalu 30. koha, mille peale soovitas üks ajaleht sponsoritel tema toetamise lõpetada. Et saada mingitki abi, rügas Veerpalu omavalitsuse eest nii suve- kui talvespartakiaadidel.
"Küsimus oli ellujäämises – kas minna ehitusele tööle või jätkata sportimist," selgitab Alaver õpilase maakondlikku võistlemist. "Tuli valida s**a ja väga s**a vahel."
Siiski tuli ette aegu, mil pereisa Veerpalul olid taskud tühjad ja ta pidi Alaverilt sada krooni söögiraha laenama. "Jah, too sajaline on Veerpalul tagasi makstud. Tuhandekordselt. Võitudega," sõnab Alaver.
Pikapeale hakkas vanker siiski mäest üles saama. Olümpiaeelsesse Ramsau laagrisse mindi esmakordselt lennukiga, oli raha suuskade ostmiseks ja määrdemeeste palkamiseks. Naganos elasid neli Eesti suusaässa – õed Šmigunid, Veerpalu ja Mae – delegatsioonist eraldi, suusastaadioni lähedal.
Veerpalu sõitis MK-l välja 6. ja 7. koha, kuid otsustav ettevalmistus ei kulgenud kõige paremini – taas olid hingamisteed pisut haiged. Ent kaheksas koht 10 km klassikasõidus tähistas uut taset.
EOK maksis Veerpalule esimese korraliku preemia – 100 000 krooni. "Toona oli see hiigelsumma," meenutab Veerpalu. "Sain oma kodu rajamist jätkata."
Alaver: "Pärast seda sõitu ütlesin esmakordselt Veerpalule ja Maele: järgmine kord võitleme medalite eest! Kõik need kolm olümpiat võtaksin kokku sõnadega: tõusime tippu olude kiuste."
2002 Salt Lake City
Võtab, mis talle kuulub
Salt Lake Citysse läks Veerpalu juba maailmameistrina, seljataga professionaalne tiim. Mured teda paraku ei jätnud – oktoobris lõhkus ta koeraga jalutades pöia lodiluu.
Kui tundus, et lootused olümpiavõidust tuleb maha matta, otsustas Alaver teha seda, mida pole varem tehtud.
"Pidime riskima, käigult midagi leiutama ja uue treeningmudeli välja töötama," tunnistab Alaver. "Aga Ameerikat me ei avastanud. Olin kunagi ühel konverentsil kuulnud, kuidas Saksamaa kuulus laskesuusataja Michael Rösch, vigastanud jalga, suusatas kaks-kolm tundi päevas pelgalt käte jõul. Kuuldu tundus absurdne, aga nüüd, väljapääsmatus seisus, otsustasime katsetada. Kui Rösch suutis, miks Veerpalu ei suuda. Meil polnudki muud varianti."
Veerpalu läbis Ramsau liustikul 2700 meetri kõrgusel käte jõul 40–50 kilomeetrit päevas ning viis käte ja ülakeha töö uuele tasemele. Alaver oli vaimustuses: "Uskumatu! Miljoni dollari lugu! Milline meeletu vaimutugevus! Ma ei tea ühtegi teist suusatajat, kes oleks nõnda ekstreemsetes tingimustes midagi säärast korda saatnud!"
Olümpia 15 km klassikasõidus olid rajaolud ebamäärased, aga Eesti hooldetiim pani kümnesse – arvutati välja, et sõit võidetakse päikesepaiste käes sulaval tõusul ja vastavalt sellele määriti suusad. Veerpalu võitis ülekaalukalt, 36 sekundiga Frode Estili ees.
"Hea suusk oli," võttis Veerpalu esituse lühidalt kokku.
50 kilomeetris pidi Veerpalu leppima hõbedaga, kui sõidu võitnud Johann Mühlegg diskvalifitseeriti. Kulla näppas venelane Mihhail Ivanov. Järgnevad kaotasid valgusaasta ehk kahe minutiga.
Tänu kõikvõimalikele preemia-rahadele sai Veerpalust mitmekordne miljonär. Laenusajased jäid ajalukku.
2006 Torino
Norra määrdetiim aitab
Torinos oli kavas Veerpalu distants – 15 km klassikat eraldistardist. Keegi ei kahelnud, kes on favoriit.
Veerpalu võitudest tüdinud norralased otsustasid eestlase paika panna. Norra ässad kinnitasid, et on tippvormis ning käisid võistluspaigas enesekindlalt ringi. Riigi toetusel käivitati miljonikroonine projekt "Norra suusad libisema!". Tiimil oli portatiivne ilmajaam...
Viimasel hetkel tulid eestlasele aga appi Norra määrdemehed, keda ei rahuldanud oma mehe esikoht, vaid nad üritasid korraldada mäekõrgust kolmikvõitu. Kuulus hooldetiim ennustas, et lumesadu lakkab. Aga ei lakanud. Isegi argentiinlase suusad libisesid paremini kui norralaste omad. Olümpiakulla võitis taas Veerpalu.
Norra telemehed tormasid Eesti määrdeboksi, et vaadata, mis pagana nõiad seal töötavad. "Ei mingit nõidust," muigas hooldetiimi juht ja Veerpalu isiklik määrdemees Are Mets. "Kõigest aastatepikkune töö, kogemused ja kõhutunne."
"See kuld tuli raskemalt kui Salt Lake Citys, sest ootused ja tahtmine oli väga suur," sõnas Veerpalu. "Esimene kuld oli nagu esimene ikka, tõi palju emotsioone. Teine tähendab väga pika töö realiseerimist – naudin, kui magus on sellise võidu tunne."
