Seagripp tööturupoliitikas (5)
Viimasel ajal on tehtud märkimisväärseid ettepanekuid Eesti sotsiaalkindlustuse osas, alustades maksete (ajutisest) lõpetamisest teise pensionisambasse ja lõpetades viimaste ettepanekutega – taas on tõstatatud pensioniea tõstmise küsimus ja laste arvu arvestamine riikliku pensioni arvestamisel.
Kuid siia kuuluvad samuti muutused ravikindlustussüsteemi rahastamisel – käibemaksu on juba tõstetud, ravimite piirhindade arvestamist muudetud, töövõimetushüvitiste väljamaksu vähendatud, järjekordne kärpimisteade haiglatele edastatud, taas käivad arut-elud ravikindlustussüsteemi rahastamise ümberkorraldamisest, esmatasandi arstiabile visiiditasu kehtestamisest jne. Unustada ei saa ka valitsuse varasemaid otsuseid mitme hüvitise ja toetuse jagamise lõpetamisest lastele.
Algus ja lõpp
Näib, et praegune võimukoalitsioon lähtub nii-öelda pisikeste paranduste põhimõttest, lootuses, et suur süsteem sellest ei muutu. Selline mõtteviis on enam kui naiivne.
Sotsiaalpoliitika on tervik ning kui mõnda selle osa muuta, tuleb küsida, mis sellest tervikuna muutub, millised grupid võidavad, millised kaotavad, kui suured on võitjate ja kaotajate proportsioonid, mis on see suurem sotsiaalpoliitiline horisont, mille poole püüeldakse jne.
Perepoliitikas tegeldakse praegu piltlikult öeldes alguse ja lõpuga: rõhutakse vanemahüvitisele ja on tehtud ettepanek arvestada pensionide puhul laste arvu. Põhimõtteliselt õiged suunad mõlemad, aga ainult siis, kui need toimuvad tervikut arendades. Küsigem, mis saab sünni ja pensioni vahepeal, see tähendab siis, kui lapsed koolis käivad, kasvavad ja arenevad? Kelle asi see on? Kas ainult lapsevanemate?
Hiljutine EMORi uuring näitas, et majandussurutise tõttu on sissetulekud vähenenud 51% Eesti peredel. Kõige enam on kannatanud lastega, eriti just madalama sissetulekuga pered. Tööpuudus ja palgakärped on tabanud 60% lastega peredest. 53% lastega peredest peavad toime tulema vähema kui 2000 krooniga ühe pereliikme kohta kuus. Toimetulekutoetusest elavate inimeste arv on mullusega võrreldes kahekordistunud, sealhulgas on sunnitud 800 krooniga kuus ära elama 10 000 last.
Olematu tööturupoliitika
Ma ei ole kindel, et neis peredes mõeldakse eelkõige 30–40 aasta perspektiivis tulevasest pisut suuremast pensionist. Pigem ikka tööst ja rahast, et sünnitatud lapsed üles kasvatada. Olukord tööturul on aga masendav – töötuid juba umbes 102 000 (14,6%). Nii kehva olukorda pole Eesti tööjõuturul olnud kogu Eesti taasiseseisvumisajal.
Eesti tööturupoliitika sarnaneb mõnes mõttes meie võitlusega seagripi vastu, kus alles siis, kui olukord ümberkaudsetes riikides kriitiliseks muutus ja tekkis oht pandeemia levikuks, hakati mõtlema vaktsiini hankimisele. Räägitakse, et tegemist olevat gripi hooajalise levikuga, küüslauk ja ingvergi aitavat seda edukalt ravida. Aga tegelikult, olulisem kui rahva tervis on võimule seagripi ajal siiski eurokõlin.
Just nagu tööpoliitikas, kus sotsiaalminister lohutab töötuid sõnadega, et läheb veelgi halvemaks – järgmise aasta lõpul on umbes 125 000 töötut, aga siis juba hakkab paremaks minema. Ma ei küsi, kust ta seda teab. Ma küsin – kus on valmisolek nii suure töötusega võidelda? Või imestame mõne aasta pärast jälle selle üle, et meil on nii palju ravikindlustuseta inimesi (pikaajalised töötud) ja töövõimetuspensionäre, see tähendab endisi pikaajalisi töötuid.
Ja kuidas peaksid lastega pered olukorra paranemiseni toime tulema? Kas katma lauda lubadustega pensionipõlves suuremat pensioni saada või panema panti sotsiaalministri rahustavad sõnad?
Võtmesõna on tööhõive
Perepoliitika on tervik, nagu ka selle suurem süsteem – sotsiaalpoliitika. Praegu aga tundub, et nende arendamisel lähtutakse pigem hetkesoovist (näiteks euro tulekuks raha igal viisil ja võimalusel kokku hoida), mitte aga pikemast perspektiivist.
Küsimus ei ole ju ainult kvantiteedis – aina suuremas laste arvus, vaid ka kvaliteedis –, lastele vajalike võimaluste loomine kasvamiseks ja arenguks.
Praegu on perepoliitika võtmesõna tööhõive, mis sisaldab endas töökohtade loomist ja säilitamist. Euroopa Parlament võttis juba selle aasta veebruaris kokkuleppel kõigi liikmesriikide – ka Eesti – valitsustega vastu otsuse alandada käibemaksu riigisisestele teenustele ja mõningatele kaupadele, näiteks toiduainetele.
Mis on sellise otsuse eesmärk? Vastus: tööhõive. Hoiab ju madalam käibemaks hinnad madalamal, samas on kaubad ja teenused inimeste sissetulekute langemise tingimustes kättesaadavamad.
Eesti ja Läti tarbimismahud (mõlemad on käibemaksu korduvalt tõstnud) on kukkunud üle 20 protsendi, teistes ELi riikides vaid 1–2%. Eesti on Läti kõrval ainuke riik, kes ei ole endale teadvustanud, et käive toetab tootmist ja see omakorda eelarvelaekumisi. Lähenemine, millega nõustuti Brüsselis, ei kuulu aga järgimisele meil kodus. Vastuvõetud direktiivid kuuluvad aga täitmisele kõikjal, mittetäitjaile on ette nähtud sanktsioonid.
Või teine näide. Palju on räägitud meie kõrgetest tööjõumaksudest. Praegu on tööandjal ainuvõimalik töötaja koondada. Osaajaga töötaja rakendamine pole talle jõukohane, eriti kui tegu on alampalga piiril töötasuga. Miks nii? Aga meie maksuseadus on seadnud sotsiaalmaksu alampiiri minimaalpalga järgi. Kas poleks viimane aeg mõelda, mis on eelarvele kasulikum: kas maksta erinevaid toetusi, tegelda heitunutega või hoida inimene tööturul lihtsa seaduseparanduse kaudu.
See on õng, millest parempoolsed erakonnad on pikka aega rääkinud. Kuid nagu talvgi saabub Eestile oma ebamugavustega ootamatult, nii on ka majanduskriisiga – ikka loodetakse, et küll ükskord läheb paremaks. Kindlasti läheb, ainult millise hinnaga?
