360 päeva koomas olnud mees: see pole elu, vaid virelemine! (33)
"Praegu on kõige tähtsam eluga hakkama saada. Aga kas saab, ei tea, kohati on küll tunne, et muud ei aita kui nöör kaela panna," ohkab Raivo, kes viie aasta eest ebaõnnestunud langevarjuhüppe tagajärjel elab pooleldi halvatud kehaga.
Oma õnnetusest tartlane Raivo Kikas muud ei mäleta, kui vaid seda, et tema 150. langevarjuhüppel Pärnu lennuväljal tõusis äkki tuul, mis langevarju keerutama hakkas ja mehe vastu maad lõi.
Trauma tagajärjel lõhkes Raivol peas veresoon ning tema edasine elusaatus on üsna lähedane nende inimeste omaga, kel veresoon on peas lõhkenud insuldi tagajärjel – Raivo vasak kehapool on halvatud, viga sai ka kõnekeskus.
Kimpus enesetapumõtetega
Raivo elu päästmiseks pidid arstid tegema operatsiooni, mistõttu langes ta koomasse ja sellest väljatulekuks kulus 360 päeva. "Arstid arvasid, et organism suutis vastu panna vaid tänu sellele, et olen noorena palju sporti teinud. Ilmselt on see tugevdanud minu südant ja lihaseid ning tänu sellele tulen ka praegu toime," ütleb ta.
Pärast õnnetust tuli Raivol aga õppida kõike uuesti tegema – rääkima, kõndima, sööma. Rääkima õppimiseks kulus pool aastat ning suure tahtejõu najal sai vahetult pärast õnnetust ratastoolis istunud mees lõpuks küünarkepiga liikuma. Kepist on saanud tema igapäevakaaslane ehk põhivahend, nagu Raivo ütleb, sest ilma ei julge ta kukkumishirmu tõttu kodust välja minna.
Tänaval liikumise üle Raivo ei nurise, küünarkepi toel ei jää tal kuskil käimata. Raivo uskumatult kiired sammud muutuvad aeglaseks vaid pehmes paksus lumes. Vihmaga ta samuti välja ei kipu, sest terve käega toetub ta kepile ja nii pole vihmavarju enam millegagi hoida.
Raivo ütleb, et tema elu on 180 kraadi muutunud. "Ega ma alguses ei saanud ju midagi tehtud. Nüüd olen õppinud ühe käega askeldama," räägib ta. Ja tunnistab, et kui talle jõudis pärast õnnetust tema tegelik olukord pärale, kimbutasid teda ka tõsised enesetapumõtted. "Silmapilkne surm on ikka parem, kui hilisem pikk piinlemine," viitab ta ühe tütarlapse möödunudsuvisele traagilisele langevarjuõnnetusele Kuusiku lennuväljal.
Raivo peab endale tihti tunnistama, et kõigega ta siiski hakkama ei saa. Näiteks ei saa ta kodus tekki tekikoti sisse panna ja et tasakaal pole taastunud, ka vanni ronida. Seepärast käib ta Anne saunas.
Püüab teha, mida suudab
Ja ka ülejäänud askeldamine on tõeline meistriteos. Näiteks jopet paneb selga nii, et kõigepealt libistab terve käe abil varrukasse halvatud käe, siis haarab hammastega kraeservast ja heidab teise varruka üle selja ning seejärel pusib varrukasse terve käe. Sellega pole asi aga lõppenud, sest ka luku kinnitõmbamine on omaette
ooper – see kipub esimesel korral ikka valesti minema.
Krõpsude või nööpidega jopet pole õnnestunud osta, sest paraku invaliidsuspensionist kõikide vajalike asjade jaoks ei jagu. Mees mõtleb hirmuga tõusvate hindade ja korteriüüri peale ja ohkab, et ei teagi, mis tema elust saab. "Tööd ju ka ei leia. Kohati on küll tunne, et muud ei aita kui nöör kaela panna," lausub ta murelikult ja kohendab terve käega sülest libisema kukkuvat halvatud kätt paremini põlvele.
Raivo ei ole nimelt kunagi olnud probleemidele käega lööja, pigem on ta püüdnud teha kõike, mida vähegi suudab. Praegu leiab ta lohutust invaspordist – boccias ja bowlingus on ta üsna kibe käsi. Oma tervise parandamiseks ta aga suurt teha ei saa, sest peale ravivõimlemise ja massaaži ei olegi midagi teha. Tuleb ainult osata end ümbritseva eluga kohandada.
Nii kirjeldab Raivo, et riietumine võtab tal aega kuni 20 minutit ning kui on vaja bussi peale minna, võtab ta endale alati varuaega. Raivo püüab ikka ise hakkama saada, sest senised võõrastelt abi küsimise kogemused on olnud kõike muud kui meeldivad. Näiteks palus ta kord Tartus Annelinnas bussipeatuses istudes ühelt noormehelt, et too talle ütleks, kui vajaliku numbriga buss on saabumas. "Ega ma mingi sotsiaaltöötaja pole," sai ta tigeda vastuse osaliseks. Hiljem sõitsid mõlemad mehed koos sama bussiga linna poole.
Tahtejõud aitab edasi
Praegu on Raivo ravivõimlemise kõrval keskendunud kõige enam tööotsinguile. Ta saadab viimasel ajal enda sõnul välja iga päev kümmekond elulookirjeldust, kuid vastuse saab neist vähestele. "Ma ei otsi ju direktori ametikohta. Kandideerisin näiteks laohoidja ametikohale, kuid sain vastuseks, et olen ettevõtte jaoks ülekvalifitseeritud, et mulle ei suudeta haridusele väärilist kohta pakkuda," sõnab kõrgharidusega mees meelehärmiga ja lisab, et on praegu nii meeleheitel, et on nõus tegema igat tööd, mida vähegi ühe käega teha saab.
Kõige halva juures lipsab Raivo juttu siiski ka optimistlikumaid noote. Näiteks arvab ta, et iga asjaga toimetulekuks on tal omad nipid, mis tuleb vaid avastada. "Ainult meeletut tahtejõudu on tarvis," teab ta.
Samal teemal
| 25.11.2008 | Insult: kiire tegutsemine päästab nii elu kui ka aju (7) |
| 25.11.2008 | Insult: mis see ikkagi on? (8) |
