Tiigerpüüton koolis! (19)
Ta peab end koolimajas korralikult üleval, ulakusi ei tee. Vahel tujutseb ja võtab sisse ründepoosi. Vahel ka sööb, nii umbes neli elusat kana korraga, kuid lembelinde, kalu ja kooliperet ei puutu.
Võrumaal Sõmerpalu põhikoolis elab ehtne India päritolu tume tiigerpüüton, nimeks Kaara. Ta on üle viie meetri pikk ja kaalub umbes poolsada kilo. Umbes seepärast, et juba tükk aega pole teda kaalutud – ei jõua enam sülle võtta. Kaara eest hoolitseb peamiselt bioloogiaõpetaja Viia Haller, kes Kaara majja tõigi.
Toona oli püüton kaheaastane ja kordi pisem. Nüüd on ta kaheksa-aastane ja kordi pirakam. Kaara toodi kooli Võru lemmikloomapoest pappkastis. Et tal oleksid paremad tingimused, parem elu. Seda ta koolis leidnud ongi.
Kaara nahk viiakse käsitöötundi
Kaara, mürgivaba kägistajamadu, elab kooli talveaias (lukustatud uksega). Tal on omaette lukustatud puur, mis on eraldatud nurgas, privaatses kohas. Puuris on tal kaks soojaandvat lampi, all saepuru. Talveaias on veel lembelinnud, veidi eemal akvaariumikalad. Lembelinde Kaara ei piilu. Need ei ole talle meeltmööda. Kaara pugib hoopis kanu.
"Ta sööb elusat sööki," selgitab Haller. Viimati sõi Kaara eelmisel neljapäeval, ja korraga neli kana. Nüüd on ta keskelt õite jäme ja seedib, on vana rahu ise.
Tõenäoliselt tahtnuks ta rohkemgi, aga ei antud – peab figuuri hoidma. Munemise lõpetanud kanad tuuakse kohale lähedalasuvast talust.
Vahel saab Kaara ka jäneseid. Väiksena pugis ta merisigasid, nüüd enam neid ei taha – liiga väikesed. Ta sööb harva. Üksvahe oli kaheksa kuud söömata, sest lihtsalt ei tahtnud.
Koolilapsed Kaara söömist pealt ei näe. Teda söödetakse siis, kui õpilasi majas ei ole või kui nad on tunnis. Ja see on äratuntav hetk, kui Kaara süüa tahab. Haller oskab sellest aru saada.
Õpilased on Kaara omaks võtnud. Kes tahab, on saanud tema puuri ees olla, teda vaadata. Julgemad on ka katsunud. Nii mõnigi on üle saanud maohirmust. Nagu õpetajadki. Ja vahel on Kaara end saba peale püsti upitanud – et just tema on kooli iludus.
"Oleme kummutanud müüdi, et madu on külm ja libe," ütleb Haller. "Ta võib olla soe ja siidine." Puuriust lapsed avama ei lähe, see on ikka õpetaja spetsialiteet.
Miks madu lemmikloomaks ei sobi?
Kaara on terve. Sööb korralikult, saab vitamiine. Ta kestub süstemaatiliselt. Öösiti. Pärast hirmsat söömapidu. Maonahk prügikasti ei lenda, seda saab kasutada kooli meisterdamistundides ja seda on saadetud teistessegi koolidesse käsitöötundi. Viimati läks hea originaal-ne partii sõpruskoolile – Narva humanitaargümnaasiumile.
"Ta on iseteadlik ja tujukas poiss," iseloomustab bioloogiaõpetaja, kes ise ka Kaara puuri puhastab. Siis upitab püüton end nii-öelda teisele korrusele turvaalasse ja õpetaja saab alumisel korrusel rahulikult toimetada. Koristada on vaja ja eriti siis, kui Kaara on väljaheiteid teinud või pissinud. Oi, kuidas too esimesena mainitud haiseda võib, vuih!
"Lähme eemale," ütleb õpetaja Haller äkki talveaias puuri ees. Kaara on sisse võtnud siksakpoosi, saba tõmbleb veidi. See on ründepoos. "Talle miskipärast ei meeldi praegu, et me siin oleme. Ta on millegipärast häiritud. Ta võib rünnata, aga mitte meid. Ta ründaks puuri ja sellega teeks ta endale haiget."
Võtame eemale.
"Madu ei sobi lemmikloomaks," ütleb bioloogiaõpetaja ja selgitab: "Ta võib sõber olla nii kaua, kui tal on kõht täis ja hea olla."
Kui Kaara ajab nii mõnelegi hirmu nahka, siis ise kardab ta paaniliselt... rotte. Kes seda täpselt teab, mille või kelle pärast.
Samal teemal
| 09.10.2009 | Kaara vend elab Võrumaal |
| 09.10.2009 | Soojaveepudelid aitasid talvel ellu jääda |
