Hea reisi halb lõpp (77)
On riike, kuhu sisse saada pole mingi kunst, aga välja saada vaat et ei õnnestugi. Üks selline on minu silmis Kreeka.
Aasta tagasi hilinesin kohaliku lennufirma tõttu Ateenasse 10 minutit ja see tähendas, et järgmist lennukit koju ootasin 19 tundi. Siis võtsingi vastu otsuse, et ei mingeid jätkulende nüüd ega tulevikus! Kui lennata ainult ühe lennukiga, siis esiteks: ei saa nii lihtsalt kaduma minna pagas ning teiseks: sa ei saa ka ise kaduma minna, sest hilineda pole kuhugi!
Paar nädalat tagasi hakkasin koos kaaslasega Kreetalt Tallinna sõitma. Mu sõber on veelgi ettevaatlikum kui enamik eestlasi: kas me ikka tee lennujaama üles leiame ja kas me oma üüriauto ikka õigel ajal saame ära anda ja kui ei saa – mis siis saab. Ühesõnaga: me hakkasime laupäeva hommikul lennujaama poole sõitma enne kukke ja koitu, sest see üks asi, mida mu sõber naiste juures vihkab, on hilinemine!
Kolm ja pool tundi tühja passimist
Seda võin nüüd küll oma kiituseks öelda, et mina ei hilinenud sellel hommikul kuhugi. Kell oli vaevalt 7, kui meie juba oma leemendavate nägudega Ghania lennujaamas olime. Üüriauto saime ära antud viie minutiga ja nii jäi meil üle ainult ülejäänud kolm ja pool tundi lennukini sirgeks lüüa. Kreeta väikelinna lennujaam meenutas laupäevahommikut Kambjas – paar unise näoga inimest liikumas, ja ei midagi enamat! Tallinna lend oli ekraanil igatahes ära trükitud – väljumine 10.25, nii nagu plaanitud. Võtsin kaks kohvi ja kanavõileiva. Isegi kilpkonna aeglusega närides oli meie hommikueine 10 minutiga läbi. Suure surmaga sai kell 8.
"Vabandage, kas Tallinna lennule saab juba registreeruda?" küsisin näitsikult, kellel paistis olema sama igav kui meil. Pruntis huultega piiga ei tõstnud isegi pilku. "Liiga vara!" Istusime edasi. Kui kell sai pool üheksa, hakkas jaama rahvast juurde saabuma. Kõik sakslased, nagu selgus. Ja rootslased ka. Ometi olid nende lendude ajad plaanis hilisemad! Aga sinna registreerimine juba käis!
Kui kell oli 9 ja meie lennu väljumiseni vähem kui poolteist tundi, ei suutnud me oma kõval pingil enam istuda. Tõusime püsti ja seisime koos kottidega täpselt keset saali, et mitte midagi ega mitte kedagi maha magada. Tallinna reis oli nüüd seina peal esimeseks liikunud. Aga just seesama ekraan näitas, et registreerimist Eesti lennule pole ikka veel välja kuulutatud! Asi hakkas tunduma rohkem kui kahtlane. Kui umbes neli lennukitäit sakslasi ja paar väiksemat lennumasinatäit rootslasi oli silmapiirilt kadunud, läksin piletiregistreerijate leti äärde ja küsisin mehelt, kes õnneliku näoga töö ajal suitsetas, et miks Tallinna reisi pole ikka veel välja kuulutatud. "Kuhu?" küsis mees ja vaatas mind, nagu oleksin ma bikiine ja karvamütsi korraga kandev eskimo. "Tallinna, Eestisse," kordasin ma sõnu nagu kolmeaastane, kes on just rääkima hakanud. Nüüd lõi mehe nägu särama: "Aa, Tallinn! Tean, tean – ilus koht..." valetas mees ilmselgelt, aga hetkel polnud sel tähtsust. "Ma tõesti ei tea sellest lennust midagi. Küsige sealtpoolt..." rehmas mees kuhugi, kus peale peldiku ei paistnud midagi olevat.
Olime endiselt selles lennujaamas ainsad eestlased. Kell sai 10. Tallinna lend oleks pidanud vähem kui poole tunni pärast startima. Aga sellist muljet küll ei jäänud. Vaatasime uuesti oma pileteid. Äkki olime kuupäevad segi ajanud?! Ei olnud. Tallinna reisi taha seinal ilmus värav number 3... Kuidas me selle väravani küll jõudma peaksime, kui pileteid ikka veel ei registreerita?! Kümme minutit hiljem mu kallima kannatus katkes. "Lähme siis infoletti – kui selline siin ikka on..." Läksime.
Laua taga istus suitsetav naine ja jõllitas arvutiekraani. "Vabandage, miks Tallinna reisile veel registreeruda ei saa?" küsisin ainsa küsimuse, mis mind hetkel huvitas. Naine vaatas mind nagu juuksekarva oma praetaldrikul, kust viimane suutäis on just kõhtu rännanud. Ja siis vaatas ta jälle arvutit. "See registreerimine on lõppenud. Te olete hilinenud," lausus naine toonil, mis oleks au teinud igale kohtunikule, kes on sunnitud ette lugema otsuse, mida muuta ei saa.
"Mida?!" karjatasin mina. "Me oleme keset seda lennujaama kolm ja pool tundi passinud ja teie tahate öelda, et me magasime oma lennu maha?" vahtisin ma naist vist nii kurjakuulutava pilguga, et ta hakkaski asja uurima. "Tallinna lend on edasi lükatud – 13 tundi." Lootsin, et ehk sain ma valesti aru. "Miks?!" oigasin mina ja naine helistas veel kuhugi. "Lennukit Tallinnast ei tulnud. Kust meie teame, miks," mühatas ametnik ning lükkas mu ette hunniku brošüüre, kus olid kirjas Euroopa Liidus reisivate inimeste õigused. "Nad peavad teile maksma – söögi eest ja majutuse ja – lugege ise!"
Puhkusepäev nagu maast leitud
Ma ei viitsinud lugeda. Selle asemel hoopis helistasin. Tallinna, meile reisi müünud firma esindajale. "Lennuk ei väljunud ja mitte ühtegi eestlast peale meie siin jaamas ei olnud. Tähendab – kõik peale meie teadsid selle reisi edasi-lükkumisest... Miks meile midagi ei öeldud?!" Tüdruk lubas asja
uurida. "Estonian Air ei andnud lennukit – ja Top Toursile ei öeldud ka, miks. Aga see, et Top Tours teile midagi ei teatanud, on muidugi imelik! Igatahes nad ütlesid, et ei maksa teile midagi," ütles Wrisi esindaja, kes oli meile teise firma lennu lihtsalt vahendanud.
Võtsime takso ja sõitsime 14 kilomeetrit linna tagasi. Siis üürisime uuesti hommikul ära antud toa ja magasime ennast välja. Pärast sõime ja päevitasime ja nautisime päeva, mille olime nagu maast leidnud, kuigi hilisõhtul pidime hakkama oma kottidega uuesti lennuväljale sättima.
Ka see lennuk hilines. Aga ainult tund. "Miks te meile eile ei helistanud – andsime ju piletit ostes oma telefoninumbri. Et juhul, kui selle tšarterlennuga midagi juhtub, saaksime teada." Kaks Top Toursi esindajat, firmasärgid kenasti seljas, ei lasknud ennast mu sõjakast hääletoonist segada. "Aga te ei elanud ju meie hotellis! Kust mina pidin teie telefoni teadma – ma ei teadnud isegi seda, et te olemas olete!" Miks nad oma lennule siis reise üldse müüvad, kui nad mitte midagi ei tea, mõtlesin mina ja keerutasin käes Top- Toursi firmamärki kandvat lennuvautšerit.
Kell kaks öösel olime igatahes lennukis. Ja kell kolm öösel pidime pingi seljatoe püsti tõstma, sest serveerima hakati õhtusööki! Või oli see nüüd hommikueine. Enamik inimesi hakkaski püüdlikult sööma. "Vabandage, ma süüa ei taha, aga üht patja sooviksin küll!" pöördusin sõbraliku moega stjuardessi poole. Tekki ma targu küsima ei hakanud, kuigi oli kohutavalt külm. Stjuardess vaatas mitmesse pakiriiulisse ja kehitas kahetsevalt õlgu – mida pole, seda pole... Pea püsti nagu ujuval põdral, magasin kõigest hoolimata Tallinnani.
Ja läbi une kordasin endale tagantjärele tarkusena, et kui ei võta riski head reisi halva lõpuga ära rikkuda, siis ei tasu meie päevil reisima minnagi!
