Ukraina muusik mängib vikatit (2)
Integratsioonispetsialistide töö teeb lihtsamaks ühe ansambli lugu: keeruliste skeemide väljamõtlemise asemel on vaja vaid kirglikku armastust ja tulist folki, ning mõne aasta pärast ei saa kuulajaid hulluks ajavat muusikat nautides arugi, et veel neli aastat tagasi askeldas bändi esilaulja Ukrainas.
Tegelikult on see esilaulja täna Viljandis Pärimusmuusika Aidas oma teist plaati esitleva ansambli Svjata Vatra sünnis lausa süüdigi. Neli aastat tagasi Eestisse elama asunud Ruslan Trochynskyi ei kujutanud oma elu ilma muusikata ette ning Ukraina punk-folk-rokkbändi Haydamaky endisest tromboonimängijast sai ansambli Svjata Vatra sarmikas liider, kes peale tromboonimängimise võlub kuulajaid lavalt ka inimhääle, duduki- ja vikatihelidega.
Revolutsioon näitab, kes on eestlane
Just-just – vikatihelidega. Eestis ainsana vikatit pillina kasutav Trochynskyi räägib, et Ukrainas on too tööriist folkmuusikas päris levinud pill. Ja kui ta mõne aasta eest Ando Kivibergi vana maja lammutamise talgute ajal 1976. aastal sepistatud vikati leidis, oli selge, et sellest saab tema pill. "See vikat on sama vana kui mina," on Ruslan oma valje ja müstilisi hääli tegevast muusikariistast vaimustuses.
Mis teeb aga ühe folkbändi, mille loomingusse on köidetud eesti ja ukraina rahvamuusika, nii populaarseks? "Meie muusika pole klišee," arvab Trochynskyi. Tema kinnitusel võtab endi sõnul tulist folki (Svjata Vatra tähendab eesti keeles püha tuld) viljelev ansambel Eesti taustaga muusika elavdamiseks šnitti välismaistelt esinejailt ja see annab bändi loomingule teiste kohalike pärimusmuusikute omaga võrreldes sootuks teise energia.
Ning kui kontsertidel kõlab laval uue plaadi ukrainakeelne nimilaul "Kalyna" või eestikeelne "Revolutsioon", jõuab see energia kaugeimagi saalisolija põue. Viimane laul muide on see, mille järgi on Trochynskyi arvates lihtne selgeks teha, kes on eestlane. "Just seda laulu lauldes on näha, kas need sügavad sõnad puudutavad inimese hinge," seletab ta.
Lavatäis seksikaid poisse
Bändi fännidele on kindlasti kurb uudis see, et eelolevad paar kontserti jäävad viimaseks laulu "Revolutsioon" loojale Silver Sepale, kellele igapäevatöö Pärimusmuusika Aidas ei jäta mahti Svjata Vatra tegemistes kaasa lüüa. "Peame veel mõtlema, kas kedagi tema asemele võtta. Üles ehitatud süsteemi on raske uut liiget sulatada," ütles Trochynskyi.
Tema sõnul on Svjata Vatra vana säilitades ja sellesse eri kultuure põimides loonud justkui uue muusikalise silla. Oma osa on selles kindlasti Trochynskyi temperamentsel lavalisel liikumisel, mis mõnikord paneb mõtlema, kas ta pole ehk õhtuti aeroobikasaalides tegutsev treener. "Ma ei ole liikumist eraldi harjutanud ega sellele mõelnud, see tuleb lihtsalt minu enda seest," naerab Trochynskyi seepeale.
Kuid kontsertidel püüne ees hullavaid särasilmseid tüdrukuid nähes pole kindlasti tähtsuseta ka asjaolu, et lava on täis nägusaid mehi, kes mõnel kontserdil – näiteks eelmisel nädalal Tartus Genialistide klubis – ei pea muusikast kuumaks köetud saalis paljuks ka särke seljast heita. "Võib-olla me oleme tõesti seksikad, nagu keegi täna siin ütles. Ei, kindlasti oleme!" naerab Trochynskyi pärast kontserti.
Seda aga on ta tõesti tähele pannud, et bändi kontsertidel on publiku hulgas ülekaalus naised, mehi on ehk ainult kolmandik. "Aga eks naised on Eestis tugevamad ja kuumemad ning mõistavad seetõttu paremini ka meie muusikat," arvab Trochynskyi.
Eks naised ja armastus on ju ka põhjus, miks tema omal ajal Eestisse elama jõudis. Veel 2001. aastal seisis Ruslan oma sünnipäeval Saksamaa piiril Läänemere ääres, külm kontides ja üksindus hinges. "Mängisin seal trombooni ja mõtlesin, et ehk ootab mind keegi teisel pool merd," meenutab muusik.
Ja praegu peab ta seda lausa müstiliseks, kuidas ta mõni aeg hiljem sinna teisele poole merd Eestisse sattudes kohtas Terjet ning teadis kohe: see kaunis naine ongi tema elu armastus. Nüüd kasvab Viljandis elavate Trochynskyite peres juba kaks last – Rute ja Kirke –, kellele ema loeb õhtuti muinasjutte eesti ja isa ukraina keeles. Aga unelaulu laulab just isa.
Kahe perekonna kohtumine
Mõne aastaga on Ruslan Trochynskyi ära õppinud eesti keele, ja seda peab ta täiesti loomulikuks. "Kui ma elan Eestis, siis teisti ju ei saa. Mina annan oma osa siinsele kultuurile ja saan sellest palju vastu ka," lausub ta kirglikult ja lisab, et mõistagi ei unusta ta ukraina kultuuri.
Tänaõhtusel plaadiesitluskontserdil Viljandis kohtub Trochynskyi nelja-aastase vaheaja järel jälle oma endiste bändikaaslastega ansamblist Haydamaky. Ka nende muusika ei ole eestlastele võõras: Euroopas juba 90ndate algusest ilma teinud punk-rokk-folkbänd on esinenud ka Viljandi folgil ja lummanud inimesi oma vastuoluliste lugudega, mis ühest küljest panevad nõrkemiseni tantsima, teiselt poolt aga liigutavad ballaadidena ka sügavamaid hingekeeli.
"Selle kontserdiga saan omavahel kokku viia justkui oma kaks perekonda – praeguse ja eelmise. Nad mõlemad on võrdselt mu südames," kinnitas Trochynskyi lõpetuseks.
Svjata Vatra
Loodud 2005. aastal ja esinemisi on olnud arvukalt.
2006. aastal ilmus bändi esimene plaat "Svjata Vatra". Täna kell 20 esitletakse Viljandis Pärimusmuusika
Aidas teist plaati "Kalyna", kontserdi erikülaline on punk-rokk-folkbänd Haydamaky Ukrainast.
Ansambli koosseisus astub lavale viis meest 12 pilliga: Ruslan Trochynskyi (tromboon, vikat, duduk; laul), Kulno Malva (akordion, torupill; laul), Juhan Suits (torupill, vile, sarv, parmupill), Silver Sepp (perkussioon; darbuka, buhalo, laul), Kalle Kindel (djembe).
Samal teemal
| 15.11.2008 | Fännid kinkisid uue trombooni |
