Õnnetud lapsed, kes on tegelikult siiski päris õnnelikud
Tahan teile kirjutada nendest lastest, kes kutsuvad meis esile kaastunnet ja haletsust, sest elavad lastekodudes. Mis seal salata, minu esimene külaskäik SOS lastekülasse oli positiivne üllatus, sest ma ei arvanud, et leian eest ilusad ja puhtad peremajad ning õnnelikud lapsed, kes läksid mulle oma siirusega kohe südamesse.
Lastekülaga lähemalt tuttavaks saades avastasin, et õnneks vajalik on neil kõik olemas. Lastel on oma päris kodud, elatakse perekonniti oma õdede-vendadega (kes ei pruugi olla päris õed-vennad) eraldi peremajades ja mis kõige tähtsam: igal perel on oma lasteküla ema. Viimane võtab koolist tulevad lapsed naeratusega vastu, teeb neile ülepäeviti lemmikkooki ja on see, kes lastega õhtuti diivanil telekat vaatab ja nad magama saadab. Kodud on kenad ja puhtad ning kaunistatud laste endi tehtud joonistuste ja käsitööga.
Aias kasvavad aga nende istutatud õunapuud ja peenardel tärkavad lilled – kõik nagu päris kodus!
Olen lastekülas tihti käinud ja mulle tundub, et seal on võib-olla isegi rohkem armastust kui mõnes tavalises peres. Seal olles tundub, et iga päev on elamiseks ja sellest rõõmu tundmiseks. Käime lastega koos trennis ja suusatame; kuulan, mida nad mulle räägivad – kes on mida teinud.
Just see on ka põhjus, miks ma kutsun kõiki lugejaid liituma SOS Lasteküla Sõprade Klubiga. Selle väikese heateoga saate emotsionaalselt väga palju tagasi. Minu väikeste sõprade igapäevaellu tulev rõõm on oi kui suur – näiteks said lasteküla tüdrukud hakata käima võimlemistrennides, kaks andekat õde Katriin ja Merilin aga muusikaõpingutel.
Väga suur sündmus oli uue jalgpallistaadioni avamine, mille valmimisele ka klubi liikmed kaasa aitasid. Paljud on nakatunud suusapisikuga – toetajate abiga ostetud suusavarustus on täiega asja ette läinud.
