Suurpere isa: tehke lapsi juurde ja vaadake, kuis elu kergemaks läheb! (148)
12-lapseline Juurikute pere sai heategijatelt kingiks hulga vajalikku – tekke, patju, rõivaid –, kuigi pere seda poole sõnagagi pole küsinud.
Kena kollane talumaja Tõstamaa külje all näib nii tilluke, et sinna ei paista mitte kuidagi elama mahtuvat tervelt 12-lapseline pere. Täpselt nii on see aga aastaid olnud. Tõsi, praegu on Juurikute suurpere lastest kodus veel vaid pooled.
Juurikute pere on üks teistmoodi pere – nad ei virise, vaid saavad ise hakkama. Loomulikult võetakse tuttavatelt ka abi vastu, sest siis saab vahepeal veidi kergemalt hingata, aga ise nad seda küsima ei lähe.
"Pere vanim laps on 30aastane. Kaks esimest on poolteiseaastase vahega, siis oli vist neli aastat pausi. Oeh, ja ega edasi mäletagi. Mul on rahakoti vahel märkmed. Kõige noorem sai hiljuti seitse," meenutab pereisa Edgar muheledes.
Suurperet on õnnistatud kümne pojaga. Ema Ülle meelt ei heida: "Pojad võtavad ju naise, need on ka sama hästi kui oma tütred!"
Mida teha, kui kahe lapsega toime ei tule?
Kui üks laps kodust puudu, ega siis algul aru saa, ütleb isa. Õhtuks tundvat ta aga kõrva järgi siiski ära, keda pole, sest kisa olevat päeval vähem olnud.
Keskmine kolme lapse isa keeraks telekaheli ilmselt valjemaks, kui naine tuleb jutuga, et saame veel ühe lapse. Edgar pole aga selline. "Soovitan soojalt! Meil pole sellest kunagi räägitudki. Need lapsed on kõik kogemata, ütleme nii," pugistab ta naerda.
Ülle lisab, et on alati mehele lapse suhtes mõtlemisaega andnud. Edgar olevat aga alati lapsel tulla lubanud. Ta on palju kuulnud, kuidas inimesed ei saa ühe või kahe lapsega hakkama. Mehel on selle vastu retsept: "Tee kolmas juurde ja vaata, kuidas elu lihtsamaks läheb!"
Edgar töötab Pärnus ja teeb mööblit, pereema on kodune. Elu olevat viimasel ajal raskemaks läinud, kuigi meest töölt koondatud pole, aga palka saab pereisa vähem – tööpäev lühendati kuuele tunnile. Edgar tunnistab, et palgapäeval annab nuputada, kuidas kuu aega toime tulla.
Pere rahaasjad olevat aga täpselt paigas. Kui Edgar vaatab palgalehelt rahanumbrid ära, ütleb ta naisele näiteks nii: "Sel kuul piirdub poeskäimine vaid hulgilaoga."
Kui midagi suuremat vaja osta, teeb Edgar linnas eeltööd ja otsib odavama poe välja. Allahindlusi ta eriti ei passivat – vast ainult šampooni ja seebi puhul, mida kuluvat võimsalt palju –, pigem on ta rahakott kõikvõimalikke kliendikaarte täis.
Lapsed peavad hakkama saama riigi makstud lasterahaga. Emalt-isalt saab lisa siis, kui raha on. Aga vaid tingimusel, et kõik saavad korraga. Kommidega olevat samamoodi – kui isa paki lauale paneb, küsivad lapsed: "Millal võib?"
Isa: "Pärast sööki!"
Seejärel jagavat üks laps kommid kõigile võrdselt ning see osa pakist, mis ei jagu, jäävat jagajale boonuseks. Kuigi vanasõna teisiti väidab.
Pereema jutust selgub, et tema kõige tähtsam tegevus on koordineerimis- ja raamatupidamistöö. Ta ei liida-lahuta rahanumbreid ega saa palka, vaid ema ülesanne on sügisel kokku lüüa kompotid ja moosipurgid, kartulivaru ning muu säärane ja see aasta jooksul perele õiges koguses laiali jagada nii, et igaühele jätkuks. Kui keegi midagi perele kingiks toob, võtab ta seda kui palka hästi tehtud töö eest: "Vahel tuleb ikka ennast ka kiita, muidu ei jaksaks!"
Kingiks asjad, mis pere eelarve sassi lööks
Sel korral aidati Juurikute peret Eesti ühe tuntuma tätoveerija Dimon Taturini töödest kokku pandud kalendri müügitulu kaudu.
Ettevõtmist juhtinud Victoria Kass selgitab, et heategijate eesmärk on osta raskes seisus, kuid endaga hakkama saavatele peredele asju, mida nad vajavad, kuid mille ost lööks pere eelarvesse suure augu.
"Teate, kui rõõmsalt terve meie pere täna hommikul uute pehmete, kergete ja soojade tekkide all ärkas!" õhkas pereema Ülle tänulikult.
Samal teemal
| 01.02.2010 | Kogu tulu heategevuseks |
