Ülikoolidiplomiga orjalaevale (70)
Austraalia buum. Tuhanded eestlased kipuvad rohelisele mandrile, kuid mida nad seal kängurute keskel siis teevad? Tuleb välja, et kummalisi asju. Projektijuht Taavi võitles meremadudega, finants-analüütik Ann viilutas sinki ja turismiveebimeister Kairi võitles välja koristajakoha.
Saaremaa kaluriperes sirgunud Taavi Nuum (28) viskas suviti ikka õnge vette ja kui hästi läks, jäi ka midagi söödavat külge. Leivaraha teenis ta projektijuhtimisega. Eelmisel aastal otsustasid Taavi sõbrad kotid kokku pakkida ja Austraaliasse põrutada. Tartu ülikoolis geograafiaeriala lõpetanud Taavi mõtles paar minutit: kauge, imeline, kättesaamatu maa... Ning et hiljem ei pruugi sellist võimalust tulla. Viskas õnge ja ülikonna nurka ja sõitis sõpradega ühes.
Saarlasest saab maotaltsutaja
Austraalias läks ta tööle merivähilaevale ja endise niisama solgutamise asemel tõmbas pardale võrgutäite kaupa kirevat ookeanielu. Krevette, krabisid, kalmaa-re ja karpe. Oli ka mürgiseid merimadusid, ütleb Taavi nii rahulikult nagu räägiks külaskäigust loomapoodi: "Lihtsalt võtsid ta nagu maotaltsutaja pulga peale ja viskasid ettevaatlikult üle parda tagasi." Ka oli tavaline asi, et sorteerimislindil libisesid mürgised kalad – ja kui neid krabada, võib tekkida nii tugev reaktsioon, et süda seiskub.
Laeva ümber noolisid mereelukate jäänuseid haid (Taavi naerab: "See ujuma küll ei kutsunud.") ja laeva saatsid lainete vahel hüplevad delfiinid. Nüüd teab Taavi Austraalia kohta näiteks selliseid asju:
Roheline manner ei ole tegelikult roheline, vaid pigem kollane liivane kõrb.
Väga rumal on küsida Austraalias käinult, kas kängurut nägid. Taavi luges läänerannikul autoga sõites 20 kilomeetri jooksul tee ääres nähtud kängurud kokku. Sai 202 tükki. Oli päikeseloojangu aeg – siis on neid eriti palju näha. Taavi: "Pidi silmad lahti hoidma ja vaatama, et nad autole ette ei hüppaks."
Kõik kängurud ei ole gorillamõõtu. Enamik on nagu jänesed, ainult pikad jalad all. Saar Rottnest näiteks ristiti rotipesaks, sest sinna saabunud eurooplased arvasid, et saarel on palju suuri rotte. Tegelikult olid need tillukesed kängurud.
Valelik põgenemine orjalaevalt
Järgmiseks püüdis Taavi krevette. Võib kõlada küll hästi, aga tegelikult sattus ta enda sõnul orjalaevale, kus tööd tuli teha kuni 20 tundi ööpäevas. Palka sai vaid ligi 20 krooni tunnis. Boonuseks magamatusest verevalumites silmad. Austraalias ei ole Taavi sõnul mõtet leppida alla 150kroonise tunnitasuga. Pärast nädalat krevetilaeval võttis ta oma saarlase visaduse kokku ja pihtis ülemusele, müts näpus, et sõber on haiglas peatraumaga ja vajab abi. Endal oli pärast paha tunne, kui sõbrad laeval nii siiralt tema väljamõeldud muret jagasid.
Merivähilaeval käis Taavi koos kohalike meremeestega (ei ole habetunud vanamehed, vaid hoopis äsja põhikooli lõpetanud poisikesed) India ookeani üksikul saarel. Hommikul enne päikesetõusu läksid merele, õhtul loojangu saatel saabusid. Kuigi ega saarel muuks aega jäänudki kui söömiseks ja magamiseks, oli laevaseltskond kui üks suur pere. Tehti lõkkeõhtuid, taoti pokkerit. Mõnikord uitas Taavi niisama saarel ringi.
Nüüd on ta kodusaarel tagasi. Istub jälle, lips ees, töölaua taga ja täidab tegevjuhi kohuseid. Vahel läheb paadiga merele, viskab õnge vette ja meenutab. Et olid ajad.
Finantsanalüütikust singiviilutajaks
Tehnikaülikooli majandusdiplomid taskus, lendasid Kairi Fimbergi (24) ja Ann Hannula (25) kaks aastat tagasi Austraaliasse. Kairi pani maha ameti Estravelis, Ann lõpetas töö finantsanalüütikuna.
Austraalias ei olnud ülikoolikogemusest mingit kasu ja ainus töökogemus, millega võis tulevaste bosside ees kiidelda, oli Anni üks suvi restoranis kohvikeetjana. See sai tõeliseks trumbiks.
"Sul on CVsse kirjutatud, et oled olnud finantsanalüütik ja mänedžer, aga nüüd oled eluõnnelik, kui saad ettekandjakoha!" naerab Ann.
Mida nad seal siis täpsemalt tegid? "Segasime kokse palmi all," vastab Ann lühidalt, endal kelmikas pilk kusagil kaugel uitamas.
Kairi: "Me läksime alati lõbusalt ja julgelt, ei kartnud midagi. Mis seal karta? Tegime asju, mida ilmselt enam kunagi ei tee, rääkisime inimestega, keda enam kunagi ei näe." Palka sai ta teenindamise eest poole rohkem kui erialase töö eest kodumaal. Esimeseks tööintervjuuks pani Ann mustvalge viisaka kostüümi selga ja istus tähtsa nina ette, käed süles värisemas.
Esitati kolm küsimust:
"Kas alles tulid Austraaliasse?"
"Jaa"
"No worries (ära muretse – M. M.). Kas töökogemust on?"
"Ei ole."
"No worries. Aga üldse mingit ettekandjakogemust?"
"Ei ole."
Nad kutsuti kohalikule glamuuriüritusele šampusekandikuid hoidma. "Muidugi me kartsime," tunnistab Kairi. "Oleme ikkagi kontoriinimesed ja harjunud oma tööd korralikult ja detailselt tegema." Nii läksid piigad käbedalt koju taldrikute hoidmist harjutama.
Kandik oli raske ja filmi-inimesed, kelle auks eestlased pingviiniülikonnas seina ääres seisid, šampust ei tahtnud. Anni käed ei pidanud vastu ja klaasid kukkusid kui doominonupud ridamisi põrandale. Ise läks ta näost kirsivärvi, aga suur skandaal jäi õnneks tulemata.
Kairi kandideeris hotelli koristajaks. Imestunult Kairi CVd lugenud, muretses tööandja, et majandusespets tüdineb koristamisest ruttu ära. Kairi aga vastas kindlalt, et tahab seda tööd väga. Võetigi vastu. Viimasel hetkel sai ta siiski tööotsa kodu lähedale ettekandjaks. Ja ütles koristajakoha üles.
Kohalikus poes läänekaldal tegi Ann karjääri singi-, juustu- ja vorstiletis. Viilutas ja kaalus viis tundi päevas "elu eest oma sinki". Kairi täitis samas poes riiuleid.
"Mul oli küll paar korda see küsimus, et milleks mul seda ülikoolidiplomit vaja oli," tunnistab Kairi. "Tegelikult tuleb mõelda, et teenin raha, et seda maad näha, et reisida. Siis kaob ära see tunne."
Nüüd on Ann rahvusvahelises firmas taas finantsanalüütik. Kairi teeb aga uut turismiveebi. Äsja üllitasid piigad kängurumaa seiklustest ka raamatu.
