Avariiohver: "Abivajaja peab Eestis ikka väga tugev inimene olema!" (86)
"Eluaeg olen tööd teinud, makse maksnud ja terve mees olnud. Aga kui ühel hetkel abi vajad, siis sa seda ei saagi!" tõdeb narkarjuhi süül juhtunud rängas liiklusõnnetuses sandiks jäänud mees, kes pensioniametiga piike murdes jänni jäi. "Ehk on asjaajamine meelega nii raskeks tehtud, et puudetaotlejaid vähem oleks?"
Imre Heinsaar (40) sattus mullu augusti viimasel päeval üliränka laupkokkupõrkesse. Kogenud džiibimehe ja maastikusõidukoolitaja järelhaagisega Land Rover Discoveryle kihutas Tallinna–Tartu maanteel Ardu lähedal otsa vastasvööndisse keeranud Honda Civic.
Narkouimas Honda juht sai kottpimedas öös juhtunud õnnetuses silmapilk surma, raskelt vigastatud Heinsaare viis kiirabi aga otse lõikuslauale.
"Ilmselt pean kaks kuud kipsi ja karkudega luukama," ohkas imekombel eluga pääsenud mees paar päeva pärast õnnetust haiglapalatis – tema parema jala kannaluud purustas ränk pauk pulbriks.
Nüüd on selgunud, et Heinsaarel pole lootustki karke niipea nurka visata – jala lappimine nõuab veel vähemalt üht lõikust ning mitme kuu pikkust ravi ja taastumist. Nagu sellest veel vähe oleks – raske õnnetuse süütu ohver peab ka visa ja viljatut võitlust Tallinna pensioniametiga.
Karkudega mitu tundi järjekorras?
Kui Heinsaar oli neli kuud haiguslehel olnud, selgus, et seda ei pikendata enne, kui ta on lasknud enda puude raskuse võimudel kindlaks määrata.
"Kuna mu jalal on arvatavasti mingi jäädav kahjustus, peangi end puudega inimeseks vormistama," seletab džiibimees. "Võimud peavad näiteks kindlaks määrama töövõime kaotuse protsendi jne. Aga kui läksin pensisoniametisse vastavat avaldust viima, selgus, et selle kadalipu läbimiseks pead ikka väga terve olema!"
Ametniku jutule pääsemine algas sellega, et karkudega komberdav Heinsaar ei leidnud Tallinna südalinnas Pronksi tänavas tegutseva pensioniameti hoone juures parkimiskohta. Poolekilomeetrine kargukõnd Heinsaart siiski ei murdnud. "Selle elasin üle, ma tugev poiss! Aga poleks mu karkudel naelu olnud, oleks asi libeda pärast päris hull olnud."
Järgmine takistus tekkis pensioniameti ukse ees. "Kahe karguga inimene raske sulguriga ust lahti ei saa," ütleb Heinsaar. "Karku on raske ukse vahele saada! Õnneks head inimesed aitasid."
Aga ka see polnud veel kõik – rahvast täis ootesaal tõotas igikestvat sabatamist.
"Olin seal 40 minutit karkudel seistes oodanud, kui tundsin, et enam ei suuda. Kõik toolid olid hõivatud ja ega ma siis hakanud pensionäre püsti ajama! Saba ei liikunud. Kalkuleerisin, et vähemalt 1,5 tundi läheks veel. Komberdasin minema. Ma polnud nii tugev, et seal puuet taotleda!"
Järgmiseks proovis Heinsaar dokumente vormistada arvuti ja telefoni abil. Kuid seegi polnud lihtne.
"Ainsad, kes vähemalt püüdsid midagi minu heaks teha, olid ohvriabitelefonil vastanud. Andsid näiteks terve hulga telefoninumbreid. Neil helistades suhtuti minusse aga nii, et miks mul üldse puuet vaja on jne. Mõni ametnik soovitas mul hoopis perearsti juurde minna – tundus, et nad ei teadnudki, et seadus on muutunud ja perearst enam vastavaid blankette täita ei saagi.
Ning ega pädeva ametniku telefoninumbritki pole lihtne hankida. Helistada saab vaid pensioniameti lühinumbril, kuid sellele pihtasaamine võttis pikalt aega."
Kust pensionär printeri võtma peaks?
Kui Heinsaar üritas puudetaotlusblanketti internetitsi ametnikele saata, koges ta aga taas veidrat vastasseisu.
"Uuriti, miks ma seda postiga ei taha saata. Aga siis peaksin ju jälle karkudega välja koperdama ja enne seda blanketid kusagil välja trükkima. Kui paljudel pensionäridel ja haigetel on kodus printer?
Üleeile pärastlõunaks sain nõutava blanketi lõpuks läbi raskuste siiski teele läkitatud."
Heinsaar ohkab – enda arust pole ta mingi nõrguke ja on kõikvõimalike asjaajamistega siiani kenasti hakkama saanud. Kuid nüüd olevat küll tekkinud tunne, nagu jookseks peaga vastu seina.
"Aga äkki ongi see taotluslik, et jumala eest neid puudetaotlejaid liiga palju ei tuleks?" pakub ta.
Heinsaar nendib, et puude vormistamine ja haiguslehe pikendamine on talle eluliselt oluline, sest tööle ei suuda ta niipea naasta, kuid päris rahata elada ta ka ei oskavat. "Mul on veel üks operatsioon ees. Pärast seda ei tohi ma kolm kuud üldse jala peale toetuda," ütleb ta.
"Eluaeg oled tööd teinud, makse maksnud ja terve olnud. Ja kui siis ühel hetkel abi vajad, siis sa seda ei saagi. Tundsin end asju ajades väga jõuetuna," tunnistab Heinsaar. "Ma pole iial selle süsteemiga kokku puutunud. Pole arsti juureski ammu käinud. Ja ma ei taha seda kellelegi soovida ka."
Samal teemal
| 09.01.2009 | Pensioniamet: töötame nii kiiresti, kui suudame (6) |
