Kohtumised oma kaitseingliga (46)
"Igal inimesel on oma kaitseingel," ütleb reikiõpetaja Katrin Lellep. Millised on Eesti tuntud inimeste kokkupuuted oma kaitseingliga?
Üllar Luup, Kanal 2 uudistemagasini reporter: "Ta on kogu elu minuga olnud, vastasel juhul ei oleks mind ammu juba olemas, kuigi eks see inimese elu on nagunii surmaga lõppev asi. Eks neid olukordi on aegade jooksul olnud päris mitmeid, kus kellegi nähtamatu käsi halvima minust eemale juhib. Selles mõttes pole tänavu augusti alguses toimunud autoavarii midagi eriskummalist.
Seda, kes või milline kaitseingel on, selle kohta igasugune nägemus puudub. Raskesti seletatav. Ohuolukorras ei võta mees enamasti oma sisehäält kuulda, erinevalt naistest ei usalda ta ka intuitsiooni. Ainus, mida ta teeb, on see, et teeb teatud ettevalmistused, kuid ei väldi takistusi."
Jaan Tätte, laulja ja näitleja: "Kaitseinglite teema on minu jaoks hell teema. Jah. Paljugi, mis on olnud... Kuid sellest ei tohi pläkutada. Siis kaob kaitse ja hoidmine."
Lea Liitmaa, laulja: "Sellest kõigest pole võimalik lihtsalt niisama rääkida. See on tunnetuse küsimus, kuidas keegi meist oma algallika ehk siis kaitseingliga suhtleb. Inglid juhivad meie igapäevaseid tegemisi märkamatult, ja ehk alles mõni aeg hiljem tajume, kui suurest jamast nad meid on eemale hoidnud. Ma sõidan Meriväljalt oma ema juurde alati üht kindlat teed mõõda. Mõningaste eranditega. Vahel juhtub ootamatult, kus ma täiesti spontaanselt valin mõne teise tee.
Suhtlemine oma kaitseingliga tekib aastatega, kui endaga vaimset tööd teha. Minu teise tibu sündides võin küll öelda, et kaitseingel oli õigel ajal kohal, vastasel juhul poleks teda olemas..."
Kati Murutar, kirjanik: "Ta on täiesti olemas, kohtusin temaga viimati alles reedel. Suurematel lastel on koolivaheaeg, minul suurem vabadus mööda Eestit oma töiseid asju ajada, kokku sai maha sõidetud 1001 kilomeetrit. Liust Kuremäele, edasi Narva, Kohtla-Järvele, Narva. Ja siis koju tagasi.
Kaitseingel näitab mulle enamasti öistel autosõitudel... pikka kasvu heledapäise kõhetu kerjusmungana, seda viimased 15 aastat. Pärast seda, kui esimest korda kohtusin bioväljade tikkija Lille Lindmäega ja ma avastasin endas pildilise nägemise, nagu see on koertele ja hobustele omane. Sellest järeldan, miks ma nii hästi klapin hobuste ja koertega. Vahel, kui väsimus roolis võimust võtab, kuulen tagaistmelt lapsehäälset hõiget, kuigi olen autos ihuüksi. Sellel hoiatusel on virgutav mõju.
Kaitseingel teeb endast oleneva, ei jäta ta kedagi maha, kui väga hullult ei sigatseta. Muuseas, kirikusse sattudes pöördun mõttes Neitsi Maarja ja Püha Katariina poole. Palun neid, et kui ma peaksin mingil põhjusel väga suurde jamasse sattuma, et nad hoiaksid minu lapsi ja loomi oma kaitse all.
Inglid ei pruugi kutsumise peale tulla, kuid kui neid olmetasandi probleemidega ei vaeva ja pidevat abi ei kerja, vaid ikka ise püüad oma elu korraldada ja hakkama saada, siis hoiavad nad sind igatahes."
Samal teemal
| 02.11.2009 | «Kaitseinglitest ei tohi rääkida.» (2) |
| 02.11.2009 | Kas inglikujukeste kogumine on hea mõte? |
