Muusik loodab ajukasvajat võita muistse regilauluga (32)
"Ega ma ei kahtlustanud midagi. Elu kulges justkui tavalist rada, kuni ühel hommikul ärkasin selle peale, et tuba oli kiirabiarste täis. Ehmusin: kas äkki lastega midagi? Selgus, et minul endal oli hommikul une pealt olnud krambihoog," meenutab folklaulja Aleksander Sünter, kuidas tema ajukasvaja endast esimest korda märku andis.
Kui Viljandi folkansambli Oort laulja ja kitarrimängija Aleksander Sass Sünter pärast ootamatut krambihoogu, mil ei näinud otsest põhjust olevat – ei pingelist elu, ei traumat –, kompuutertomograafiasse saadeti, selgus, et tal on ajus ohtlik kasvaja. Meditsiinikeeles – tuumor paremas ajusagaras. Kokku on sel haigusel neli staadiumi, Sassil arvati olevat teine.
Sass tunnistab, et esialgu lõi diagnoos ta jalust.
Kasvaja vastu muistse väega
"Ma ei oska öelda, kas see oli surmahirm. Paanikat ei olnud. Aga oli käegalöömine, leppimine: ahhaa, nüüd on lugu niimoodi. Küllap olen siis midagi valesti teinud, et mulle nüüd niisugune karistus langes – ju olen selle kuidagi ära teeninud," meenutab ta.
"Hakkasin mõtlema, kuidas oma elu korraldada. Ei teadnud ma peale diagnoosi ju midagi: kui palju on jäänud elada? Kuidas oma maised asjad korraldan? Millised projektid kellele lõpetada annan? Keda tahaks enne äraminekut kindlasti näha, kellelt andeks paluda?" piinas Sass end küsimustega. "See kestis paar nädalat. Kuni ühel hetkel abikaasa pani mind mõtlema: vaata, kuidas need asjad juhtusid! Kui oleks olnud kõrgem plaan minu eksistentsile finišilippu näidata, siis selleks on ju palju lihtsamaid võimalusi.
Kui hommikul turvaliselt oma voodis tuleb märguanne ja sel kellaajal, kui lähedased on ümber, siis pigem on see lihtsalt märk millekski. Seda teadmist tuleb kasutada. Sellega edasi minna. See tõi mind käegalöömise lainelt ära," tõdeb Sass. "Pärast seda läks elu maru huvitavaks. Hakkasin kõike ümber hindama. Üks hetk avastasin, kui palju mõttetust ja tobedust olen oma igapäevaellu kogunud."
Sorides kappidesse ja riiulitesse kuhjatud projektiaruannetes, mida ta omal ajal hoolikalt talletanud oli, mõeldes, et ehk ühel päeval läheb tarvis, tajus Sass ühtäkki: see on nii mõttetu. "Palju suurem ja sügavam mõte tundus mulle selles, kui istun koos lastega televiisori ees ja vaatame Puhhi multifilmi, lõkerdades kõik südamest naerda," ütleb Sass.
Kõige olulisem on, et pärast karmi diagnoosi otsustas Sass tõsiselt käsile võtta oma hinge ja vaimuga tegelemise. Ta usub, et kui inimesele esitatakse elus suur väljakutse, tuleb tööriistu sellega toime tulekuks otsida oma minevikust – elu on need meile juba kätte mänginud.
Sassi tööriistaks kasvaja vastu sai muu hulgas regilaul.
Regilaulu väega oli Sass varemgi kursis, kuid diagnoosi saades asus ta seda eriti innukalt uurima. Et teatud sõnades, kujundites ja nende kombinatsioonides on võimas vägi, mida saab kasutada ka tervendamiseks, teadsid meie esivanemad juba muiste. Sass loodab vanu müütilisi regilaule lauldes, et tema kehas vahetavad vanu ja haigeid rakke välja uued ja terved.
Kuidas see täpsemalt toimib, räägib ta täna Kanal 2 saatesarjas "Ellujääjad".
Vähiarst: laulge terviseks!
Sass usub, et laulmine aitab keha tervendada. Tema usku kinnitab ka Eesti Vähiliidu esimees, onkoloog Vahur Valvere: "Väitel, et regilaulul on ajuvähki raviv toime, puudub loomulikult igasugune teaduspõhjus, aga igasugusel laulul on vaieldamatult väga positiivne toime inimese meeleolule ja toonusele. See aga omakorda suurendab organismi vastupanu haiguste ja haigustekitajate, kaasa arvatud vähktõve vastu."
Valvere meelest on vägagi positiivne, kui vähki põdeja leiab endas jõudu laulda: "Kuigi vahetu ravitoime puudub, aitab see kindlasti emotsioonide kaudu parandada haigete elukvaliteeti."
Sassi usku läbi vaimu keha parandada julgustab ka homöopaat Ave Hermlini veendumus, et haigel on valik: lüüa arsti juures rusikas lauale ja nõuda, et tehtagu teda terveks, või teha midagi iseenda heaks. Küsimus olevat vastutuses – alternatiivsetesse ravimeetoditesse usuvad need, kes on vastutuse oma tervise eest võtnud enda kätte.
Sass tavameditsiini ei välista. Vastupidi, ta käib regulaarselt tohtrite juures kontrollis.
Seni on kasvaja stabiilne püsinud, pole ei suurenenud ega kahanenud. Kuid ühel hetkel vajavat see arstide kinnitusel meditsiinilist sekkumist. Sass pole küll aga kindel, et sel sündida laseb. Pigem on ta muinasaegset vaimumaailma uurides jõudnud tõdemuseni, et surma pole tarvis tingimata karta. Selle asemel pigem keskenduda elamisele eneseteostuses ja armastuses.
