Olümpialuuserid
Kergejõustiklased Andrus Värnik ja Kristjan Rahnu ületavad enne olümpiamänge uudiskünnise isegi siis, kui nad mitte midagi ei tee jätavad tulemata võistlustele, mis otsustab nende olümpialepääsu.
Olgu mitteilmumise ettekäändeks kas väidetav seljavigastus nagu Rahnu puhul või seniteadmata asjaolud Värniku puhul, kõneleb suur avalik huvi ja sellele järgnenud üleüldine pettumus suurtest lootustest, mis üldsus nendele sportlastele pannud. Peale moraalse toe on nad saanud ka materiaalset abi. Igakuiste kümnete tuhandete toel on meestel olnud võimalik elada täieverelist profisportlase elu, keskenduda ainult püstitatud sportlike eesmärkide saavutamisele. Kerge loobumine jätab aga pika ninaga nii olümpiaks valmistumist kuust-kuusse toetanud olümpiakomitee, spordialaliidu kui ka sponsorid. Raha on pandud hakkama, ent tulemusi pole. Veel hullem tulemusi isegi ei üritata saavutada.
Kas aga võistlusteks ettevalmistamist peaks rahastama piiramatu aja, ilma et tulemusi tuleks ning sportlasel puuduks aruandekohustus teda aastate vältel rahaliselt ülal pidanute ees? Üks vähemalt moraalseid kohustusi toetusrahade nautimise juures peaks ju ometi olema püüdlemine suurvõistlustele. Rahvas tahab näha, et sportlane pingutaks ja annaks endast parima.
Alati on kerge öelda, et vormi pole. Kuid vormi saavutamiseks raha ju antaksegi. Praegu tundub, et osal sportlastel puuduvad sihid, sest nende elu on sedavõrd mugav, et pingutuse asemel saab keskenduda naljatamisele. Pelgalt pullitegemisega aga noortes spordivaimustust esile ei kutsu. Nüüd on rahaandjatel vaja mõelda, kas investeeringud neisse sportlastesse on ikka ära tasunud.
