Jüri Aarma ja Juss Haasma passitavad jalga Artur Rinne susse (8)
Kui näitleja Jüri Aarma on korra elus Artur Rinnet vabaõhukontserdil laulmas näinud, siis tema noor kolleeg Juss Haasma oli vaat et vanameistri nimegi vaevu kuulnud. "Me mängime Rinne elu, mitte teda ennast," poetab Aarma ehk üks Artur Ugala teatri puhvetis kohvitassi tagant. Haasma on see teine Artur. Tükk on neil kahe peale üks - "Arturi laulud ja aastad".
"Kui minult oleks küsitud kolm kuud tagasi, kes või mis on Artur Rinne, poleks ma osanud mitte midagi vastata," muigab Juss Haasma pärastlõunal, mil esietenduseni on jäänud kaks ja pool nädalat. "Pidin hakkama isa käest küsima, kes või mis ta oli. Siis hakkasin vaikselt pilti kokku panema: mul polnud mingit ettekujutust tema laulmisstiilist, tema lauludest, temast endast. Sain plaadi, tutvusin lauludega, suuremate hittidega ja siis sain infot, mis mees ta oli."
Tantsis rikkureile steppi
Aarmagi pani pilti kokku, ehkki tal oli Haasma ees tubli edumaa. Vähemalt selle ühe kontserdi näol, mida kümneid aastaid tagasi nägema juhtus ja kus vanahärra lihtsalt säranud. Ütled nime Artur Rinne ja mõtled laulule "Mets mühiseb"? Aarma tähendab seepeale oma lihtsal moel: "Meie põhiküsimus ongi, kes on publikum. Kas need, kes teavad metsa mühisevat, või need, kes ei tea isegi, mis või kes Rinne oli? Olen teda näinud mingil lahtisel laval laulmas ja vaadanud, kuidas vanahärra õilmitses. Ja oli tõeline rahva lemmik. Palju seda rahvast alles on jäänud, on iseasi. Karta on, et mitte eriti palju." Ja lisab, et tegelikult polegi Rinne selle loo peategelane.
"Selle loo peategelane on tüüpiline nõukogudeaegne kultuuriinimene, kes peab olude sunnil läbima tsaariaja, Eesti vabariigi aja, Vene okupatsiooni, Saksa okupatsiooni, uuesti Vene okupatsiooni..." mõtiskleb ta. "Me ei saa talle ette heita, et ta kõikide võimude puhul lasi metsa mühiseda või rikkurite ees steppi tantsis. Peamine - ei tohi inimest ajast välja kiskuda ja ette heita: sa oled paha, sa oled kommu, sa oled reetur. Seda ei tohi teha."
Kõhud jäävad padjavabaks
End Rinne mälestusteraamatuist läbi kaevanud Aarma võiks temast pajatama jäädagi. Kõneleb, et vastavalt olustikule, mil need raamatud ilmusid, ei saanud seal olla laulja vangla-aastaid ega ka perekondlikke probleeme. Lausa kahe perekonna vahelisi probleeme: "See kõik on etenduses sees, sinnamaani välja, et noor Artur - me oleme ses loos üksteise südametunnistused - heidab ette, miks ma mälestustes oma teisest naisest ja väljaspool oma abielu sündinud tütrest ei räägi," lisab Aarma. "Ehkki vana lubab, et räägib, aga ikkagi ei räägi. Ehk seal on väga palju asju, mida lubatakse, aga mida ei tehta. Nagu elus ikka."
Mida aga kindlalt mängu ei tule, on mõlema näitleja välise kuju arturrinnestamine. "Me ei mängi kostümeeritud sarnasust," kinnitab Aarma. "See oleks peaaegu võimatu ja isegi kurioosne. Siis tuleks panna meile padjakesed kõhu peale. Juuksed üle pea kammida ja pisut nasaalse häälega hakata neidsamu laule esitama, ja kindlasti halvemini kui vanameister seda tegi. Me mängima Rinne elu, mitte teda ennast." Iseasi on muidugi südametunnistuse monoloogidega - neid võib vaid aimata, mitte teada. Aarma leiab aga siingi leidliku põhjenduse: "Kui keegi tuleb tänaval vastu ja ütleb: "Enne ma armastasin sind, aga praegu on mul sinu pärast häbi" - kellele see meeldiks. Mulle pole elus veel nii öeldud. See paneb ju mehe põdema, mõtlema ja oma südametunnistusega vestlema."
