Euro ei tee lolli rikkaks (25)
«Mis mees sina oled? Sul polegi uuri?» imestas Toots «Kevades» väikese Lesta üle nalja visates. Tundub, et Ansip ja Laar tunnevad end ilma eurota palju narrimalt kui väike Lesta ilma uurita. Euro on see praeguse poliitika kuldvasikas, mida kummardama tahavad kaks valitsusparteid sundida kogu Eesti rahvast.
Aga nii uuri kui ka euro puhul kaalub mõistlik mees ikka hoolikalt ka selle hinda. Paraku valitseb Eesti europüüdlustes selge mõistlikkuse defitsiit. Valitsusparteide esimehed näivad nõustuvat suvalise hinnaga, sest maksab seda – nagu kõigi poliitiliste otsuste puhul – nende asemel ju rahvas.
Kärbime õhukest riiki
Koos laenurahaga määrisid Eesti turu jagamise nimel kähmelnud Rootsi pangad meile kaela ka inflatsiooni, mis nullis varasemad euro kasutuselevõtu võimalused. Prisked buumiaastad tõid ka riigieelarvesse rohkem raha ja võimaldasid riiki varjatult õhemaks viilida, s.t maksutulude osatähtsust SKTs vähendada. Laenuralli lõppemine lasi õhu välja ülespuhutud sisenõudlusest. Maailmamajanduse kriis kärpis välisturgudel nõudlust Eesti ekspordile. Haldussuutmatus venitab ELi investeerimistoetuste kasutuselevõttu, mis võinuks majandust oluliselt kosutada. Viie rikkama riigi kursil purjetades on Eesti majanduslaevuke jõudnud viie viletsama hulka – nii majanduslanguse sügavuselt kui ka tööpuuduse tasemelt.
Majandusbuumi pohmellis vaatame otsa kahele kurvale tõsiasjale. Esiteks ei suuda madalad maksud riigieelarvesse kulude katteks piisavalt tulusid tuua ja eurole ülemineku takistuseks kujuneb eelarvedefitsiidi kolmeprotsendiline piirang. Teiseks tähendab aga riigi eelarvekulude kärpimine ettevõtlusele nõudluse vähendamist, jätkuvat töökohtade kadu ja seega ka eelarvelaekumiste edasist vähenemist. Nüüd võiks küll ka valitsuserakondadele selgeks saada, et nende liberaalsed maksu- ja eelarveunistused ei kõlba isegi majanduskasvu tingimustes, sest kuumendavad majandust üle. Majanduslanguse puhul süvendab see poliitika aga kriisi.
Valitsus seadis end lühinägeliku poliitikaga ise viletsa valiku ette: kui tahad päästa töökohti ja toetada majandust, siis tuleb kriisiajaks loobuda europüüdlustest; kui tahad täita eurole ülemineku eelarvedefitsiidi kriteeriumi, siis tuleb seda teha ettevõtteid ja töökohti ohustavate eelarvekärbete abil. Ainult Eesti eurokummardajad arvavad, et siin on mingi mõtlemis- ja valikukoht. Teised ELi liikmesriigid teevad kõik, et ettevõtlust ergutada ja töökohti säilitada. Eelarvedefitsiidi kolmeprotsendilist piirangut ei täitvat 2009. aastal ükski ELi liikmesriik. Eurotsooni riigid vilistavad üksmeelselt kokkulepitud eelarvedefitsiidi piirangule. Euro poole pürgijad vilistavad samuti, aga neile tähendab see euro kasutuselevõtu edasilükkamist. Ainult Eestil on suu liberaalseid loosungeid nii täis, et vile ei tule välja. Valitsus tahab Eestit rahva tööpuuduse ja vaesuse hinnaga «eurokõlblikuks» muuta, s.t panna täitma reegleid, mida keegi meie liidukaaslastest ei täida.
Riigi päästmisest
Eelarvekriisi ületamiseks tehtavatel pingutustel on mõtet ainult siis, kui töötatakse välja ja rakendatakse uus jätkusuutlik maksu- ja eelarvepoliitika. Muidu jäämegi eelarvekriisi ja majanduskriisi piirile kõlkuma. Mingist rahva elujõu suurenemisest ja ühiskonna tugevnemisest ei oleks mõtet unistadagi. Isegi mitte majanduslikku arengut pole loota, sest odava tööjõuga ja sotsiaalse kaitseta arenguetapp on Eestis möödas.
Riiki päästma tõtates peab olema selge, mis tõbe riik põeb. Liberalismi krahh näitab kõige ilmekamalt, et lihtsad imerohud – võimalikult õhuke riik tagab arengu ja õnne – ei toimi. Veelgi enam, finantsturgude reguleerimatus viis kriisi kogu maailmamajanduse. Eesti kriisi sügavus on väiksusest ja paindlikkusest hoolimata «maailma keskmisest» suurem, sest Eestis harrastati liberaalset mängu kõige äärmuslikumas vormis.
Teatavaks tuleb võtta kurb tõsiasi – kärpepoliitika tähendab Eestis katset senist pankrotistunud maksu- ja eelarvepoliitikat iga hinna eest jätkata. Paneme püksid panti, et endale uur muretseda ja mehena välja näha! Mille poolest on parem euro kasutuselevõtu nimel saata hukka veel tuhandeid ettevõtteid ja kümneid tuhandeid töökohti? Uur ei tee poisikest meheks, nagu ka euro ei tee lolli rikkaks.
