Pensionivalikud jäävad inimeste endi teha (3)
Kõik tööealised inimesed – kes vähem, kes rohkem – kujutavad aeg-ajalt vaimusilmas ette ees ootavat pensionipõlve ja loodavad, et see on turvaline ning suurtest rahamuredest prii.
Eestis on oma parematesse vanaduspäevadesse panustanud üle 580 000 kogumispensioni süsteemiga liitunud inimese, neist enam kui 70 protsenti vabatahtlikult. Pensionieaks säästmine on igati tark tegu!
Radikaalne, kuid hädavajalik
Seetõttu on mõistetavad kõik need hirmud ja emotsioonid, mis kobrutavad ümber valitsusliidu plaani peatada ajutiselt II pensionisamba sissemaksed.
Tunnistan rahandusministrina, et kohustusliku kogumispensioni maksete lühiajaline külmutamine on radikaalne samm, mis on juba murendanud rahva usaldust riigi ja poliitikute vastu.
Mündil on ka teine pool – see valuline otsus on möödapääsmatu, kui me ei taha riigi rahakotti päris tilgatumaks jätta ega matta maha soovi minna üle eurole. Kiire euroalaga liitumine toob tuntavat kasu kõigile tulevastele pensionäridele.
Pärast pingelisi vaidlusi jõudis valitsus II sammast puudutavate lahendusteni sel neljapäeval. Lõppotsus jääb nüüd riigikogu langetada.
Rahandusministeeriumis valminud eelnõu pakub inimestele mitmeid valikuvõimalusi. Õigustatud ootuse põhimõtte võimalikult väikese riive kõrval teenivad eelnõusse sisse kirjutatud variandid ka seda, et praeguste kogumispensionäride rahaline kaotus oleks tulevikus võimalikult väike.
Parlamendi kinnitust vajavad ettepanekud peatavad 2009. aasta 1. juunist kuni 2010 aasta 31. detsembrini sissemaksed pensionifondidesse. 2011. aastal ehk pisut enam kui poolteise aasta pärast taastuvad maksed pooles mahus, mil riik maksab kaks protsenti ja inimene ühe protsendi, ning 2012. aastal juba täismahus, kui riik kohustub maksma neli ja inimene ise kaks protsenti kogumispensionäri palgast.
Kui riik seiskab omapoolsed maksed kuni tuleva aasta lõpuni, siis inimestele jääb soovi korral alles võimalus jätkata kaheprotsendiliste sissemaksete tegemist, seda alates 2010. aasta algusest. Järelemõtlemiseks on aega kuni novembri lõpuni, mil vabatahtlikud maksjad saavad vastava avalduse esitada.
Aastatel 2014–2017, kui Eesti majandus on suure tõenäosusega jälle hoo sisse saanud, hüvitab riik taolistele liitujatele nende vahepealse kaotuse, panustades kuus protsenti.
Erireegel kehtib pensionieelikutele, kelle makseid on riik valmis edasi tegema. Kui aastatel 1942–1951 sündinud inimesed tahavad endi jaoks säilitada veel kehtiva 2 + 4 maksete süsteemi, tuleb neil samuti avaldus esitada. Sel juhul kestab maksepaus juunist detsembrini.
Lisaks jääb kõigile neile, kes avaldust ei esita ja oma maksed külmutavad, kuni 2013. aasta sügiseni võimalus oma panust kasvatada. Taolise valiku korral astub ellu 3 + 6 skeem.
Sambavaidluste ajal kerkis õigustatult päevakorda küsimus pensionifondi haldurite hiljutistest investeerimisotsustest ning nende klientide haihtunud raha hulgast. Olen fondihalduritele juba korra soovitanud võtta hingetõmbeaega, et realistlikult ümber hinnata järgneva 20 aasta kasvustrateegiad.
Majanduse tõus on paratamatu
Teisalt vaevleb kogu maailm juba teist aastat suure depressiooni järgses ulatuslikumas finants- ja majanduskriisis, mille paratamatuks kaasnähuks oli aktsiaturgude üleüldine kukkumine. Meenutagem, et 1930. aastate alguse ränk majanduslangus asendus 1950. aastate alul nii Ameerika Ühendriikides kui ka Lääne-Euroopas tormilise majanduskasvuga. Omamoodi ime elas üle sõjast laastatud Saksamaa, kus majandus lõi eriliselt õitsele. Paratamatult pöörab ka Eesti majandus varem või hiljem tõusule.
Pensionireformi ei tehtud sajandivahetusel mitte 10–15 aastaks, vaid selleks, et 20, 40 ja ka saja aasta pärast oleks pensionäride elu inimväärne. Süsteemi ajutised muudatused ei lammuta kuidagi kohustusliku kogumispensioni aluseid.
