Demokraatia kollaps Eestis (45)
Maailma ajalugu on mitmel korral näidanud, et majanduskollapsile võib järgneda demokraatia kollaps.
Valitsus – õigustades oma otsuseid raskete majandusoludega – rullib üle opositsioonist. Teeb oma otsuseid avalikkuse eest salaja, toob seadustesse olulisi muudatusi kõverteid pidi, pärsib loomulikku parlamen-taarset debatti ning poliitilisi eriarvamusi.
Eestis on veel demokraatia, kuid ka president Ilves hoiatas valitsuserakondi juba aasta alguses, et vajadus teha kiireid otsuseid ei vabasta vastutusest säilitada demokraatlikku parlamentaarset riigikorda.
Normaalne parlamentaarne riigikord näeb ette, et soolise võrdõiguslikkuse seadusele ei poogita viimasel hetkel külge Tallinna valimiskorda muutvaid paragrahve. Normaalne parlamentaarne riigikord eeldab, et päev pärast valimisi ei tõsteta ootamatult aktsiise ja käibemaksu. Normaalne parlamentaarne riigikord eeldab, et kõik negatiivsed eelarved kinnitatakse riigikogus, mitte ei jää valitsuse seinte vahele, kus neid nimetatakse liigendusteks. Ometi on kõike seda tänane valitsus teinud, ning õiguskantsler Teder näeb, kuid ei mürista.
Rohelised müügiks
Arutusele saadeti alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmine, kuid lõpphääletusega tõsteti hoopis elektri- ning kütuseaktsiisi. Muudatus ilmus seadusesse kolm päeva enne vastuvõtmist ning mitte ühtegi analüüsi selle mõjudest, rääkimata põllumeeste organisatsioonide ärakuulamisest, tegema ei vaevutud.
Mõni päev pärast põllumeeste piketti tõsteti erimärgistusega kütuse aktsiis viis korda kõrgemaks, võrreldes Euroopa Liidus kehtestatud alammääraga. "Panime maamehed niutsuma," olevat irvitanud IRLi põllumajandusminister.
Üle poole aasta nautisid Ansipi partei ja valitsus olukorda, kus sotside sisuliste nõudmiste rahuldamise asemel osteti riigikogus poliitilise peenraha eest kuus rohelist häält. Pärast võimuvahetust roheliste parteis on selge, et edaspidi lähevad nende hääled Ansipile kallimaks maksma või polegi varsti enam müügis nagu CO2 kvoot.
Demokraatliku mandaadiga poliitikute asemel on end riigijuhtimisel kinnistanud rahva toetuseta ja poliitikutega koostöös lubatavuse piiri ületanud tippametnikud. Nad teavad, et kui läheb Ansip, siis on minek ka nendel. Enam kui sajatuhandelise töötute armeega riigis on see hirmutav väljavaade neile, kes on harjunud vähemalt 50tuhandeliste palkade ja välislähetustega ainult viietärnihotellides.
Ajakirjandus mõõnab
Demokraatia valvekoer – ajakirjandus – on aga raskelt haige ning keeldub agressiivselt oma tegelikku seisundit tunnistamast. Rein Langi tuleb muide kiita selle eest, et ta taas tõstatas korruptsiooni teema ajakirjanduse sees. Rääkisin sellest pikemalt tänavu jaanuaris ajalehtede liidu konverentsil, aga siis peeti seda vaid minu luuluks. Meediaprofessionaalina ei suutnud Lang õnneks kauem seda probleemi salata.
Meedia on suure osa rahvast ära nõidunud selgelt- ja pealtnägijate ning ärapanijatega. Ajakirjanduse asemel on valitsuspropaganda ja meelelahutus. Näiteks on jäänud täiesti salapäraseks Herman Simmi lugu – kes ta ametisse panid, kes teda edutasid, kes siis ikkagi vastutab? Tuleb välja, et ainult Simm ise ja teda värvanud Vene agendid.
Mina olen küll kuulnud, et Simm jäi vahele mitte Eesti, vaid välisriikide eriteenistuste töö tulemusel. Kuni Simmi loo eest pole kandnud poliitilist vastutust need, kes teda soojendasid ja poliitiliselt turvasid, seni pole ka lootust, et vastutust kannaksid need, kes nüüd esinevad Simmi loo süütute ekspertidena ja sündmuste tunnistajatena. Simm oli aastaid ametikohtadel, mida ta poleks kindlasti saanud täita Eesti välis- ja kaitseministeeriumi valitsevate üliõpilaskorporatsioonide siseringide usalduseta.
Kui politsei uurib mõne keskerakondlase reisibüroo kinkekaardi asja, siis kirjeldab meedia seda lausa online-režiimil ja teeb sellest riigitelevisiooni avauudiseid. Kuidas on aga võimalik, et erapooletus meedias jäi kaheksa kuu jooksul saladuseks ränk pedofiiliajuhtum parempoolsete parteide kõrgete tegelaste ja üleriiklike valimiskampaaniate ideoloogidega?
Jälle tagatuba
Ühiskondlikult on Kaur Hansoni lugu ohtlikult sarnane Herman Simmi looga. Simm pumpas riigist välja NATO saladusi, mille valvamise oli talle ametlikult usaldanud teatud poliitikute tagatuba. Kaur Hanson pilastas lapsi sellal, kui ta oli teatud poliitikute siseringis, ning kurjategijanäo peitmiseks juhtis lastekaitse liitu. Tegemist oli IRLi poliitika kujundajate siseringi kuulunud inimesega. Muidugi on lugu äärmiselt delikaatne perverdi ohvriks langenud lastele. Aga miks ei ava ajakirjandus selle loo poliitilist tausta? Selliseks ausaks analüüsiks pole praegune Eesti peavooluajakirjandus kahjuks võimeline.
Nii nagu Simmi puhul, tuleks ka Hansoni kuritegude tausta avameelsel käsitlusel välja parempoolse võimueliidi hoopis laialdasem dekadents. Ajakirjandus on institutsionaalselt aga kaotanud igasuguse enesetervistumise võime. Paremal juhul suudetakse õiglaselt tegelda vastulausete avaldamise või mitteavaldamisega, eneseregulatsiooni praegune süsteem ei toeta aga meedia tegelike probleemide lahkamist.
Seepärast on vaba meedia küsimus Eesti tuleviku jaoks erakordselt oluline. Uus meedia on praegu tegelikult ainus võimalus ravida ainult propaganda ja meelelahutusega tegelevat peavoolumeediat ja selle kaudu ka ühiskonda.
