Pakrilased: meie oma saart tuumajaamale võitluseta ei anna! (31)

«Kui tuumajaam tuleb, siis pole vahet, kas Pakrile või «Russalka» kõrvale – kui käib mats, on see mats kogu Eesti jaoks,» usub pakrilane Ilmar Heinleht. Kohalike jaoks tähendab plaanitav tuumaelektrijaam saarel vastalanud elu hävimist.

Suur-Pakril on lipp püsti kohas, kuhu Eesti Energia hakkab lähinädalail tegema tuumaelektrijaamaks tarvilikke proovipuurauke. Esimese hooga puuritakse saarele neli 30–300 meetri sügavust auku.

Tuumajaama kerkimine saarele pole veel küll lõplikult otsustatud, kuid pakrilased on sellegipoolest juba ärevil. «Kui nad hakkavad uuringuid tegema ja panevad sinna kõvasti raha, on kisa tõsta hilja. Siis tulevad kohtuasjad ja kaotajad on jaamavastased,» on kolm talve Väike-Pakril elanud Ilmar Heinleht pessimist.

«Käratseda tuleb nüüd ja kõvasti. Kui vaja, kutsume rohelised tööd takistama!» lubab mees. Esialgne vastuhakuplaan on siiski rahumeelsem – koguda allkirju nii paberil, internetis kui ka peagi avataval kodulehel eipakrituumajaamale.ee.

Maheveisekasvatusele kriips peale?

Peaaegu kaks aastat tagasi panid kolm meest – palkmaju ehitanud Heinleht, Väike-Pakri rootslaste järeltulija Erik Söderberg ja loomakasvataja Urmas Sepp – saarel aluse osaühingule Pakri Tarvas.

«Tahame elustada väljasurnud tarvast,» räägib Sepp, kes käib saarel loomakasvatust arendamas Nissi valla kodust.

Saarel vabalt elavad herefordid ja maaveised on juba andnud ka järeltulijaid, kelle kahuses tukas ja massiivses keres on nii mõnigi viide kunagi Eestis rohtu krõmpsutanud auväärsele loomale. «Tahame ka teisele saarele laieneda. Kahel saarel kannataks pidada kuni 6000 veist,» avab Sepp tarvapidamisplaane.

Kasvav veisekari, samuti saarel vabalt uitavad lambad ja sead pole mõeldud pelgalt saareromantikaks. Tasapisi loodab saarerahvas loomadelt ka tulu teenida. «Kui meie külje alla tuumajaam püsti pannakse, mis mahepõllumajandust me siin enam aretame? Kes seda veist või lammast enam osta tahab?» küsib Sepp.

«Heina ei tohi niita ja lehm ei tohi sittuda, kohe on looduskaitse kallal. Aga tuumajaama, näe, võib ehitada!» käivad asjad ilmas ka Heinlehe meelest kummalist rada.

Rootslastest, kelle maadel loomi kasvatatakse, kavatses nii mõnigi lapsepõlvekodu taastada, et seal pensioniaastad veeta. «Kui jaam tuleb, siis on kindel, et siia ei jääda,» teab Heinleht.

Saarele tuleb rahvast aina juurde

Saare elanikkond on viis viimast aastat vaikselt kasvanud. Praeguseks on püsielanikke kuus, neile lisanduvad hooajatöölised ja suvitajad. Heinlehe kodu on ehitatud 14aastase tüdrukuna saarelt lahkuma pidanud Elga Spillmani lauda kohale, osa vanu kivegi veel seinas alles. Praeguseks 80aastase vanaproua suviseks elamispaigaks on kõrvalsaarel tüüpiline ühetoaline laastkatusega palkmaja.

Suurküla sadamast külla viivat teed kutsuvad kohalikud endise Nõukogude sõjaväelase järgi Vitas-strasseks, kus asub ehitusjärgus Muhkla. Selle elanik Kalev Põldver ehk Muhkel on oma 20 eluaastast kaks saarel olnud.

«Muhkel on ta sellepärast, et muheleb pidevalt,» seletavad teised. Muhkli näoilme räägitu vastu ei vaidle.

Väike-Pakri värskeima asuka Marianne viis saarele armastus Elari vastu, kes – nagu Heinlehtki – on juba kolm aastat seal elanud. «Mann on praegu katseajal. Kui neil Elariga klapib, siis rohkem naisi polegi vaja. Milleks mitme naise sabas jõngutada!» lõõbib Heinleht.

«Minu jaoks on see saar lihtsalt paradiis!» kiidab naine. Saarel on Manni töö söögitegemine. Tema küpsetatud lambaliha on meeste kinnitusel kole hea.

Manni kokakunsti kiitmise kõrvale räägib Heinleht oma šedöövrist – angerjasupist, kuhu kärbsed sisse munesid. Et selline supirüvetus liiga ilmne poleks, lisanud ta sinna peoga riisi. «Kes Ilmari jutust pooltki usub, saab ikka poolega petta,» hoiatab seepeale Elar.

Igatahes suhtub Anna-Greta Söderberg, kelle poeg Erik on

Pakri Tarva kolmas osanik, meeste tehtud suppi üliettevaatlikult. «Anna-Greta mees, vana Fred, on sigadega koos üles kasvanud ja tal pole ühtki allergiat. Anna-Greta on kolmandat põlve õpetaja Stockholmist ja pole ühtki teadaolevat allergiat, mida tal ei oleks,» räägib Heinleht selle peale õpetliku loo liigsest puhtusearmastusest.

Nüüd käivat asjad tema jutu järgi nii, et Fred tuleb saarele enne naist, rügab murutrimmeriga ringi, nii et püksid seisavad nurgas püsti, ja sööb konservi, mis maitsevat kui sitt, aga toidab hästi. «Siis tuleb naine järele, sest ega meest saa pikalt valveta jätta. Paldiski ju uhkeid Vene prouasid täis,» kirjeldab Heinleht naabrite elukorraldust.

Tuumajaama vastu koos rootslastega

Kuna Fred Söderberg on Rootsis tuumajaama kõrval elanud, on ta võtnud enda vedada jaamavastaste allkirjade kogumise rootslaste seas. Eelmisel nädalal läks Pakrile pensionit veetma tulnud Fred Austriasse tuumajaama vaatama. «Tehti valmis, kulutati miljardeid ja nüüd seisab tühjana, sest inimesed protestivad. 95% oli vastu!» usub Heinleht vastuhaku jõusse ka meil.

Saare teises küljes, näoga Paldiski poole on Pakri Robinsonina tuntud Mati-Erki Nymani kodu. Väikeküla ainus elanik hoiab omaette, käib seenel-marjul ja kui ilm lubab, siis aerupaadiga kalal või mandril poes. Habet pole Nyman ajanud juba viis aastat – sestsaati, kui ta saarele kolis ja sünnikodu varemeid üles ehitama hakkas.

Tuumajaamas näeb Nyman vaid üht plussi. «Saar oleks rohkem valve all. Igasugused ei saaks käia,» ütleb ta. Miinuseid olevat märksa rohkem. «Tuumajaama ohutuse huvides peab olema kiire ühendus mandriga. Tammtee ehitamine muudab oluliselt veeliikumist ja vesi jääb Kurkse väinas seisma,» nimetab ta neist ühe.

Üksik püssilask annab teada, et Suurküla uhkeima sea Ljuša elu on otsas. Sel ajal kui mehed Ljušat harjastest puhastavad, ei lausu Mati ühtki sõna, aga käed käivad tal sama kiiresti kui teistel. Mati kutsutakse õhtuks liha järele, aga ta põikleb, et eelminegi laar olevat veel sisse soolamata.

Ljuša tapmine oli üle 60 aasta esimene seatapp taas elule ärkaval saarel.

Samal teemal