Infovabadus ise infosulus
Riigisaladuse seaduse võttis parlament eile vastu 55 poolthääle ja ainult nelja vastuhäälega. Et vastu olid kapo kontrollkomisjoni ja õiguskomisjoni esimehed, siis võiks sellele õiguskantsleri ettepanekul käinud riigisaladuse kohendamisele järge oodata. Eilne on aga sisuliselt juba kolmas Eesti riigi saladuse seadus, mille põhilised saladustega töötavad valitsusametkonnad on läbi surunud. Avalik huvi saada informatsiooni on rakendusliku seadusega paraku täielikult kaitsmata.
Kuigi juba 1992. aastal vastu võetud põhiseaduses on informatsioonivabadusele – erinevalt riigisaladusest – pühendatud terve 44. paragrahv, pole selles viidatud seadust tänase päevani vastu võetud. Reformierakondlase Daimar Liivi esitatud sellekohane eelnõu läbis eelmisel nädalal küll esimese lugemise, kuid Riigikogu järelejäänud tööaja jooksul pole selle vastuvõtmine eriliste poliitiliste kokkulepeteta enam võimalik.Seda enam, et tegelikult käib vaidlus Liivi partei sees. Liivi eelnõu raugemise kõige tulisem pooldaja Reformierakonnas on Rein Lang, kes möödunud aasta septembris laskis siseministril määrata end infovabaduse seadust kirjutava töörühma juhiks. Lang võttis enesele ülesande, millega siseministeeriumis ei tuldud toime rohkem kui aasta jooksul. Viie kuuga pole ka Langi juhitavad asjatundjad teinud muud, kui piiritlenud suuremas töörühmas inimeste ringi, kes eelnõu tegelikult valmis kirjutaks (Lang ise, Jüri Heinla riigikantseleist, Hillar Aarelaid siseministeeriumist ja Ivar Tallo Tartust), ning teatanud kavatsusest eelnõu 1. aprilliks ministeeriumile siiski üle anda.
Eile õhtul arutas asja Reformierakonna juhatus ning leidis, et Liivi eelnõu on hea ning et Reformierakond taotleb pärast mõningate paranduste tegemist selle vastuvõtmist veel praeguse Riigikogu koosseisu poolt. Langi seltskond hakkab nüüd sõdima sellise kiirustamise vastu väitega, et infovabaduse seadusega käsikäes peaks käima ka riigisaladuse seaduse muutmine.
Kuna Liiv nimetab oma eelnõu seletuskirjas kaasautorina Tallot, kes on ka Langi komisjonis oluline tegelane, siis ei peaks meeste vahel infovahetusega probleeme olema. Senine elu on küll näidanud, et peale omavaheliste suhtlusraskuste pole infovabaduse kallal sehkendavad tegelased suutnud oma tegevusest ka kuidagi avalikkust informeerida.
Siseministri käskkiri Rein Langi komisjoni moodustamise kohta lekkis mullu lehtedesse kolmandaid teid pidi ning siseministeeriumi pressiülemal kulus paar tundi Langiga konsulteerimiseks ja mõistmiseks, et ministri käskkiri, ka infovabaduse töörühma kohta käiv, on üks väga avalik paber. Paar tundi enne partei juhatuse koosolekut ütles ka Daimar Liiv eile Sõnumilehele, et tal puudub informatsioon, kas seal tema eelnõu arutatakse. Ilmselt valetas.
Kui info ei liigu enam isegi infovabaduse enese kohta, siis oleme küll saladusteriigi nime auga ära teeninud.
