Jaan Kaplinski: "Maailmas on praegu toimumas väga suured muutused." (68)
"Maailm on veel ümmargusem kui minu nooruses – kauged asjad mõjutavad meid otseselt," hindab literaat Jaan Kaplinski valimisi Iraanis meile tähtsamaks kui europarlamendi valimisi.
Kas elu Eestis tundub praegu pigem naljaks või pigem hirmutav?
Mõlemat muidugi!
Mis naljakas on?
Eesti poliitika on naljakas, mõnikord ka tülgastav, aga hää, kui saab seda huumoriga võtta. Lihtsalt vaadata, kuidas kõik need kaunid loosungid ja lubadused lendavad vastu taevast, ja mõelda, et... Majandus ja ühiskond on siiski küllalt keerulised asjad, paljaste loosungitega ei saa neid juhtida, siin on vaja ka mingeid teadmisi.
Te väidate, et Andrus Ansipil ei ole riigi juhtimiseks vajalikke teadmisi?
Ma arvan küll, jah, et ka temal ei ole.
Ansip on... eks tal muidugi on nõuandjad, aga nii naljakas, kui see ei ole – Reformierakonnast, kes nagu toetub ettevõtjatele ja kes peaks olema väga majanduskeskne erakond, ei ole ma kuulnud asjalikke majandusanalüüse. Sealt tulevad põhiliselt loosungid: madalad maksud – hüüumärk! Aga niimoodi ei saa ikkagi keerulist süsteemi juhtida. Keeruline süsteem on keeruline süsteem ja siin ta nüüd on.
Riigiisad ei näe asju ette
Kus ta on?
Mina müüsin olulise osa oma aktsiatest – ega neid palju olnud – ära 2007. aasta sügisel. Tundes, et on paras aeg, et asi niimoodi edasi minna ei saa. Riigiisad, kes peaksid ette nägema, käitusid vastupidiselt!
On tehtud ikka elementaarseid vigu: siis, kui majandus üle kuumenes, alandati makse, valati õli tulle. Ja nüüd, kui võiks makse alandada, majandust elavdada, nüüd ei ole enam midagi alandada – riigikassal on näpud põhjas!
Jääb loota, et midagi ikkagi õpitakse neist vigadest. Et minnakse tõsisema analüüsini. Näiteks maksupoliitikat ei võetaks mitte loosunglikult, et "Makse tuleb alandada!", vaid rehkendatakse enne välja, kuidas ühe maksu alandamine mõjutab majandust tervikuna.
Eesti poliitikas valitsevad kaks huvitavat tendentsi. Üks on rahvusradikaalne raudisamaaline suund, mis, piltlikult öeldes, tahaks Eestist teha reservaadi, kus säilitatakse XIX sajandi eestlust, ärkamisaja vaimu.
Teine suund on lausliberaalne poliitika. Aga mina, kes ma olen pidanud Marxi õppima ülikoolis, mäletan tsitaati: "Kapitalil ei ole isamaad." Ja isamaalise retoorika varjus on ju tegelikult ikkagi valitsenud arusaam: müüa, mis müüa annab.
On huvitav, kuidas need kaks vastandlikku tendentsi elavad retoorikas rõõmsalt koos. Tegelikkuses on see isamaalisus aidanud sambaid maha võtta ja püsti panna, aga riigi majanduspoliitikat pole ta oluliselt mõjutanud.
Teie erakonnakaaslane Indrek Saar kritiseeris esmaspäeval vastu võetud seadusemuudatusi, mis lubavad senisest oluliselt karmimalt kohelda peavoolust teistsugustel seisukohtadel olevaid inimesi.
Ma lugesin erakonna listist Indreku mõtteid ja see, mis seal oli, pani mõtlema küll. Mulle tundus, et siin on midagi üle pingutatud. Kuigi väga palju oleneb tõlgendamisest.
(Tiia Toomet tuleb kammiga: "Kammi oma pea vahepeal ära, muidu nad õiendavad, et sul on rasvased juuksed nagu Ivari Padaril, et sotsidel on kõigil..." – "Las õiendavad, mul ei ole rasvased! Nad on märjad lihtsalt" – Jaan Kaplinski tuleb just saunast ja juuksed pole jõudnud veel kuivada. – R. K.)
Teie vabamõtlejana tunnete ennast Eestis hästi?
Ei! Kitsas on. Oleks ju päris huvitav kas või poliitikutega huvitavat juttu rääkida, aga neid, kellega seda teha saab, on na vähevõitu. Tase on ikka nadi.
Siin on mingisugused hirmukompleksid, niisugune nõukogudeaegne suhtumine: "Saate isegi aru..." Et on teatud asju, millest ei tohi rääkida.
Eesti tegelikult loobus oma iseseisvusest siis, kui Eesti välisminister koos paljude teistega kirjutas alla ühele deklaratsioonile, kus väideti, et nüüd on täiesti selge, et Saddam Husseinil on massihävitusrelvad, ja avaldati tulist toetust Ameerika Iraagi-poliitikale. Kusjuures iroonia on selles, et Powell (USA eksvälisminister – R. K.) ÜRO julgeolekunõukogus esinedes ise päriselt ei uskunud seda. Ta rääkis iseendale vastu ja pärast tunnistas, et see oli väga raske.
Aga eestlastele polnud üldse küsimustki. Ja ei öeldud selgelt välja, et kuna meie huvides on saada endale iga hinna eest Ameerika toetus, siis selle tõttu me ei saa siin esitada väga palju küsimusi. Jah, seda ei saa välisminister teha, aga seda oleks võinud ajakirjandus ausalt arutada.
Niisuguseid asju Eestis ei ole. See on natuke ahistav.
Venemaa on meie naaber
Kas meil ei ole siis vaja Ameerika toetust? Ja Ameerikal meie oma?
Ameerikal tookord oli meid vaja, aga... ajalugu kordub.
Kõige paremaid raamatuid Eesti julgeolekupoliitika kohta on Margus Laidre, ajaloodoktori ja diplomaadi raamat "Dorpat". Kus on juttu Liivi sõjast ja Põhjasõjast. Seal tuleb ainult mõned asjad asendada, saksa rahva Püha Rooma riigi asemele panna Euroopa Liit või NATO. Siis veel mõned sellised asendused, ja tuleb välja, et ega see olukord praegusest väga palju erinegi. Ka 1920.–30. aastate olukorrast, kui Eestil oli lootus Inglismaale, sest Inglise laevastik valitses ka Läänemeres ja Inglismaa mingil määral toetas Eesti iseseisvust. Aga siis olud muutusid ja Läänemeri sai rohkem sakslaste mereks. Saksamaa sõlmis Venemaaga liidu ja läks nagu läks. Ja praegu Saksamaa ja Venemaa uuesti lähenevad.
Nad ehitavad endi vahele juhtme lausa.
See on üks osa sellest.
Saksamaa on keset Euroopat, ta võib vaadata kas Läände või Itta. Ja Venemaaga on Saksamaal olnud mõnikord väga hääd suhted. Sest Saksamaa Lebensraum – eluruum... kunagi ta püüdis seda vägisi võtta, aga see ei õnnestunud. Aga Venemaa ressursid, Venemaa avarused – see annab sakslastele midagi. Ja Venemaa saab Saksamaalt know-how’d, sakslased on kogu aeg Venemaad selles mõttes aidanud.
Nad vajavad teineteist. Ja Saksamaa suhted Ameerikaga on kõvasti jahenenud. Nüüd ongi küsimus, et kui Eesti nii hardalt loodab Ameerikale ja nii kuulekalt käitub tema vasallina, siis – kas see pikas perspektiivis suurendab meie julgeolekut või mitte?
Ma ei tea seda, aga ma ka ei näe, et keegi selle üle arutaks tõsiselt.
Seltsimees Stalin ütles... kas Paasikivile või kellelegi, et geograafiat ei saa valida.
Põhimõtteliselt ju saaks eesti rahvas kolida ära kuhugi ohutumasse kohta... Aga suhted NATO, Euroopa Liidu, Inglismaa, Ameerikaga – see on kõik poliitika. Ning see on muutlik suurus. Väga palju sõltub, mis on konkreetse riigi huvi konkreetsel ajal. Aga geograafia ei muutu. Venemaa on meie naaber kogu aeg.
Eestlasi pärsib kasvatus
Venemaal ei lähe praegu kaugeltki hästi: inimesed elavad vaesuses ja venelaste arv väheneb järjest.
Jah, aga siiski on parem, kui meie naaber on Venemaa, kui see, kui meie naaber oleks Pakistan või Afganistan. Venemaa on olnud Euroopa puhver. Ja kui asja niimoodi vaadata, siis võib mõelda, et võiks palju hullem olla. Sest venelastega sageli ikkagi saab rääkida. Mõnikord on õnnestunud nendega rääkida – ja Eestis pole läinudki kõige hullemini.
Venekeelne haridus (XIX sajandi lõpus, XX sajandi alguses – R.K.) andis eestlastele ju tohutud eelised. Haridustase oli siin ikkagi veidi kõrgem ja eestlased saavutasid Venemaal väga palju. Saksamaal või Euroopas üldse ei oleks eestlased midagi saavutanud. Aga Venemaal oli suur majandustõus, kultuuritõus, eestlastel oli palju võimalusi.
Ma vaatasin "Eesti kirjanduse biograafilist leksikoni". Kus töötasid need inimesed, kes seal leksikonis on? Mööda Venemaad laiali oli see eesti rahva koorekiht. 1920 tuldi tagasi. Ja hakati elama sageli palju vaesemalt ja tagasihoidlikumalt. Sest ka eestlased oskasid samuti leida oma eluruumi ja pakkuda Venemaale oma haridustaset ja know-how’d.
Siinsamas meie külas (Veski külas Põlvamaal), kui me tulime siia aastat 40 tagasi, oli üks 85aastane vanamees, kes oli olnud Tambovis mõisavalitseja. Tema pakkus meile viina, laulis vene keeles varjaagi laulu ja rääkis, kui uhke aeg oli, kui oli kuldrubla ja kõik.
Te mainisite, et Eestil on vedanud, et meie naaber pole Pakistan või Afganistan. Millega sõda Afganistanis lõpeb?
Kõige hullem oleks, kui sealt tõmbutaks tagasi, nagu ameeriklased tõmbusid Vietnamist: kaunis ülepeakaela. Kuidagiviisi oma nägu säilitades, aga tegelikult oli see lüüasaamine.
Võib-olla Obama ja tema meeskond leiavad mingisuguse lahenduse. Taliban suudab sõdida veel paarkümmend aastat, aga lääneriikides demokraatlik ühiskond hakkab nurisema ja tõrkuma, inimesed ei hääleta nii kaua sõja poolt. Kuigi need ohvrid on ju tegelikult... Eestis on autoõnnetused nõudnud palju rohkem elusid kui Iraagi või Afganistani sõda.
Eesti on siin muidugi ebatüüpiline maa – meie inimesed ei nurise, ikka see hää nõukogude- või tsaariaegne kasvatus. Paljude asjade kohta käib nii: "Küsimusi on?" – "Ei ole!" Inimesed tõmbavad selja küüru ja kannatavad välja.
Vat see ajab vihale – võiks ikka küsimusi esitada ja mõnikord öelda, et aitab, ei kannata enam välja.
Maailmas on praegu toimumas väga suured muutused. Kõige olulisem on see, mis toimub Iraanis. Sealsed valimised on Eestile palju tähtsamad kui europarlamendi valimised. Sest neist oleneb Iraani ja Ameerika vahekord. Ja kui see vahekord oluliselt paraneb, saab Ameerika palju vabamad käed oma suhetes Venemaaga, ja see mõjutab meid otseselt.
Praegu on Ameerika käsist-jalust seotud. Tal ei ole vabu sõjajõudusid. Kui Ameerika ka väga oleks tahtnudki Gruusiale appi minna, ei oleks see olnud võimalik.
Aga kui Iraaniga suhted paraneksid, oleks võimalik otsustavamalt Iraagi-asi ühele poole saada. Ja siis jääks vabu jõudusid üle.
Aga kui Iraanis olukord halveneb, peab Ameerika hoidma rusika kogu aeg taskus, kuid võib-olla selle ka välja võtma. Ning Iraanis ja Afganistanis tegutsemiseks on vaja mingisugust diili Venemaaga.
Aga kui Iraaniga suhted paranevad, pole see diil enam nii oluline.
Mis kasu võib Eesti lõigata Venemaa ja USA pigem pingelistest suhetest?
Pikas perspektiivis sellest kasu ei ole. Aga hetkel see võib leevendada Venemaa võimalikku survet Eestile.
Tegelikult on Eesti julgeoleku kõige kindlam garantii suhete normaliseerimine Venemaaga. Kui võimalik, ja kuidas see võimalik on, ma ei tea. Aga mul on tunne, et seda ei ole väga tõsiselt ka üritatud.
Kindlasti Venemaa nõuaks, et siin ei oleks mitte mingeid NATO baase, mitte mingeid võõrvägesid. Ja see on muidugi Venemaa seisukohalt täiesti mõistetav.
Aga meie?
Meie kordame nagu koolilapsed: NATO ja tema harta viies artikkel. Ükski artikkel ei anna ju julgeolekut. Oli kunagi Rahvaste Liit, millel olid kah omad põhikirjad ja muud, ja me teame, kuidas ta lõpetas.
Kuidas Venemaaga hakkama saada
Kas uus Molotov ja uus Ribbentrop on praegu juba poliitikas tegevad?
Veel mitte. Ja ma ei usu, et see asi nii kaugele läheks. Aga ma ostsin Saksamaal raamatu "Venemaa pihtide vahel", mille on kirjutanud väga autoriteetne saksa ajakirjanik Peter Scholl-Latour. See raamat esitab väga mõistvat suhtumist Venemaa poliitikasse, mis lähtub sellest, et Venemaa ei saa leppida, et teda igalt poolt piiravad väed, baasid, mis võib-olla ei ole otseselt temale vaenulikud, aga mida tema ei suuda kontrollida ja mis mingil hetkel võivad temale ohtlikuks muutuda.
Venemaa ei saa leppida sellega, et Ukrainas või Gruusias on mingid võõrväed. Sest mõlemad piirkonnad on Venemaale erakordselt olulised. Ja meie võime ju öelda, et venelane on rumal ja ei saa aru, et tegelikult NATO teda ei ohusta. Aga meie ei saa Venemaale selgeks teha, mis on tema riiklikud huvid. Me peame lihtsalt teadmiseks võtma, mida Venemaa ise peab oma huvideks.
Me võime moraliseerida, et Venemaa on paha ja agressiivne riik, aga ta on niisugune, nagu ta on. Põhiküsimus ongi, kuidas selle Venemaaga hakkama saada.
Ja siin on eestlastel väga pikad kogemused.
Ja rääkida, et praegune Venemaa on stalinistlik Nõukogude Liit – see on täielik jama. Tarvitseb vaid lugeda natuke Vene saite, Vene ajakirjandust ja teha väga lihtsa katse: võtta mingi Vene leht ette ja vaadata, kas see artikkel oleks võinud nõukogude ajal ilmuda või mitte. Ma arvan, et 90 protsenti ei oleks.
Nii et väga palju on muutunud. Ja muutub edasi.
Küsimus on, kas meile piisava kiirusega.
Ega meie seda kiirust muuta saa.
Samal teemal
| 20.06.2009 | Budismist: |
| 20.06.2009 | Sammastest: |
| 20.06.2009 | Parlamendist: |
