Elisabet elab tugede najal (26)
"Muidugi me loodame, et Elisabet hakkab käima. Kuigi ükski arst ei kinnita seda ega lükka ka ümber," ohkab Ako Luts.
Et oma lapselapsele ja teistele samasuguste hädadega lastele kõiki Euroopas teadaolevaid ravivõimalusi pakkuda, püüab perekond Luts tuua Eestisse lastele mõeldud kõnniroboti.
Praegu vaid tugede najal liikuva Elisabeti lugu sai alguse neli aastat tagasi, kui tüdrukutirtsul ema kõhus ühtäkki kiire hakkas, nii et ta otsustas sündida aasta viimasel päeval kaks ja pool kuud enne õiget aega.
Vanemad ei suutnud diagnoosi uskuda
"Seis oli halb. Elisabet ei hinganud algul ja ta vajas vereülekannet. Tema ajus olid verevalumid ja süda kahises kahtlaselt," meenutab lapsukese sünnitraumat tema ema Üllike Luts, kes Viljandis ilmale tulnud tütart nägi alles neli päeva hiljem Tartu lastehaiglas. Liiga vara sündinud tirts ei olnud jõudnud vajalikul määral areneda.
Kahekilosena haiglast koju lubatud, kosus Elisabet edaspidi kenasti, kuid juba pooleaastasena võis ta olekust välja lugeda viiteid tõvele – näiteks ei tahtnud ta sugugi oma pead hoida ning ka liikumisega ei kiirustanud.
Aasta hiljem diagnoositi Elisabetil tserebraalparalüüs ehk PCI. "See on nii suur ja lai diagnoos, mis esimese hooga oli nii hirmutav, et ei tahtnud seda kuidagi uskuda," meenutab ema kogu pere ehmatust.
Laste tserebraalparalüüs on nimelt püsiv kesknärvisüsteemi ehk aju kahjustus, mille tagajärjeks on kehalise ja mõnikord ka vaimse arengu mahajäämus. Elisabet kuulub õnneks selle 70% PCIga laste hulka, kellel on lihaspinge tõttu häiritud ainult jäsemete töö.
Elisabet suudab praegu liikuda üksnes tugede najal – kodus ja lasteaias kõnniraamiga ning õue on isa ehitanud talle eraldi käiguraja. Kuid ka tüdruku käed on pisut kohmakad ning väga pisikeste asjade kallal nokitsemine võib talle teinekord üle jõu käia.
Lihased on Elisabetil aga nii tugevas pinges, et kui ta kätega millegi kallal põhjalikult keskendununa nokitseb, tõmbuvad varbad samal ajal konksu.
Ja nagu teistelgi tserebraalparalüüsiga sündinud lastel, on ka Elisabetil sees suur kukkumishirm, kuigi tugedega erijalgratta pedaalidel värskelt selgeks õpitud seismist demonstreerib ta varmalt ning kõndimisraamigagi teeb aeg-ajalt vanemate ehmatuseks liiga hoogsaid pöördeid.
Viimane lootus kõnnirobotil
Elisabeti vanaema Aita Luts usub, et lapselapse arendamisel on palju ära teinud just vanemad – kohe beebieast peale on nad käinud temaga ujumas, võimlemas, massaažis, abi on otsitud hobuteraapiastki. Et tüdruku jalad mängu abil kõndimisega harjuksid, on vanemad kodumaja II korrusele sisse seadnud võimlemistoa.
Ühtehoidev pere kinnitab, et pesamuna kõndima saamiseks on proovitud kõiki Eestis teadaolevaid ja kättesaadavaid võimalusi. Eelmise aasta lõpul jõudis nende kõrvu aga teave kõnnirobotist, millest PCI- ja teistegi liikumispuudega laste kõndima õpetamisel kasu võiks olla.
Kõnnirobotiga käib töö nii, et lapse keha ja jalgade ümber kinnitatakse rihmad ja toed ning väike patsient hakkab roboti abil liikuval lindil kõndima. Seansi pikkus oleneb lapse võimest ja võib kesta kuni 45 minutit. Mitmekümnenda korra järel kujuneb lapsel välja kõndimismuster, mida ta suudab hiljem iseseisvalt korrata. Kuid samas hoiatab masin ka ohtude eest: kui lapsel mõnes lihases pinge tekib, annab robot sellest kohe märku ja kogu töö jääb seisma.
"Hakkasime uurima ja kuulsime, et Eestis on üks selline olemas. Paraku aga sobib see vaid lastele alates 12. eluaastast ja täiskasvanutele," ütleb isa Kaido Luts.
Kui aga suuredki sellise masinaga edenevad, miks ei peaks siis arenemiseas olevad lapsed oma tulevikku roboti toel kindlustama. Seepärast hakkas perekond Luts koguma infot ja otsima koostööpartnereid, et muretseda 3,5 miljonit krooni maksev robot. Sündis heategevusliikumine "Aitame liikumispuudega lapsi kõndima".
Kooli läheb juba omil jalul kekseldes?
Kui palju lapsi Eestis sellise masina abi vajaks, ei ole täpselt teada, kuna liikumispuudega laste register Eestis puudub. Eri allikate põhjal võib kõigi liikumispuudega laste arv, kes robotilt abi saaksid, olla umbes 800. Kui masin saaks täisvõimsusel tööle, aitaks see aastas umbes 200 last.
Kampaania esimeste kuudega oli kõnniroboti ostmiseks eilse seisuga kogutud 543 639 krooni. See aeg ei ole aga Lutsudele lihtne olnud. Nad on saanud palju toetavaid kõnesid samasuguste muredega inimestelt, kellel paraku puudub igasugune info PCIga laste ravivõimaluste kohta, ent jätkub ka neid, kes pere tegevuse on kahtluse alla seadnud. "Aga nii vist ongi, kui sa otsustad oma lapsest kõigi teiste nimel rääkida," ohkab Ako Luts.
Kõigest hoolimata kinnitavad Lutsud, et nad ei kavatse murduda ning loodavad, et ema Üllikese 35. sünnipäevaks maagilisel kuupäeval 09.09.09 on kõnnirobot juba nii Elisabeti kui ka sadade teiste liikumispuudega laste teenistuses. Ja et kooli läheb praegu tugede najal liikuv Elisabet juba omil jalgel rõõmsalt kekseldes.
Samal teemal
| 24.03.2009 | "Kõnnirobot tagab selle, milleni inimjõud ei küüni." |
| 24.03.2009 | Aitame lapsed kõndima! (2) |
