Raske haigusega võitlev kunstnik: vähk ei tähenda veel surma! (27)
Kivide värvimine lepatriinudeks ja vitraažid – need väikesed rõõmud hoiavad Reelika Karu (29) elus. See noor naine on teismeeast saati võidelnud ajukasvajaga. "Vähk ei tähenda surma, positiivselt peab mõtlema," rõhutab ta oma vankumatut elutahet.
"Tulge aga tulge, see maja," viipab Reelika ajakirjanikele, kes Tohvri kitsukesel külateel autoga laveerivad. 40 elanikuga asula leiab üles, kui Viljandist paarkümmend kilomeetrit Pärnu poole sõita.
Sõbralikkust õhkub Reelika igast liigutusest. Esiti palub ta vabandust, et korter punases tellismajas nõnda sassis on – põhjuseks on nimelt väike remont. Seejärel juhatab ta kohe oma magamis- ehk töötuppa, kus arvuti ja muusikakeskuse kõrval on oluline koht kivilepatriinudel. "Praegu on neid siin vähe. Polegi tükk aega jõudnud uusi kive tuua," seletab perenaine.
15 haigusaastat: üheksa lõikust ja keemiaravi
Kui Reelika ise ei räägiks, kas siis oskakski aimata, mida elu talle kaasa on toonud? 15 aastat kestnud võitlusest vähiga annab märku ainult kark, millele ta toetub. Ja üks silm, mis on peaaegu kinni. "Teisega näen topelt," poetab Reelika valehäbita.
Juba 12aastaselt hakkasid mulgi neiut vaevama peavalu, oksendamine ja väsimus. Esiti arstide uuringud tulemusi ei andnud, karm tõde selgus alles kaks aastat hiljem – ajukasvaja!
"Praeguseks olen käinud üheksal operatsioonil. Viis korda lõigati pead, lõigatud on ka kaela ja selgroogu," räägib Reelika. Lisaks muidugi korduv keemiaravi.
"Teate, vähiga on nii nagu pöidlaga," osutab ta oma käele. "See lihtsalt ei kao ära..."
Ometi lõpetas Reelika Viljandi maagümnaasiumi ja õppis kutsekoolis sekretäriks. Praegu tegutseb ta kodus hobikunstnikuna ja juhendab sellega seoses tööringe. Tuleval suvel aga loodab sõbrannaga kahasse (MTÜ Võtikmetsa Hobikoda) Harjumaal Kõue vallas käsitöömaja avada.
"Tegelesin varem invaspordiga ka, peamiselt heitealad, kuid viimastel aastatel on see soiku jäänud," märgib Reelika ja puhkeb naerma: "Aega lihtsalt pole. Kes siis minu eest lepatriinusid teeks või MTÜ paberimajandust ajaks?"
Kust selline optimism tuleb?
"Vähk ei tähenda surma," toonitab Reelika korduvalt. "Vaatame ümberringi – kõik kurdavad nii palju. Aga kuskil nurgas konutamine ei aita ju midagi. Kui ma elada ei tahaks, siis ma ei oleks praegu siin."
Tragi naine soovitab kõigil eestlastel asju laiemalt vaadata. "Rohkem elurõõmu!"
"Kummaline, kuidas vahel käitutakse," pöörab ta jutu nukrama teema peale. "Kord kõndisin Tallinnas kargu najal, mobiiltelefon oli kaelas. Tuli üks noormees ja üritas mul telefoni kaelast rebida. Teine käsi on mul ikka tugev, lõin teda sellega, jooksis minema. Aga imestan, et mitte keegi, kes mööda kõndis, ei teinud midagi," kirjeldab ta ammust kohtumist pätipoisiga.
Kasvas üles vanaema hoole all
Üksi Reelika siiski toime ei tuleks. Õnneks jagab ta kodu vanaemaga, kes ta isa ja ema asemel ka üles kasvatas; nondega Reelika praegu ei suhtlegi. "Valentina on ta nimi," tutvustab Reelika 71aastast memme. "Valli, see on lühem ja ilusam!" hõikab vanaema vahele. Eile ladus Valli sauna kõrval puid riita – kord nädalas on külas kombeks leili visata ja siis on sauna oodatud kõik.
Kohe kõrval vanas abihoones on Reelika pisikene galerii, kus lepatriinude kõrval hulk vitraaže. Lepatriinud hakkasid talle meeldima sajandivahetuse paiku, kui metsas jalutamist armastanud piiga neid ühel kivil nägi – paarikümmend korraga. "Proovisin neid (lepatriinusid) teha ja nii ta läks."
Vitraažikunsti lummusse langes Reelika 2001. aastal, kui halvasti läinud lõikuse järel Haapsalu taastusravikeskuses viibis ja seal ühte eriti kaunist eksemplari nägi. Vastavad tarkused omandas ta Tallinnas Kunstipaja-nimelises klaasimistöökojas.
Madonna autogrammi õnnelik omanik
Reelika suur unistus täitus möödunud nädalal. "Käisin Madonna kontserdil," ütleb ta uhkusega. Kuna ta kiiresti kõndida ei saa ja trügimine tundus õudusunenäona, läks Reelika sinna ratastoolis, sõbranna muidugi kaasas. "Olin seal vastaval ratastoolialal, väga hea vaade oli. Super elamus!" räägib Reelika õnnelikult.
Madonna meeldis talle juba lapsena. "Aastal 1992 (ta oli siis 11–12) olin nii tõsine fänn, et saatsin talle isegi kirja, autogrammi tahtsin." Vastust piiga ei oodanudki, aga oh üllatust – see tuli! "Näete, foto on siiani alles," otsib ta riiulist üles noore Madonna mustvalge ülesvõtte, kus superstaari allkiri all. "Loodan, et on ikka ehtne."
Täna läheb Reelika jälle arsti juurde. Kuna vähirakud on levinud nii kaela kui ka selga, teab ta, et iga järjekordne uuring võib tuua mõne halva uudise. Kuid sellest ta ei mõtle. "Mõtlen hoopis, et peaks Paldiski randa minema," ütleb Reelika. Just sealt leiab ta lepatriinude tegemiseks ilusaimaid kive, samuti meeldib talle neid korjata Hiiumaal ja Saaremaal.
Oma taieseid on Reelika müünud laatadel. Ka on need saadaval mitmes kaubanduskeskuses ja isegi kirikus. Hind sõltub ostja südametunnistusest. "Makstakse kuidas makstakse, olen lepatriinusid ka tasuta jaganud," ütleb ta. Näiteks on Reelika neid kinkinud lastehaiglalastele.
Kes soovib teada saada, kuidas tema kunsti oma koju muretseda või õpitubadest osa võtta, kirjutage talle aadressil reelukaru@hotmail.com või helistage numbril 515 8162.
