Ratastooliga pensioniraha järele (74)
Uus pensionide ja toetuste süsteem ei toimi ikka veel!
Saamata pension ja sotsiaaltoetus sundisid ratastooli aheldatud meest võtma ette kaelamurdva tee Tallinna kesklinna pensioniametisse ja sotsiaalministeeriumi. Tulemus: raha tuleb millalgi.
Raske puudega Juhan ootas kolmapäeva hommikul nagu iga kuu 4. kuupäeval postiljoni pensioniringi. Kui kirjakandja Paljassaare sotsiaalmajja jõudis, polnud teda aga rahasaajate nimekirjaski. Juhan, kelle puue diagnoositi juba 16aastaselt, on küll mustadeks päevadeks pisut tallele pannud, ent otsustas siiski minna pensioniametisse aru pärima. Koos ratastoolis liikuva invaliidiga võtsid teekonna Paljassaarest kesklinna ette ka Õhtulehe reporter ja fotograaf.
"Ma üldse ei arvestanud sellega, et ma terve kuu ilma pensionita pean elama," räägib Juhan. "Kui mul tagataskus midagi on, siis see on minu asi. Ja tänu jumalale, et mul seal midagi on. Et mul nii palju mõistust on olnud, et iga kuu kõrvale olen pannud."
Juhani puude läbivaatamise tähtaeg oli 1.–15. veebruarini. Arsti juures oli tal käidud juba 21. jaanuariks. Nädal tagasi uuris Juhan pensioniametist asjade seisu ja talle öeldi, et sotsiaaltoetust ta sel kuul ei saa, pensioniga aga mingeid probleeme polevat.
"Nüüd on praktiliselt nii, et mul jääb korteri eest maksmata, kaabeltelevisiooni eest. Kõik jääb maksmata," kurdab Juhan. 4500 krooniga kuus elab ta enda sõnul muidu väga hästi ära.
Kesklinnas peavad olema raudsed närvid
Panga tähtajalist hoiust Juhan kasutada ei saa ning kodus olevat raha peab hoidma hädaolukordadeks. Näiteks, kui ratastooli kumm tänaval katki läheb ja tuleb invatakso appi kutsuda.
Õhukummi purunemist tuleb tegusal mehel ette õige sageli, sest ta sõidab ratastooliga päevas maha oma 10–15 kilomeetrit. "Et millegagi tegelda," räägib Juhan sõidu pealt. Seejuures liigub ta enamasti autoteel. "Kui on tehtud mõningates kohtades nii, et saab sõita kõnniteel, siis muidugi sõidan seal," seletab ta.
"Viru keskuseni saan enam vähem ikka ise. Sealt edasi peab mõtlema hakkama. Päris kõva närv peab olema," räägib Juhan mõtlematult pandud äärekividest. "On ekslik arvata, et ratastoolis liikumisel on kõige tähtsamad käed," lisab ta. "Asi ei ole kätes, asi on tahtejõus!"
Juhan tunnistab, et kesklinnas ta üksinda kuigi kaugele ei jõuaks. "Inimesed vahel ikka aitavad. Väga vastutulelikud ollakse," ütleb ta, et teinekord peatuvad tema pärast isegi autod.
Pensioniviivitus seisab uue süsteemi taga
Pensioniametis selgub, et sama asja pärast, mis Juhan, on kohale tulnud üle 100 inimese, ja ametniku jutule saamiseks peab ootama. Tunni möödudes otsustab ta minna sotsiaalministeeriumi. Sinna jõudmine on aga oodatust keerulisem ning kaldteelt asutusse sissesõit nõuab jõudu.
Kohale kutsutakse hoolekandeosakonna peaspetsialist Kersti Puhm, kes ütleb, et viivitus on tingitud uuele süsteemile üleminekus. "Peaks saama märtsikuus," teatab Puhm pärast telefonikõnet. Seni soovitab ta häda korral pöörduda omavalitsuse poole.
"Kodus kapis mul ehk veel midagi on, aga kõik muu? Mis ma sellega teen?" küsib Juhan. Vastuseks on pikk vaikus.
Sotsiaalministeeriumist osatakse vabanduseks öelda vaid, et uus süsteem loodi puuetega inimeste nõudmisel. Juhan aga usub, et uue süsteemi ainuke eesmärk on võtta veel viimane ära neilt, kes ise lusikat suu juurde jaksavad tõsta. "Afganistanis paugutamine ja pronkssõduri asi maksti kõik kinni. Ja milleks see kõik vajalik oli?" on riigil väärtushinnangud Juhani arvates paigast ära.
