Kas euro toob kehvema tervise? (10)
Kõige tugevam sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika, ütles peaminister Andrus Ansip ravikindlustuseta töötute probleemi kommenteerides. Põhimõte on lihtne: kui raha teenuste eest maksta ei ole, peab riskima, et ravi maht on väiksem. Sarnane ühe teise põhimõttega: kes maksab, see saab.
Majanduslikult edukatel aastatel võiks ju tõepoolest töötute peale näpuga näidata, et näe, ei taha tööd teha, vaid lepivad pisku toetusrahaga. Nüüd on olukord teine. Töötuid (koos töötuskindlustuse ringist väljalangenutega) on ca 130 000 ja vaatamata juba pikka aega kõlanud lubadustele/ennustustele, et talvel, kevadel, suvel või sügisel läheb olukord kergemaks, teatab töötukassa iga nädal aina uutest töötutest. Neile mõjub peaministri jutt aga hirmuäratava sotsiaaldarvinismina.
Kas pahad töötud?
Ravikindlustuseta inimesi on ca 90 000, nii tuli hiljuti välja õiguskantsleri büroo ja TÜ õigusteaduskonna üliõpilaste uuringust. Hirmuäratavalt suur arv inimesi. Isegi kui sotsiaalministeerium peab seda arvu ülepaisutatuks, peaks ka tema enda pakutav arv (ca 64 000) sundima midagi ette võtma. Paraku ei tule sealtpoolt algatusi, mis on poliitiliselt ka arusaadav – vaevalt minister Pevkur saab või tahab peaminister Ansipist rohkem öelda, veelgi enam, talle vastu öelda.
Seepärast tuleb tervitada õiguskantsleri tegevust süüvida ravikindlustuseta inimeste probleemidesse ja neile lahendusi leida.
Hiljuti teatas sotsiaalminister vaesusest rääkides, et n-ö vaestekaarte sarnaselt Lätiga meil kasutusele ei võeta, lahendus püütakse leida olemasoleva süsteemi raames. Jättes kõrvale vaestekaardi tarvilikkuse, tõdegem, et olemasolev süsteem lahendust ei paku. Erakorraline aeg, aga seda majanduskriis kahtlemata on, nõuab ka erakorralisi meetmeid töötute ja nendega seotud probleemide lahendamiseks.
Euro õnn
Näib, et praegu on pandud kõik ühele kaardile – eurole. Küllap on sellel sammul majandusliku poole kõrval ka tugev annus poliitilist mõõdet, eriti kui arvestada, et pidevalt taastoodetakse ühe võimupartei optimismi, et just eurolainel saabub neile järgmistel riigikogu valimistel võit. Mul ei ole midagi euro vastu, aga ühinen nendega, kelle väitel ei ole euro ühiskonna ainus päästevahend ning selle helge sihina esitamine pole parem omaaegsest kommunismivaimustusest.
Töötuse puhul on tegemist viiteajaga – ka siis, kui majanduse langus peatub, ei tea me, kui pikalt põhjas seisame. Ja kui majandus peaks tõusule pöörama, läheb tööhõive suurenemisega veel aega. Niisuguses kontekstis tähendab see pikka ravikindlustuseta olemist, mille jooksul võib tervis halveneda ning järgnev ravi osutuda pikaajalisemaks ja märksa kallimaks. Mõned võivad töösaamise päeva ka mitte ära oodata.
On ju teada, et töötus süvendab stressi ning selle pinnalt kipub tervis käest ära minema, lisaks põevad paljud töötud ilmselt mitmesuguseid haigusi, ka kroonilisi – eks töötud ole omamoodi läbilõige Eesti ühiskonnast. Kas nende elud lähevad euroaltarile?
Mida teha?
Eriarstiabi on tõepoolest kallis ja mitte ainult meil, vaid kogu maailmas. Ravikindlustuseks laekunud raha külmutamine eelarve defitsiidi balansseerimise eesmärgil ja pidev raha kokkutõmbamine tervishoius pikendab järjekordi ning sunnib ootama ka ravikindlustusega inimesi.
Eriarstiabi n-ö töötute tarvis ilmselt vabaks lasta ei saa. Mis muidugi ei tähenda, et erandeid teha ei saaks või tegema ei peaks, seda aga siiski arstide, mitte poliitikute või ametnike otsuste alusel.
Eesti põhiseaduse § 28 kinnitab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Selle sätte mõte tuleks teoga täita, olukord lausa nõuab seda. Näiteks võiks kaaluda perearstiabi laiendamist kriisis töötuks jäänutele. Ühelt poolt aitavad perearstid tervisel mitte päris käest ära minna, teiselt poolt hindavad nad eriarstiabi vältimatust.
Kõige lihtsam on mitte midagi teha ehk euro ootuses vaadata inimestest lihtsalt mööda. Ühiskonna jätkusuutlikkus ei olene ainult eurost, vaid nendest inimestest, kes Maarjamaal elavad ja tegutsevad. Mida tervemad nad on, seda tervem on ka rahvas tervikuna. Aga ainult terve rahvas on suuteline haridust omandama või ümber õppima, töötama ja ühiskonna rikkust kasvatama. Ainult terve rahvas suudaks viia Eesti viie rikkama riigi hulka! Või ei taha meie peaminister enam seda?
