Keha liigne happelisus tapab tervise (3)
On ainult üks haigus, mis tuleneb valest eluviisist, toitumisest ja mõtlemisest, väidab USA mikrobioloog ja toitumisteadlane, 20 aastat keha pH-tasakaalu tähtsust uurinud Robert O. Young – nimelt on see keha ülihappesus.
"Ja kui on ainult üks haigus, siis on ka vaid üks selle ravimise võimalus – keha sisekeskkonna aluselisemaks muutmine," ütleb Youngi vaadete Eestis tutvustaja, pH-elustiili propageerija ja koolitaja Helle Kahro.
See, et inimkeha rakud toodavad oma elutegevuse käigus happeid, on Kahro selgitusel tegelikult normaalne, ent probleemid algavad siis, kui organism ei saa enam üleliigsete hapete väljutamisega hakkama. "Siis tekivadki haigused, mis on tegelikult kõik ülihappesuse sümptomid."
Ohumärk on väsimus
Esimene märk keha ülihappelisusest on Kahro sõnul pidev väsimus. Refleksoloog Janne Ving lisab sellele veel seenhaigused, valu, põletikud, allergilised reaktsioonid, maomahla ülehappelisuse, luude hõrenemise, liigse higistamise, nõrgad küüned, psüühikahäired jne.
Ent mis siis keha liiga happeliseks muudab? "Kui puhast vett ja õhku pole piisavalt ning igapäevane toit on töödeldud ja ühekülgne, ongi tulemuseks väsimus," vastab refleksoloog Elery Tammemägi. Kahro ütlust mööda on väga oluline ka ennast liigutada ja piisavalt magada.
"Mõttejõud on tegelikult üüratu. Inimesed ütlevad sageli, ise sellesse süüvimata – ma vihastasin ennast haigeks. Ja see toimib, ennast ongi võimalik haigeks vihastada," rõhutab Ving mõtlemise ja tunnete rolli tervisele.
Ta leiab, et liiga sageli kasutavad inimesed hormoonravimeid, sealhulgas antibeebipille, antibiootikume ja südamerohtusid, mis võivad põhjustada keha liigset happelisust. Nagu ka sigaretid, alkohol ja narkootikumid.
Kõige käepärasem viis keha happe ja aluse tasakaalu mõjutada on igapäevane toit. "Mida rohkem on toitu töödeldud ehk keedetud, praetud, marineeritud, konserveeritud ja lisaainetega rikastatud, seda vähem on seal alles vajalikku energia saamiseks," soovitab Tammemägi keha tervise huvides süüa võimalikult palju toorest või minimaalselt töödeldud puu- ja juurvilja.
Osa toite jätab kehasse aluselise, teine osa happelise jäägi, kusjuures hapud asjad ei tekita tingimata happelist jääki. Näiteks sidrun on hapu, ent jätab aluselise jäägi. "Mida hapum puuvili, seda aluselisem jääk," rõhutab Tammemägi.
See-eest happelise jäägi jätavad valge suhkur ja valge jahu ning nendest valmistatud küpsetised, pastatooted jne. Samuti küpsetatud liha, hapendamata piimatooted ja gaseeritud joogid.
Kahro sõnul ei tähenda kogu eelnev jutt aga seda, et kehasse happelist jääki jätvaid toiduaineid ei tohiks üldse süüa. "Ka neis on selliseid toitaineid, mida organism väga vajab. Ainult aluselisi jääke jätvaid toiduaineid pikka aega süües viime organismi samuti tasakaalust välja," rõhutab Kahro mõõdukust.
Kahro ütleb, et 70 protsenti toidust peaks tekitama aluselise ja 30 protsenti happelise jäägi ehk teisisõnu poole taldrikust võiks moodustada toortoit, veerandi keedetud või aurutatud juurviljad ning viimasest veerandikust poole riis, pasta, kartul või tatar ja teise poole soovitatavalt kala või tofu, aga sobib ka liha.
Kaeva mõnuga maad
Üleminek sellisele taldrikureeglile võib Kahro sõnul olla üsna raske. "Ülihappeline keha nõuab harjumuspärast happelise jäägiga toitu. Stressis ja väsinud inimene ei taha ju tassikest värskelt pressitud kurgimahla, mis on väga aluseline, vaid ikka kohvi, kooki ja veini," selgitab ta.
"Juhtimine algab ikkagi peast, keha on vaid vaimule kojaks," tuletab Tammemägi meelde, et sama oluline kui menüüd on muuta ka mõtlemist. "Kui mõtted ringlevad vaid ümber täitumatute unistuste, siis tuleks vaimule puhkust anda ja teha kas sporti või peenraid kaevata. "
Kes tahab oma keha pH-taset kontrollida, siis apteegis müüakse selleks sobivaid testereid. Näitude kommenteerimiseks tuleks aga oma perearsti poole pöörduda.
