Kasuemal ja võõrasemal on tänapäeval vahe sees
Sõna «ema» on esimene, mis lapsena selgeks saadakse. Kõigis keeltes. Alles hiljem tuleb arusaamine, et emasid on üsna mitut liiki.
Lisaks harjumuspärasele emale veel ristiema, lauluema, rongaema, kangelasema… Ja isegi võõrasema ja kasuema pole tänapäeval enam üks ja seesama – esimene meenutab Lumivalgekese muinasjuttu, kus kuri võõrasema võõraslast kiusas, kasuema ohverdab end aga võõragi lapse eest. Täna on erinevatest emadest vaatluse alla võetud üheksa.
Kasuema
Pärnumaal elava Meeli ja Mihkel Luige peres kasvab neli last: pojad Marek (22) ja Mark-Mikkel (9) ning kasulapsed Natalja (11) ja Risto (5). «Kasupere mõte tuli, kui lugesime, et kaks lastekodulast hüppasid ennast Pärnu sillalt surnuks. Siis mõtlesimegi, et võtame, päästame vähemalt ühegi lapse ära. Saime endale ühe tüdruku, jaanipäeval saab sellest juba neli aastat. Nüüd on mul üks väike poiss ka, tema on olnud poolteist aastat. Temaga on natuke raskem, sest ta on puudega. Aga samas – kui tuled koju ja laps vaatab sulle nii rõõmsa näoga otsa…
Ma töötan koolis ja tänapäeva noored kutsuvad mind tihti ainult eesnimepidi. Siis Nati (kasutütar Natalja) ütleb kohe, et ta ei ole Meeli, ta on minu ema! Teate, kui kõrvust tõstetud ma olen selle peale! Ta oli minu juurde tulles juba nii suur, et kutsub mind ikkagi tädi Meeliks. Aga mingil hetkel teeb see teda pahaseks, kui ta näeb, et keegi mind lihtsalt eesnimepidi kutsub. Ristol (kasupojal) puudus selline mõiste, et kes on tädi. Tema ütleb: minu mimmi, minu mimm. Need lapsed toovad su raudselt kahe jalaga maa peale. Kas või saada tüdrukul tänavalapse kombed küljest. Ta arvas seni, et võibki nii olla – näiteks minna külla ja sahtlites sorida.»
Võõrasema
Abielludes mehega, kes tunnistab oma lapsi, on alati oht, et tema varanduse jagamisel-pärandamisel saab uus naine vähem, kui ta tahaks. Moodsatel võõrasemadel on terve rida tegutsemisjuhiseid, mida nad edukalt kasutavad. Siin on ära toodud mõned neist.
Kõigepealt veena oma tulevast meest, et laps (või vähemasti mitte kõik) polegi tema oma. Tee talle selgeks, et laps pole üldse tema nägu ega tegu. Aitab muide hästi ka alimentide maksmise vastu, mis mehele ju hästi sobib. Üks Elva naine – mehe kolmas seaduslik – välistas nii pärijate ringist edukalt abikaasa kolm last kahest eelnevast abielust.
Hoolitse, et enne abiellumist oleks kogu mehe maine vara ikka tema nimel, et midagi poleks jäetud eelmisele naisele või – veel hullem – lastele. Kui mees ei viitsi laste emast ametlikult lahutades kohut käia, et poolt talle kuuluvast varast kätte saada, tuleb teha investeering tulevikku: maksa korralik jurist ise kinni. See tasub end ära. Tallinnas on mitu naist nii omadega mäele saanud. Suru mehe lapsed alimentide puudumisega rahaliselt raskesse olukorda, kus nad on sunnitud SMS-laenu võtma. Siis on hea viidata, et pättidele polegi vaja taskuraha anda. (Peipsiäärest.)
Kasulikum on, kui võõraslapsed külastavad isa regulaarselt teie kodus, siis on sul olukorral silm peal. Aga hoolitse, et internet sel päeval ei töötaks, et laual poleks laste lemmiktoitu, et vestluses kõlaks kaeblev rahapuudus. Istu mehe kõrval, käsi ümber tema kaela. Edasta klatšijuttu nende ema suhetest meestega. Vajalikku komprat korja hoolega mehelt tutvuse algul, kui ta sulle veel eelmist naist siunab. (Tartu.)
Pane mehele külla tulnud lapsed tööle, siis kaovad nad tunni jooksul. Eriti hästi töötab see maal.
Kui nad emadepäevaks, sünnipäevaks ning jõuluks kinke ja lilli ei too, on sobiv seda mehele toonitada – kuidas saabki niisugustesse lastesse emalikult suhtuda!
Rongaema
Palja silmaga neid naisi tänavapildis ja igapäevaelus normaalsetest emadest ei erista, ent Tallinna Lastekodu Laste Varjupaiga juhataja Viiu Orgmets puutub nendega kokku üsna sageli. «Kümme protsenti on neid naisi küll, kellel polegi nagu erilisi ematundeid, seda võin julgelt öelda,» märgib Orgmets.
Tänapäeva rongaemade hulgas on palju naisi, kes tasuvama töö saamise ettekäändel välismaale sõidavad. «Lähevad sinna ära ja nende meelest on asi korras, kuna lapsel on katus pea kohal ja aeg-ajalt saadetakse talle ka mingisugust raha.» Mõned arvavad tema sõnul koguni, et nende laps saab üksinda siin elades hakkama paarisaja krooniga kuus. «Laps peaks nagu ema arvates toime tulema, aga ei tule, kuna tal puuduvad oskused,» nendib Orgmets. Reeglina on selliselt enese hooleks jäetud laste vanuseks 13 eluaastat või natuke rohkem, kuid mõni aeg tagasi toodi varjupaika ka sama saatusega 10aastane poiss.
Klassikaline on ka olukord, kus leitakse endale uus mees. «Ilma et seal olekski mingit tagamõtet kasuisa poolt, muutub ema armukadedaks ja ta lihtsalt viskab tüdruku välja,» kirjeldab Orgmets.
Rongaemad pole juhataja sõnul tavaliselt üldse mingid eluheidikud, vaid igapäevaelus vägagi hästi toime tulevad naised. Päris avaliku elu tegelaste hulgas Orgmetsa sõnul rongaemasid sotsiaalse surve tõttu pole. «Arvestatavatel positsioonidel ühiskonnas on aga rongaemasid aegade jooksul nähtud küll,» märgib varjupaiga juhataja.
Kangelasema
Kangelasema Kuldtähe ordeni sai Hilja Rasva 1978. aasta veebruarikuus – 33aastane naine oli siis 12 lapse ema. «Kadrioru lossi kutsuti, neli meid üle Eesti oli, suur aukiri oli veel ja kõvade kaantega tunnistus, et on õigus ordenit kanda. Kimbu lilli saime kah. Eks ta pidulik sündmus oli, muidu suhtuti ju nii, et sul peab ikka midagi viga olema, kui nii palju lapsi on.
Erilisi hüvesid või õigusi orden kaasa ei toonud, elasime oma 50 ruutmeetril edasi. Hulga hiljem, nii paarikümne aasta eest, tuli küll mingi mees Tallinnast – et kuulge, me õige aitaks, ehitaks teile siia maja. Ma küsisin vastu: mis ma nüüd enam selle majaga teen, lapsed juba riburada kodust lahkumas. Minul sellist raha pole, sellelgi majal katus parandamata, vesi tilgub tuppa.
Eks ta tähtis mees oli, pärast siis tuli ametiühingu esimees vaatama, et kuidas selle asjaga on. Mul just toakask õitses, tema tuli ja imestas: «Näe, lausa lilleõied toas ja uksepiidad polegi ära näritud!» Selline oligi see suhtumine paljulapselistesse. Aga meie lastest on korralikud tööinimesed saanud, hoiavad üksteist, tulevad ikka koju käima... 18 last olen sünnitanud, üks kasulaps ka, mehe tütar esimesest abielust. Kui nüüd oma peredega koju tulevad, siis... mõnel pool pole külapeol ka nii palju rahvast.»
Suurele perepildile, mille lapsed mullu kinkisid ja kus on peal kõik järeltulijad, on kirjutatud: «Kus on armastus, seal sünnivad alati imed.» Pildilt vaatab vastu 51 imet.
Ristiema
Et just Ivi Eenmaast sai Maret Maripuu poja Kaspari ristiema, mängis olulist rolli asjaolu, et kaheksa aastat tagasi jagasid reformidaamid Toompeal tuba. «See oli minu jaoks täiesti selge, kes saab minu poja ristiemaks,» tunnistab Maret Maripuu, et ristiemakandidaatide nimekiri oli üsna lühike.
«See oli meeldiv kohustus ja meeldiv võimalus ka Maretiga lähedasemaks saada, ja eks elu näitab, kui kaugele meie sõprussuhe Kaspariga kujuneb,» lausub Eenmaa.
Mida ristivanema staatus õigupoolest tähendab? Mis eristab ristiema teistest perekonnaga lähedalt seotud daamidest? «Ristivanem on inimene, kes on ütelnud, et ta tahab olla toeks lapse hea käekäigu juures,» valgustab Maripuu.
«Allikas, mille kaudu ma püüan oma ristilapsi mõjutada, on head raamatud,» ütleb Eenmaa, kellel on koos Kaspariga kokku neli ristilast. Kui Kaspar sügisel kooli läks, arutas Maripuu just Eenmaaga, millisesse õppeasutusse laps panna. Suvevaheajale, muide, läheb Kaspar vastu puhta viielisena.
Aasta ema
2006. aasta emaks valitud keeleteadlase Eevi Rossi sõnul teietab osa rahvaid oma ema, näiteks ungarlased ja venelased. Eestlase jaoks ei oleks see aga loomulik. Ent kolme lapse ema arvab, et ühiskonnas võiks emade suhtes veidi rohkem austust olla.
«Meie väärtuste hulgas võiks olla, et ka laps püüab oma kasvamisest osa võtta ja väärtustada ema tööd, hoolt ja armastust,» leiab Ross. Selle asemel, et kogu aeg emale loota, võiksid lapsed püüda ise oma kohustustega hakkama saada ja vahel emagi aidata, kui tema enam ei jaksa, arvab keeleteadlane. «Emad on ju andjad, ega nad ei ootagi palju tagasi. Aga ei teeks paha, kui me oma armastust rohkem välja näitaksime, sest seda pole kunagi liiga palju.»
Kolme lapse ema kurvastab veidi ka ühiskonna suhtumine rahasse. «Raha on liiga palju esile tõstetud. Et kui riik toetab, siis iive kasvab. On suurepärane, et riik püüab toetada, aga see ei ole kõige tähtsam. Tähtsaim on ikka armastus,» ütleb Ross.
SOS-ema
15. aastat Keila SOS lastekülas töötav Sirje Kurik hakkas SOS-emaks pool aastat pärast lasteküla asutamist, 1994. aasta sügisel. Selle töö peale ei sobi kaugeltki igaüks: «Inimene peab olema erinevate situatsioonide ja inimeste suhtes väga salliv. Kindlasti ei saa siin olla keegi, kellel on endal palju lahendamata probleeme – siinne elu toob nii palju sehkendamist, et kahte elu korraga elada ei jõua.» Kuidas jääb siis eraeluga? «Tulin Keilasse pojaga kahekesi. Üks alaealine laps oli lubatud kaasa võtta. Ta oli seitsmeaastane ja läks siin esimesse klassi,» räägib Sirje.
Tänavu jaanuaris läks noortekodusse üle viimane kasvandik Sirje esimesest perest, kuhu kuulusid kolme- kuni seitsmeaastased väikelapsed. Kokku on tema käe all kasvanud 16 last. Praegu on ta ema eest kolmele tüdrukule ja viiele poisile vanuses 4–14.
Üldiselt hüüavad lapsed Sirjet emaks. «See tuleb nagu iseenesest. Mingit sundust neil «ema» öelda ei ole. Kui lapsel tekib selleks vajadus, on see tema õigus.»
SOS-pere erineb harilikust hea materiaalse kindlustatuse tõttu. «Meil ei ole ohtu, et keegi töötuks jääb. Raha, millega lapsi sööta ja neile riideid osta, on olemas.» Sirje tunnistab siiski, et SOS-emad ei suuda lastele täielikult asendada oma ema. Samas on lastel, kes varem olid oma muredega üksi, nüüd alati kellegi poole pöörduda. «Turvalisse keskkonda kolinuis võib ajapikku täheldada olulist muutust: kes harjub esimest korda kohustustega, mis käivad pereelu juurde, kes saab end taas lapsena tunda, sest ei pea enam vastutama nooremate õdede-vendade eest või katma pere toidulauda,» räägib Sirje.
Lauluema
Rahvalauluteadlane Ingrid Rüütel: «Ma arvan, et termini «lauluema» võttis esmakordselt kasutusele Soome rahvamuusikakoguja ja -uurija Armas Otto Väisänen, kes kolmelt suurelt setu laulikult, Miku Odelt, Martina Irolt ja Hilana Taarkalt laule fonografeeris ja neid Soomes tutvustas. 1925. aastal avaldas ta kirjutise «Seto lauluimä’ ja näide johustise’ laulu’». Ja ilmselt sealt on läinud see nimi käibele ka rahvasuus.
Põhiliselt ongi seda terminit kasutatud suurte setu laulikute kohta, kellel on rikas repertuaar. Peale eelnimetatute võib pidada lauluemadeks setu suurlaulikuid Anne Vabarnat, Jekaterina Lummot, Anna Linnupuud, aga ka Epp Vasarat Paistust, teist suurt Mulgimaa laulikut Liisu Mäge ehk Puru-Liisut Holstrest, Liis Peltserit Harglast ja tegelikult paljusid-paljusid teisi.»
Surrogaatema
Üheksa aastat tagasi oli Elite erakliiniku naistearst, viljatusspetsialist Andrei Sõritsa õnnelik selle üle, et viljatute paaride teelt oli langenud veel üks lapsesaamisbarjäär: Eestis oleks alguse saanud näiteks USAs väga levinud asendus- ehk surrogaatemaduse praktika. «Kogu protsessi ettevalmistus oli aga nii pikk, et sellega lõpule jõudes oli ema ja tütre vahel tekkinud konflikt ning ema uus elukaaslane polnud nõus, et tema kaasa oma tütrele lapse sünnitab,» meenutab Sõritsa.
Mõnda aega tagasi tekkis jälle üks asendusema soovija, kuid siis selgus ootamatult, et vahepeal vastu võetud võlaõigusseadus välistab sellise lapsesaamise viisi. «Nüüd oleme teinud rea taotlusi seaduse muutmiseks ning selle süsteemi lubamiseks ka Eestis, kuid asjaajamine võtab tohutult aega,» nendib Sõritsa.
Eesti üks tuntumaid viljatusravispetsialiste loodab, et surrogaatemadus saab ka meil siiski lubatuks. «Eriti, kui see ei kanna ärilist eesmärki ja võimaldab saada lapsi neil, kes teisiti ei saa,» lausub Sõritsa.
