Eesti kangelane on ohver
Arusaamatused mälestusmärkide kui erinevate ajaloosündmuste jäädvustuste ümber on välja toonud eesti rahva mälu ühe lähtekoha. Eestis on tegemist mälestuste ning mälestusmärkidega ja üsna loomulikult kerkib küsimus: kus siis aumärgid on?
Aumärgid, mille juurde tullakse uhkustundega kunagiste saavutuste üle, mida tähistatakse pidustustega. Mälestamine kui protsess tähistab üsna selgelt midagi muud ja Eesti kõikvõimalikud mälestised seisavad kui muistsete ja ka uuemate ajalooliste traumade tähistused.
Puha ohvrid
Tummad tunnistajad tähistavad Eesti ajaloo kõige traagilisemaid sündmusi ning on alati seotud ohvritega, olgu tegemist nälja, sõja, küüditamise või kohalike nõiapõletamise protsessidega. Viimasel juhul tuleb teha väike mööndus – kuna muidu "head Rootsi" aega pole viisakas mingilgi viisil halvustada, on näiteks Purtse lähedal sõnastatud kohalikel nõiaprotsessidel põletatute mälestus nii: "Kurjuse ohvrite mälestuspaik."
Rootsi vaimulike kohtunike ja timukate asemele on ilmunud eufemism "kurjus", samas on Nõukogude korra ajal toimepandud mõrvad tähistatud hoopis teisel viisil ja jällegi äärmuslikult: "kommunismiohvrid". Samas on teada, et kommunism kui nähtus pole mitte kunagi ega kuskil ühtegi kuritegu sooritanud, seda enam, et teadaolevalt pole kommunism kui selline kuskil eksisteerinudki.
Hüpoteesi korras võib isegi väita, et eesti rahvas on selles mõttes neurootiline, saades jõudu ja õigustust eksistentsiks mineviku traumadest. Oleks ebaõige väita, et mingeid õnnestumisi pole olnud, juba ainuüksi see, et on rahvana püsima jäädud, on saavutus.
Vaimne orjus on orjuse vormidest ilmselt püsivaim. 1918ndal õnnestus Venemaast poliitiliselt vabaneda, vaimselt ei ole vabanemine tänaseni õnnestunud kas või selles mõttes, et ilma idanaabri mainimiseta või tema peale mõtlemiseta, tema armastamise või vihkamiseta ei saada siiani hakkama. Kui mängida igavese alanduse ja kiusamise peale välja, siis – see turunišš on maailmas ammu hõivatud.
Mälestamine on erinev sõnast "mäletama". Viimane on oluliselt hägusem mõiste, mälestamine üldisem ja võib toimida isegi omamoodi eestluse kontrollina. Veel 2008. aastal ilmus suhteliselt märkamatu, kuid olemuslikult ülimalt märgitähenduslik artikkel Eesti Päevalehes: "100 aastat esimesest surmaga lõppenud autoõnnetusest Eestis". Mitte rõõmusõnum ja meeldetuletus selle kohta, et 100 aastat tagasi saabus siia esimene auto, 100 aastat tagasi olid esimesed juhikursused, lõpetas esimene lend instruktoreid. Jälle on mängus ohver, keda tuleb mälestada ja loomulikult on see sündmus kurb.
Peetakse mälestusmiitinguid aidsiohvritele, isegi end surnuks joonud alkohoolikutele. "10. okt. 2008: Jaani kirikus alkoholiohvrite mälestuskontsert". Et mälestataks, pead olema ohver, ükskõik, mis täpselt juhtus, seda ei mäletata.
Peied peost tähtsamad
Jääb mulje, et ka kokkutulekute põhjusteks on peied, mälestuspühad ja minevikus olnud traumad. Mida hästi otsides leiab isegi igati rõõmsa taustaga sündmuste hulgast. Võimalik on toredal juubelil komistada ja teha sellest psühholoogiline link kogu sündmuse juurde. Valikmälu kustutab lõpuks kogu juubelipeo, põhisündmuseks kujuneb komistamine või vääratus ja pidu muutub vaid taustaks. Kogu etnose arhetüüp on sellise mõttekonstruktsiooniga harjunud ja trauma puudumisel ei oskagi kuskile toetuda.
Ülaltoodut arvestades on üsna lihtne seletada, miks iseseisvusperioodil pole katsed ausammast püstitada ka kontseptuaalselt õnnestunud. Vabaduse kell Tallinnas Vabaduse väljakul on unustatud, Vabadussõja võidusammas aga peaks tähendama võitu, mille kohta (võit või rahuleping) ka ajaloolaste hulgas puudub konsensus. Ehitusplatsil ütleb kiri, et on võidusammas, selle ingliskeelne "tõlge" räägib küll vaid Vabadussõja mälestusest.
